"MA SÖÖN SU ÄRA!"

Elias Canetti alustab oma teost "Massid ja võim" järgmiselt: "Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha, kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra puudutust. Öösel või üldse pimedas võib kohkumus ootamatust puudutusest üle kasvada paanikaks."
Mind paelusid või isegi hämmastasid tema avasõnad kohe ja kuidagi eriliselt.
Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde üks vapustav episood elust, mis neile ridadele mõeldes alati meenub: kord Saksamaal tuttava juures ööbides sisenesin pimedasse tuppa ja, tahtmata papagoid häirida, püüdsin leida vajaliku raamatu käsikaudu, tuld süütamata – võib-olla ma riivasin õrnalt ta puuri ja ehmatasin teda või aistis ta niisamagi läbi une ja pimeduse kellegi ebamäärase (ja seetõttu ka ohtliku) lähedust ja ta – HÄÄLITSES!
See ei olnud väikese linnu häälitsus, see oli KOHUTAVA ÜRGKOLETISE häälitsus, ennekuulmatu, kuid siiski üdini tungivalt tuttav – häälitsus aegade sügavaimast pimedusest, vana kui maailm.
Me tegelikult ei tea, kui palju meiegi, inimeste elust on – reaktsioonina, kaitseformatsioonina – ära määratud ürgalgse puudutusehirmu poolt: "Kõiki distantse, mis inimesed enda ümber loonud, dikteerib see puudutusehirm… Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust")

Kop-kop

Eile sattusin lehitsema üht kriitikaraamatut minevikust, mis ei olegi mitte Mägede taga (nii mineviku kohta ei öelda), vaid pigem siis kusagil Teisel Kaldal, teisel pool Lõhet.
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…

Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):

"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)

"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)

"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)

"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)

Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…

Täiskuuaeg

Eripärane tunne - aju nagu kiirgaks või helendaks, s.t oleks nagu elektrifitseeritud.

Teist ööd on uni häiritud, täna päeval andis eriti tunda: pidev PIIRIPEALNE olek.

Kuidas kommenteerite, tunnete ka midagi sellist?

Nagu kaks tilka vett

"Isa rääkis mulle nõnda:
(…) Pea meeles poeg: sa pead käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud. Hoolitse selle eest, et nad tunneksid sulle kaasa. Ühel päeval, kui sa kulged mööda elu rännuteed, mõistad äkki, mida sa pead tegema, ja miski ei takista sind enam. Siis saavutad vähemagi vaevata aumärgid, mida ihaldad. Au ja kuulsus on sinu päralt, ilma vähemagi pingutuseta. Meie vanaisad, sõja isandad, valitsevad kõiki sõjaõnnistusi, ja kui sa aupaklikult paastud ja end surmani januga piinad, siis need antakse sulle.
(...)
Enne kui midagi tegema hakkasime, tõime alati tubakaohvrit. Arvasin muidugi, et see on midagi tõesti vägevat, ja olin väga õnnelik. (...) Sain ju aru, et Vägede Riituse liige, olgu see mees või naine, erineb teistest inimestest, ja mina tahtsin kangesti olla nõid, mitte enam tavaline inimene."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia", tlk H. Krull)


"Seda kutset saada, Stephen, ütles preester, on suurim au, mida Kõikvõimas Jumal võib inimesele osutada. Ühelgi kuningal või keisril siin ilmas pole toda võimu mis Jumala preestril. Ühelgi inglil või peainglil taevas, ühelgi pühakul, isegi Õndsal Neitsil endal pole toda võimu mis Jumala preestril: võtmete võimu, kinnisidumise ja patust lahtipäästmise võimu, eksortsismi võimu, mis võib Jumala loodud olenditest välja ajada kurjad vaimud, kellel on nende üle meelevald, võimu ja voli sundida suurt Taeva Jumalat laskuma alla altarile ning võtma leiva ja veini kuju. Milline kohutav võim, Stephen!
(...)
Kui tihti oli ta näinud end preestrina, rahulikult ja alandlikult rakendamas toda kohutavat võimu, mille ees tundsid aukartust inglid ja pühakudki! Kuidas armastas ta hing tolles ihas salamisi meeliskleda!"
(James Joyce, "Kunstniku noorpõlveportree", tlk J. Rähesoo)

"Geeniuste asi" Sirbis

"Teadlasena jääb Tšiž niisiis monistiks, mis ka ei üllata: ta selgitab orgaaniliste põhjustega ("aju ehituse eripäraga") nii Gogoli-nimelist kirjanduslikku fenomeni kui ka Gogolit kui psühhopatoloogilist isiksust ja tema lähtekohaks on keha võim vaimu üle (meenutagem, et Tšiži kaasaegse Sigmund Freudi lähtekoht oli risti vastupidine – vaimu võim keha üle, hingeliste "komplekside" võim looduslike tungide üle…"

(Lähemalt Sirbist!)

Lugev inimene 2

Täna nägin bussis nr 18 (Laagri-Viru keskus) jälle üht lugevat inimest, noort vibalikku naist või pigem neidu - raamat tundus olevat midagi õpikulaadset: mitte eriti paks ja selline asise moega, jõudsin kiiruga silmata ka üht alapealkirja: AIRWAY AND OXYGEN SUPPORT - tulevane lendur, stjuuardess?

Lugev inimene

Eile nägin bussis haruldust, LUGEVAT INIMEST – oli üks tuttav tõlkija, prantsuse filoloog.
Eks meil (Tallinnas) ole ka tingimused halvad, otsad on liiga lühikesed ja ühissõidukid liiga ebamugavad (täis, kitsad)…
Linnaliinidel meil reeglina ei loetagi – isegi neis mitte, mis tulevad suhteliselt kaugelt (näiteks Muugalt kesklinna) ja kus saab pikemalt persetada, siiski, erandkorras olen näinud kaasreisijat süvenemas venekeelsesse kriminulli või naistekasse.
Vahel võib mõnd noorukit näha ka konspekti/õpikut lugemas… Ja ükskord 4 aastat tagasi nägin Õismäele suunduvas trollis noort juuti lugemas paksu venekeelset Taaveti märgiga (või menora kujutisega) raamatut – see mõjus muidugi nagu "klišee" ja tekitas aukartust.
Lugev inimene võib mõjuda ühissõidukites nagu näljane (mittekohalik, läbisõidul olija), kes oma sumadanist või kilekotist midagi ebamäärast suhu topib ja äraoleval ilmel mälub.
Ega meil ju avalikes kohtades – mõtlen tänaval patseerides või parkides vm – ka üldiselt ei einestata (mulle meeldib väga tänaval käies midagi süüa, teen seda kindlasti esimesel võimalusel välismaal viibides – see nagu kuulubki välismaal olemise juurde).
Olen mõelnud (kunagi) koostada isikliku pingerivi:
1) kõige keerulisema/sügavama sisuga teostest, mida kohalikes ühissõidukites (läbi) lugenud olen (näiteks "Bhagavadgitâ")
2) teostest, millesse süvenemisel olen unustanud või peaaegu unustanud õiges peatuses väljumise (näiteks W. Benjamin)

Ja, palun, vaadake, mis toimub Pariisis.

Refleksioon

Päevalehes kirjutav Kaarel Kressa toob ära tsitaadi Viivi Luige "Varjuteatrist" (mida ma veel lugenud ei ole):
"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada," kirjutab Luik. "Ela."
Usun, et mõnes nii-öelda võimalikus maailmas leidub kindlasti ka selline romaan, kus jõutakse taoliste tõdemusteni hoopis teist, vastupidist teed liikudes – tullakse mõnest "tsivilisatsiooni keskpunktist" (Roomast, Viinist, Konstantinoopolist) ja jõutakse mingisse vaesesse ja kõledasse põhjamaisesse kolkasse, et taibata: "Just siin, Tännassilmas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."

Sunday Morning

Robustne kaunishing

Muidu ikka huvitava kirjutajana tundunud Paavo Matsini viimastes avaldustes on miski hakanud häirima, häirima mitte nüanssides, vaid milleski põhimõttelises. Kas oskaksin üldistada?
Toon ära tsitaadi tema kommentaarist nullindate kirjandusarutelude kohta viimases Sirbis: "Kogu protsessile saaks kirja panna ka hoopis teistsuguse vaate, kus ei oleks luule puhul keskmes mitte oma tõesti naiivsete maailmavaluprobleemidega tegelev fs, vaid hoopis näiteks kogu eksperimentaalsemat kirjandust pöördumatult mõjutanud Kiwa. Kus aga on pikemad käsitlused näiteks Kiwa väga põhimõttelise ja murrangulise loomingu kohta? Miks ei ole Kiwa (kui kirjanik, aga ka kui organisaator) saanud aastaauhindu ja ordeneid?"

Just "dissidendid", vastumõtlejatena esinevad kriitikud (need, kes õhutavad ja esindavad mingeid alternatiivseid vaateid kirjandusele) on need, kes kipuvad meile alati, ühel või teisel viisil meelde tuletama, et kirjanduselu on olelusvõitlus – mis pole iseenesest halb.
Halb on see, et ühtegi Matsini kirjutist ei ole viimasel ajal saanud lugeda nii, et ei peaks süüd tundma… selle või tolle autori kiitmisega kaasneb tal tingimata etteheide mingile "instantsile", mingitele otsustajatele või teistele kriitikutele (lugejatel), kes pole enne teda, Matsinit suutnud seda autorit avastada, hinnata, esile tõsta, premeerida, märkamisest rääkimata…. (Mõni aeg varem kirjutas ka Berk Vaher pea eranditult samal süüdistaval viisil: iga tema silmis hea autori eelduseks oli see, et see oli teiste poolt piisavalt tunnustamata).
Matsin kurdab, et kus on pikad ja põhjalikud käsitlused Kiwast?
Mida v…u ta sinna Eesti Kirikusse ja Playboy’sse on nikerdanud, selle asemel, et ise Kiwast midagi põhjalikumat kirjutada (ja ma söön oma mütsi ära, et kui ta nüüd kirjutakski Kiwast, mis tal kardetavasti siiski väga õnnestunult välja ei kukuks, kaasneks sellega topeltannuses süüdistusi kõigi aadressil, kes seda mingil mõistetamatul põhjusel enne teda teinud ei ole – see on selline äraspidine (perversselt suure- ja ohvrimeelne) eneseimetlus: mul tuleb kõik teie lollide eest ise ära teha, minuta on kirjanduselu üks juhmakate ja äraostetavate hingede kohmitsemine pimedikus… ).

Hegeli on kirjutanud "kaunishingedest" ("Schöne Seele"), tema järel ka Lacan (muidugi ka paljud teised) – kaunishingede häda on lühidalt selles, et nad eitavad iseenda vastutust, enda haaratust sellesse, mis nende ümber toimub ja mida nad neurootiliselt (ohvrite ja impotentidena) kritiseerivad.
Võtan selle kokku kolmes asjakohases (st. Matsinisse jt-sse kaunishingedesse puutuvas) punktis:
1.
Tehakse etteheiteid kirjanduselu aadressil, aga kuidagi nii, et ise justkui paiknetakse mingil välisel (libidinaalsest ökonoomiast ja võimuvõitlusest puutumatul) positsioonil – ehk siis, ei tunta ennast ära maailmas, mille puudusi kirglikult kritiseeritakse.
2.
Kuigi esinetakse jõuliste (kategooriliste) avaldustega ja käitutakse mingi välise jõuna, esinetakse samas ometi… jõuetu ja impotentse pealtvaatajana (varjatult isegi ohvrina) – ehk siis ei tunta ennast ära selle (välise) maailma ühe osa või, õigemini, sellesinatse maailma sümboolsete suhete positiivse tingimusena (nii nagu näiteks ema, kes hädaldab, et tema on peres ainuke, kes kraamib ja koristab, on ise teiste korratuse positiivne tingimus ja ei loobuks tegelikult mingil tingimusel oma identiteedist, oma rollist kannatajana, oma ohvripositsioonist).
3.
Ei suudeta taibata, et esitatakse vastukäivaid, põhjendamata, isegi selgrootuid vaateid ja hinnanguid – ehk siis iseenda vaimne korratus projitseeritakse ümbritsevasse.

Hegeli järgi on kaunishingena käitumise ainsaks tulemuseks hullumeelsus (Hegel lähtus oma õest, kes lõpetas hullumajas, samuti Moliere’i "Misantroobi" Alceste’ist –paradigmaatilisest kaunishingest).
Mina siin esitakse järgmise tulemuse:
Ennast vastumõtlejaks kujutlev kaunishing lõpetab loogilisel viisil nii, et minetab arusaama heast kirjandusest ja õigustatud kriitikast – tõepoolest, heal kirjandusel on pistmist olemuslike, metafüüsiliste probleemidega, kuid see ei tähenda näiteks seda, et kiita tuleks neid kirjanikke, kelle loomingus on müstilised, metafüüsilised, spirituaalsed jne motiivid või probleemid esil mingil lapsikul, siililegi selgel viisil.
Kirjanduses on suurel hulgal nii pseudo-spirituaalsust kui ka pseudo-eksperimentaalsust – nn eksperimentaalne kirjandus võib tänapäeval olla lihtsalt teatav stiil, konventsioon (sürrealismi kitš: "rohelised ideed magavad raevukalt" jne ), millest võib sündida midagi huvitavat (mõjuvat) või midagi tüütavat. Aga on ka varjatud (implitsiitset) spirituaalsust ja varjatud eksperimentaalsust.
Kiwa ei ole minu jaoks andekas kirjutaja mitte "eksperimentaatorina", ei oska teda ka murranguliseks pidada (üks luuletajaid, keda võiks nullindatel teatud mõttes murranguliseks, noorema luule jaoks "teedrajavaks" pidada, on just nimelt Matsini poolt halvustatud fs – ja veel, mis siis, kui käiksin Matsini vaimus välja järgmise süüdistuse: miks need vaimuvaesed jobud, kes peavad fs-i sotsiaalkriitiliseks vms luuletajaks ei ole veel taibanud, et tegelikult tuleks temast põhjalikult kirjutada kui moodsast metafüüsilisest luuletajast – aga selle taipamiseks ei ole mõistagi kasu klammerdumisest Meyrinki-maailma).

Esitagem rohkem idiootlikke küsimusi

E. Epneri vestlus üle-eelmises Sirbis (11.11.2010) kahe kunstikriitiku, õppejõu ja kuraatori M. Scotini ja A. Brinkmanisega – miski jäi kripeldama,
mingi ärritus, rahulolematus...

Kui noppida vastustest välja põhilised steitmendid (muu diliitida), on tulemuseks selline (ringlev) mantra: "... institutsioonid hoiavad tänases kunstimaailmas kõike kontrolli all... valitseb küll liberaalne suhtumine kunstiturgu, teiselt poolt püütakse tugevdada aga turvalisusideoloogiaid... majanduslikud eesmärgid ja kultuuriline tulemuslikkus on ühendatud... ja kodifitseeritakse ainult juba aktsepteeritut... uut ja täiesti "sõltumatut" ei aktsepteerita absoluutselt… oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla, kuid kultuuris valitseb neoarhailine süsteem, mis soovib asja kontrolli all hoida... "
Mis siin häirida võiks? –
Ega ei leiagi nagu esmapilgul millestki kui küsitavast kinni hakata, v. a. ehk väide, et "oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla…" – Kes meid selleks sunnib? Kus, mis "meediumide" kaudu see sundus toimib?
Küsida võiks ka nii: Kas institutsioonid peaksid samuti kogu aeg muutma või kohandama oma arusaamasid kunstist (kui "meie" oleme selleks väidetavalt mingite protsesside – ? – mõjul sunnitud)?
Kas see peaks toimuma mingi "avatuse" või muutuse kui sellise, muutumise kui iseväärtuse nimel?
Millele tuleks "avatud" olla?
Ja kus siis õigupoolest sünnib ja elutseb too uus ja "sõltumatu" ja pidevalt muutuv kunst, mida neoarhailised institutsioonid kunstina kodifitseerida ei taha…?
Kerge ärritusega võiks (juba) lugeda aga järgnevat mõtteavaldust: "Leksika, mis varem erines, on ühtlustunud ja kunstivälja sekkuvaid võõraid nähtusi ei ole enam võimalik otsekohe ära tunda" – Millal on suudetud uusi ja võõrad nähtusi kunstiväljal kohe ära tunda, kohe kunstina kodifitseerida? Millistel (ajaloolistel, ühiskondlikel) tingimustel? Kelle poolt mõtestatuna ja kellele või millele (mis "epohhilistele" muutustele näiteks) vastu tulles?
Ja millistest võõrastest kunstinähtustes jutt konkreetsemalt käib (ma saan aru, et sellised nähtused juba kusagil vohavad või vähemalt pulseerivad ootevalmilt).
Kõige enam ärritab mind (vist) ikkagi järgnev mõtteavaldus: "Kuigi "kunsti" ja "kunstniku" mõiste on muutunud, mõtleme neist ikka samamoodi nagu XIX sajandil. Neid vanamoodsaid mõisteid hoitakse elus, haagitakse need "autorsuse", "eraomandi" ja muude sääraste mõistete külge. Olulisim on aga kunsti sidumine "väärtusega". Kunstil peab alati olema justkui mingi väärtus – kas majanduslik, sümboolne, ideoloogiline või mõni muu. Kunstiteos läheb hinda siis, kui ta on miski, millest saab mingigi väärtuse välja imeda."
Mida on tahetud? –
Kunstniku ja kunsti või üldse kunstilise tegevuse mõtestamine (ehk siis selle mõtestamine, mis on kunst ja mis ei ole kunst) on aja jooksul ju tõepoolest muutunud, aga kas mainitud kategooriad peaksid üldse kaduma, kas neid ei peaks üldse "elus hoidma"?
Millega need siis asendada?
Või tuleks kunsti ja kunstniku mõistete tähendust veelgi enam nihestada, teisaldada, laiendada – mis suunas, kui palju ja põhimõtteliselt: miks?
Kas muuta need mõisted veelgi sumbuursemaks, hajuvamaks vms?
Ja mida tähendab kurtmine selle üle, et kunstilt eeldatakse (ikka veel) mingit väärtust?
Milline oleks kunst, millel puudub väärtus – nii esteetiline väärtus (mida loetelus miskipärast ei mainita) kui ka ideoloogiline või sümboolne, intellektuaalne, sentimentaalne jne väärtus?
Kas mingil objektil või tegevusel ei tohikski olla mingit suhteliselt eristuvat või hoomatavat väärtust? Ja kas seejuures ei tohiks olla ka mingit raami, keskkonda, esitluskohta vms, mis sellise väärtuse võimalikkust meile signaliseeriks, selle võimalikkusele vihjaks?
Eriti: kas objektil või tegevusel ei tohikski olla mitte mingeid seesuguseid väärtusi või tunnuseid, mis aitaksid neid eristada (väärtustavalt esile tõsta) teistest, mittekunstilistest objektidest ja tegevusest?
Mis hakkaks eristama kunsti argiobjektidest ja -tegevustest?
Kas kunsti ei peaks üldse hindama?
Või tuleks hinnata küll, aga kuidagi teisiti – mis alustel?
Kas meil tuleks loobuda neist väärtustest, mis on aegade algusest alates (ja tegelikult siiani) kunsti defineerinud – näiteks kultusväärtusest, esitlusväärtusest, ideoloogilisest või kogukondlikust väärtusest (iidses mõttes siis rituaalsest väärtustest)?
Mis oleksid siis üldse kunsti funktsioonid?

"Kes ei ole kodifitseeritud maailmas sees, seda ei aktsepteerita" – Jah, aga kuidas siis teisiti? Kust hakkab jooksma piir (kes sees, kes väljas) või polegi ideaalsel kunstiväljal enam piire vaja?
Kellele (mis teenete eest, mis hinnangute alusel) tuleks siis maksta?
Kõigile? Mitte kellelegi?
Kes seda kunsti siis vajaks? Kõik? Kes tahes?
Ükskõik kes?
Mida kunst peaks minuga (või mina kunstiga) tegema?
Miks mul (rahval, inimkonnal) seda kunsti vaja peaks olema?

"… kui ei tee oma kunsti teatud moodi või kui ei esitle teda teatud moodi, siis ei saa ka osa privileegidest, näiteks publikust, toetustest, näitustest jne…" – Kurb küll, aga kui mingit väärtust ei olegi nagu õige kunstist "välja imeda", siis millest ikkagi nood privileegid ja toetused?

Kas on nii, et idioot jõuab rohkem küsida, kui tark vastata?
Või on nii, et tark tahab rohkem teada, kui idioot jõuab küsitavusi õhku pilduda?

"Saime öösel...

"... rongi peale. Ühes kohas nimega Honsa pidime teise vagunisse kolima. Nüüd sõitsime kaubavagunis. Aga me polnud veel kuigi palju edasi sõitnud, kui konduktor meid juba märkas ja rongilt maha pani. Olime kõik kõvasti purjus. Ühel mehel oli kaabu kadunud ja ta kõndis paljapäi."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia" - minu sõrendus)
Lugedes võivad mõte ja kujutlus takerduda mõnikord ootamatult mõne esmapilgul tähtsusetu lause külge - just mingi pisike lauseke, detailike võib sus vallandada tervikliku kujutluspildi ja muuta teravalt tajutavaks kultuuriliste konventsioonide ajalisuse.
(Kes näeks katmata peaga mehes ka tänapäeval mäletamisväärset korratuse võrdkuju?)

"Club Estonia" by Marco Laimre

AGA KUI SINU TÜTAR ARMUB KRISTLASESSE? (Erinevus rikastab)

Saatan on pisiasjades

Psühhiaatri pilguga 7 - totruste kordamisest

"Sel eluperioodil on Gogoli puhul veider seegi, et ta võis mingeid sõnu või riime korrata mitu päeva järjest. Juba 1836. a. lasi ta endale Hamburgis õmmelda tikkriidest ülikonna ning tegi nelikvärsi:

Õnnelik oled,
said Hamburgis püksid.
Saatust sa tänad,
et elus sa püsid.*

See vemmalvärss ei saa olla mitte üksnes geniaalse kirjaniku, vaid ka lihtsureliku jaoks midagi erilist, Gogol aga korrutas seda terve nädala.
(…) Huvitav, et haiged ei korda häid luuletusi, fraase, millel on tõsine tähendus; ikka kuuleme kas väga rumalaid või tõsisema sisuta fraase." (V. Tšiž)

* Väänasin reaaluse (sõna-sõnalise) tõlke endale suupäraseks – umbes et midagi sellist võiksin ka ise idiootlikult kordama hakata. Sellest ka meetrumi teisenemine ja viimase rea suurem dramaatilisus võrreldes Gogoli värssidega.

Kaks levinud väärarvamust, mille taha ei tasuks pugeda

1.
"Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm?" (Bukahoolik)

Ei ole ohtu!
Ka haritud inimesed oskavad raamatutest lihtsalt mõnu tunda!

2.
"Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada…. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine." (Loteriis V. Woolfi "Lainete" kohta)

Mitte lamendumine, vaid lamedus - kujutlus lugemisoskuse kunagisest mittelamedusest on illusioon.

Mõistulugu ühest mehest ja papagoist

Mehele kingiti papagoi, kes võõristas kõike; ta ei olnud veel harjunud mehe juures elama.
Ükskord tuli mehel – ta oli sel hetkel lülitunud Universumis eksisteeriva info Ühisvälja – pähe hiilgav mõte pakkuda papagoile õunaseemneid (tagamõttega ahvatleda papagoi oma peo pealt sööma).
Ta pistis käe koos pooliku õunaga puuri ja jäi kannatlikult ootama.
Ja ühel hetkel sündiski väike ime (tegelikult oli mees selle hetke saabumist oma sisimas kuidagi ette näinud, ta tundis inimesi, kes teatud määral sarnanesid loomadele-lindudele, võiks öelda, et ta oli elukogenud mees – veel enamgi: ta oli seda hetke juba isegi ette nautinud ja mõnevõrra "sadistlikult" oli ta ette näinud ka tolle nii erineva, kuid siiski nii sarnase isendi hingelisi võitlusi, kõikumisi himu ja hirmu vahel, jah, ta oli ette näinud ka himu triumfi hirmu üle) – papagoi napsas tema peo pealt esimese seemne ja pages robinal puuri kaugemasse nurka…
Siis tuli ta jälle – ettevaatlikult, ettevaatlikult – ja napsas teise seemne jne.
Aja jooksul, palju kiiremini kui mees uskunud oli, harjuski papagoi mehe peo pealt õunaseemneid sööma; ta tegi seda nüüd kartmatult, alati ahnelt, küllastumatult.
Mehel oli hea meel, et ta oli papagoile tähtis (very important person) ja et papagoi usaldas teda nüüd piiritult – oli ju papagoi usaldanud oma elunatukese tema kätte!
(Mees teadis, et papagoid kiinduvad ainult ühte olendisse ja et selliseks number Üheks saabki tõenäoliselt just tema, Mees.)
Kõik oli, niisiis, väga lihtne – mees oli papagoi Isand, sest mehelt ja ainult mehelt sai papagoi õunaseemneid, mida ta miskipärast nii hullusti himustas...
Siin võiks olla ka lõpp.
Aga lugu jätkub.
Ühel päeval kui mees oli taas kontaktis Universumi Ühisväljaga, tuli talle pähe hiilgav mõte lülituda Üleilmsesse Võrgustikku ja uurida järele, miks papagoid nii meeletult õunaseemneid armastavad – ehk siis: mis on papagoide himu saladus (ja ühtlasi tema kui papagoide Isanda võimu saladus)?
Ja ta sai teada midagi äärmiselt huvitavat, nimelt seda, et õunaseemned on papagoidele mürk ja mõjuvad neile (suurtes kogustes) surmavalt.
See mees jäi nüüd mõttesse.
Ta mõtles, et alati, kui lind tema peo pealt oli söönud, oleks ta võinud talle öelda: "Söö, linnuke, söö, see on ju puhas surm!" (ja kuna see mees oli külalacanist, pudenes ta huulilt tsitaat Lacanilt: "Mange ton Dasein"… )
Kui see mees oli end varem tundnud papagoi Isandana, siis nüüd otsustas ta käituda JUMALANA…

Ah, et mis siis edasi sai?

Number Ühte mehest papagoi jaoks ei saanud ja mehel oli selle üle ainult hea meel (selgus, et papagoid on kiivad ja isekad linnud, ja et seda Ühte, kelle nad enda jaoks välja on valinud, kohtlevad nad loomulikult isikliku bitch’ina – kuna aga mees on väga kergesti ärrituv isane ja juhtumisi sattus ka papagoi olema väga kergesti ärrituv isane, ei olekski nende suhe toiminud: küsimus, kes on kelle bitch, oleks jäänud klaarimata).
Papagoi käsitab nüüd korterit küll enda omana (tegu on ääretult nahaalse linnuga), kuid ta tolereerib meest kui mingit… arusaamatut paratamatust (?).
Neil pole üksteisega eriti pistmist ja võiks öelda, et see ongi nende ideaalne suhe.
Ainult vahel harva lendab papagoi agressiivselt kisendades mehele pähe ja ainult vahel harva – umbes täpselt sama harva – annab mees papagoile paar õunaseemet…

(Usually Kakarikis are kept in aviaries, and rightly so. They are so hyperactive that they need a larger space for their size to maintain their physical and mental health. Their requirements are different from most pet parrots commonly kept. They need to fly and exercise often. Like their bodies, their minds also work very fast. They are not complex, but simple and direct. Consideration is not the word for them, but action is!)

Gogol ja Kafka

Gogoli "Surnud hingedes" on üks üllatavalt "kafkalik" koht, ühe sellise seisundi kirjeldus, mida võiks kujundlikult pidada ka Kafka tegelaskujude seisundiks – viibimiseks mingi katkestuse, viivituse või millegi edasilükkumise seisundis.
Gogoli romaan on kelmiromaan, omamoodi ka eksituste komöödia: tõe ilmnemisel (s.t selle ilmnemisel, et sa ei ole see, kelleks sind on peetud) on sul targem kiiresti kaduda, põgeneda.
Kafkal on küll "skeem" teine ja komplitseeritum (metafüüsilisem): asi ei ole mitte niivõrd selles, et tõde (sinu kohta) võib paljastuda teistele, et sa võiksid nende silmis osutuda eksituseks; asi on selles, et tõde (sinust kui eksitusest) võiks paljastuda ka sulle endale – õigemini: et mingi taoline (sind kui eksitust, ühtlasi kui süüdlast paljastav) tõde võiks üldse olemas olla ja – siit ka tõeline ängistus – et taoline tõde ei pruugigi tõeliselt klaariks (või klaaritud) saada, et tõe klaarimine lükkub ikka ja jälle edasi.
Kuid nüüd tollest suurepärasest kohast Gogolil:
Tšitšikovi tegutsemine N. kubermangulinnas on üles keerutanud sedavõrd meelevaldseid ja mõistuvastaseid kuulujutte, et tal on kõige õigem sealt kaduda nii kiiresti kui võimalik.
Lahkumise eel selgub, et tema pärisorjadest teenrid (kes on "kärssninad", "lontrused", "igavesed lurjused") on jätnud hobuse rautamata, kalessi parandamata… (Gogoli teenrid, üldse lihtrahvas, talupojad, pärisorjad meenutavad kangesti noid Kafka eelolendeid, kes viibivad – Benjamini väljendit kasutades – justkui "eelmaailmas", mingis subjekti-eelses olemisseisundis).
Tekib viivitus, mille "vältel sai talle osaks õnn nautida neid mõnusaid hetki, mis on tuttavad igale reisimehele, kui kõik on juba kohvrisse pakitud ja toas vedeleb vaid nöörijuppe, paberitükke ja kõiksugu prahti, kui inimene ei ole teel ega ka senise kohaga seotud, näeb aknast möödavantsivad inimesi, kes arutavad oma asju ja mingis rumalas uudishimus tõstavad silmad, et, heitnud talle pilgu, jälle oma teed jätkata, mis veelgi rohkem süvendab vaese paigal seisva reisimehe halba tuju. Kõik, mis tema ümber on, kõik, mida ta näeb: niihästi vürtspood tema akende vastas kui ka vastasmajas elava vanaeide pea, mis õige lühikeste kaardinatega aknale ilmub – kõik on talle vastik; kuid ometi ei lähe ta akna juurest ära. Ta seisab, kord kõike enese ümber unustades, kord taas kuidagi nüristunult tähelepanu pöörates kõigele, mis tema ees liigub ja ei liigu, ning pigistab meelehärmist surnuks kärbse, kes sel ajal piriseb ja tema sõrme all vastu klaasi peksleb."
Sa "ei ole teel ega ka senise kohaga seotud" – see on õudne.
Palju parem (leevendust toovam) on olla teel ja mitte olla kohaga seotud, kui mitte olla teel ja mitte olla ka kohaga seotud.
Gogol, kes ennast mitte kusagil hästi (ja kohaga seotult) ei tundnud, armastaski kangesti – kinnismõtteliselt – reisida.
Katkend 21. aastase Gogoli kirjast: "… ei möödunud isegi mitte viit kuud Peterburis, kui ma astusin juba laevale, suutmata vastu seista tundele, mis oli mulle endalegi arusaamatu. Minu reisi kava ja eesmärk olid üsna segased." –
Psühhiaater Tšiži järgi oli too Gogoli sõit välismaale (13. aug. 1829) tema vaimuhaiguse esimene vaieldamatu tundemärk.

Üks väga intellektuaalne interluudium

L: "Mul on välismaal üks tuttav, suur mõtleja, kes arvas, et K.-l ei ole õigus… Ma arvan ka nii… isiklik lapsepõlv ja totaalse režiimi kuriteod on kaks ise asja…"

K: "Aga mul on ka välismaal üks tuttav, kah suur mõtleja, ja tema arvas, et ikkagi minul, K.-l on õigus… lapsepõlv ei olnud nõukaajal nii hirmus nagu O. sellest kirjutab… “

See on lühike sisukokkuvõte kahe rahvusvaheliselt maineka intellektuaali Mihhail Lotmani ja Jaan Kaplinski poleemikast Sofi Oksase "Puhastuse" üle.
Kogu point on niisiis selles, et kirjandus võib esitada tegelikkusest (ajaloost) moonutatud, lihtsustatud pildi - või kas ikka võib?
Vaata siit ja siit.

Nimetamatu

Walter Benjamin kirjutas 1934. a Kafka loomingu kahest tõlgendamisviisist, loomulikust ja üleloomulikust ehk siis psühhoanalüütilisest ja teoloogilisest tõlgendamisest kui kahest võimalusest Kafka loomingust "põhimõtteliselt mööda lugeda", olulisest mööda minna.
Aastal 2010 ei kahtle selles keegi – eriti kui mõelda neist tõlgendusviisidest kui (justkui vältimatult) shabloonsetest ja redutseerivatest.
1964. a kirjutas Susan Sontag Kafka tekstide psühhoanalüütilisest ja religioossest tõlgendamisest juba kui "massilisest vägistamisest" (kolmandaks vägistavaks tõlgendamisviisiks pidas ta Kafka tekstide lugemist "sotsiaalkriitiliste" allegooriatena).
Nagu ütlesin, igasugused lihtsustavad tõlgendusmallid on küündimatud ja out, seda on meile piisavalt pähe taotud.
Kuid kas sellise materdamise käigus ei ole oht silmist kaotada midagi olulist – mida? Kas mitte seda, et Kafka tõepoolest ongi mingis mõttes väga "psühhoanalüütiline" ja "teoloogiline" kirjanik – nii nagu hea kirjandus seda alati mingis mõttes (vältimatult) on?
Tuleks nüüd defineerida, mida ma mõtlen siin "psühhoanalüütilisuse" ja "teoloogilisuse" all, aga ma ei tee seda, ei oska – kõige lihtsam (mugavam) oleks vist näiteks öelda, et head kirjandusteosed (nagu ehedad muinasjutudki) lihtsalt mõjuvad meile "psühhoanalüütiliste" või "teoloogilistena"... õpetustena nimetamatust (nimetagem seda nii) või vähemalt võimalustena suhestuda nimetamatuga (ja ka tolles kolmandas, nn sotsiaalkriitilises mõõtmes tegeleb hea kirjandus alati nimetamatuga, näiteks mingite aimatavate "pimeduse jõududega" või kuidas seda siis iganes ka nimetada).
Tegelikult ei ajendanud mind selle üle niivõrd kohmakalt mõtisklema mitte soov polemiseerida Benjamini ja Sontagiga (või, hoidku jumal, targutada Kafka üle), ajendiks sai tegelikult muu, nimelt –
sattusin hiljuti sirvima ühe kirjaniku allahinnatud teoseid, teda eriti või vist peaaegu üldse mitte ei loeta ja ei arvustata ja seda võiks seletada näiteks sellega, et ta on "keskmise" lugeja jaoks liiga keeruline, raskestimõistetav, iseäralik vms.
Kuid ma küsisin endalt: miks ka mina, just mina teda ei loe?
Ja ma tulin mõttele, et asi on selles: tema tekstid on minu jaoks liiga "õhukesed" – kõigest (kirjanduslikkusest ja kohati lausa lummavast "tekstuaalsusest") hoolimata ei ole nad minu jaoks piisavalt "psühhoanalüütilised" ja "teoloogilised".
Lühidalt, ma ei taha öelda, et me peaksime häid kirjandusteoseid lugedes alluma kiusatusele tõlgendada neid psühhoanalüütiliselt ja teoloogiliselt (minus näiteks ei tekita hea kirjandus üleüldse mingit tõlgendamiskiusatust), aga me peaksime neid lugedes tajuma sellise kiusatuse võimalust või koguni hoomama selle põhjust - see ongi hea kirjanduse tunnusmärk.
(Veel: on tekste, mis võivad mingitel hoomatavatel põhjustel tekitada küll kiusatuse pidada neid "teoloogilisteks", kuid mis lõppkokkuvõttes sulguvad siiski "rahulolevalt" iseendisse, tekstuaalsusse, mõjudes ikkagi õhukeselt: literatuurselt.)

Miks ma enamasti ei taha teada, mida autoritel öelda on

"…mulle tundub, et kui valmis filmile veel midagi lisada, läheb teos ise kaotsi. Filmi peab kaitsma. Ja film on autonoomne. See on suur töö, et film õigesti valmis teha ja valmis filmi ei tohi näperdada… Filmi kohta võib muudes allikates rääkida igasuguseid lugusid, kuid filmile endale kommentaar kaasa panna on minu arvates filmi rüvetamine." –
Nii on David Lynch põhjendanud, miks ta DVD-del välja antud filmidele ei lisa kunagi oma kommentaare, selgitusi filmi idee, tegemise jne kohta.

Viimasest OPi saatest jäi eredalt meelde H. Toompere lause oma uue komejantliku lavastuse kohta, mis justkui tahaks meid hoiatada rassismi (ja diskrimineerimise) kui pseudoprobleemi ülevõimendamise eest.
Ta ütles midagi, mis mind tõsiselt jahmatas:
"Elus on palju mõnusamaid asju kui südant vaevata suurte probleemide pärast".

Veel tollest õhtust

4. oktoobril tegin siin juttu suhteliselt triviaalsel teemal –
rääkisin tundest, et ajas ja ruumis on inimesed erinevad või et nad mõjuvad eri kohtades (või eri aegadel) erinevalt.
Et need inimesed (seal või siis) justkui "kategoriseeruvad" teatava massi või hulgana kuidagi teisiti, mingitest teistest erinevalt.
See polegi nii triviaalne teema, kui küsimus on subjektiivsetes seletamatutes tajumustes, näiteks –
ma ei oska öelda, miks ma "võõrastan" inimesi Gonsiori tänaval, näiteks alates kaubamaja juurest, ja ei tunne end seal kunagi "koduselt" (uskudes, et seal ei tunne end keegi koduselt), aga mitte kunagi suhteliselt lähedal paikneval Narva maanteel.
Kuid see selleks.
Sotsiaalantropoloog Edmund Leachi raamatu lugemine aitas teadvustada piiri fenomeni – ja tõi mind uuesti nende uidude juurde: tõepoolest, kust, mis kohast või hetkest ikkagi algab üks teine, erinev koht (millest algab minu jaoks Gonsiori tänava ja seal liikuvate inimeste "võõrus" – mõnest konkreetsest visuaalsest markerist-märgistajast või minu lapsepõlvest: mäletan sealt kunagist Kalevi kommipoodi, pärast seda lõppes linn minu jaoks ära ja nii on see siiani… häirivalt ebameeldivast mälestusest: ei taha enam edasi minna, kingad pigistavad…?)
Leachi põhjal tuleks öelda, et piir ise ongi "kohatu", tava- või reeglipäratu, kahetine – mittekoht, "eikellegimaa".
Sama kehtib ka nii-öelda ajalise piiri, intervalli kohta, mis eristab kahte perioodi, kahte ajalist segmenti, tsükli algust/lõppu jne – ajaline piir on "ajatu", "eikellegiaeg".
Kirjeldasin oma kogemust pühapäevaõhtuses trollis teatud mõttes "tühjana", tühja ajana – nii nagu see kajastus trollisistujate nägudel; semiootilis-strukturaalselt ongi pühapäev, eriti selle õhtupoolik eksemplaarne vaheaeg, see on "ajatu" piir, mis eristab ühe (töö)nädala teisest.
Teatud mõttes paigutab iga ruumiline liikumine su mingisse vahealasse: rangelt võttes oled sa küll igal ajahetkel lokaliseeritav, sa võid esitada oma koordinaadid, ajutise asukoha marsruudil ("Tere, saabun varsti trolliga, olen veel siin Endlas, helistan kohe, kui kohal olen..."), kuid sa oled samas siiski ka ühes liigendamatu kestusega (katkestus)hetkes, sa oled "hüppes", üleminukuseisundi kontiinumis, transgressiooni protsessis.
Niisiis – pühapäeva õhtul trollis, üleminekulises aegruumis.
Ajalised ja ruumilised piirid on sageli pühad või tabule allutatud, samuti need piirid, mis eristavad sotsiaalseid staatusi (laps/täiskasvanu, mees/naine jne) ja kategooriaid (hea/halb, haige/terve); selliste piiride ületamised on sageli tseremoniaalsed, ritualiseeritud (sakraliseeritud või demoniseeritud) –
nii et isegi troll, mis sõidab pühapäeva õhtul Mustamäele, võib seetõttu oma sisemuses, kogemuslikus aegruumilises vahepealsuses mõjuda äkki kummaliselt sakraalse kohana, kuid miks mitte ka deemonlikuna (troll täis eikellegiajas ja -kohas viibivaid piir-olendeid: ingleid, tsombisid – meie formaalne paiknemine struktuuris kingib meile sellise "sisu", näivuse).

Kirjandusteaduse talumatu kergus

Sirvisin eile ühes raamatupoes viimast Keelt ja Kirjandust, panin käest, läksin, pöörasin ringi, tulin tagasi ja sirvisin avaartiklit uuesti – kas sain ikka õigesti aru, ega silmad ei petnud…
Mehis Heinsaarest oli kirjutatud kui transgressiivsest, üleastuvast, surmani või surma piiril kirjutavast ja koguni skisoidsest kirjanikust (taustal olid Foucault’, Bataille’, Blanchot’, Deleuze’i jt vastavad kirjandusfilosoofilised käsitlused).
Millest mu hingeline segadus? –

Isikliku lugemiskogemuse, õigemini, kogu oma kirjandusliku kompetentsi põhjal olen harjunud Heinsaarest mõtlema kui "turvalisest", isegi kui ühest kõige turvalisemast prosaistist Eesti kirjanduses (ainus asi, mida Heinsaarele ääri-veeri ette on osatud heita on lihtsameelsus, lapsikus – või ma eksin?).
Heinsaare "Ilus Armin", mis tolles artiklis oli mingit laadi näiteks "üleastumisest", on minu jaoks näide "kunstlikust" kirjandusest: kui see lugu mulle kuidagi vastu hakkas, siis just oma kunstlikkuses, ehk ka teatavas edevas, kuid siiski igas mõttes naiivses "irriteerivuses", kuid kindlasti mitte seetõttu, et fiktsionaalses maailmas midagi "koletut" sündis, naine mehe ära sõi vms (kas üldiselt ei tulekski toda "surma" või surma-poole-olekut foucault' likus mõttes otsida pigem lausumisest, mitte lausungi sisust?).
Ma ei oska ka Sauterit, keda muuhulgas samuti näiteks toodi, liigitada mingiks eriliselt transgressiivseks kirjanikuks jne, jne.
Midagi oli põhimõtteliselt nihkes, juba lähtealuselt – minu lugemiskogemuse ja kompetentsi seisukohalt muidugi.
Aga, noh, lõppude lõpuks võib ju ka Tove Janssoni Muumitrolli lugudest leida hea tahtmise korral midagi, mida nimetada skisovooluks või surmakogemuse kajastuseks vms.
Pildi allikas siit.

Näod: eile, pühapäeva hilisõhtul

On neid, kes linnajagudes uidates vaatlevad ja oskavad tähele panna arhitektuurilisi erinevusi ja kihistusi, sellest lähtudes aistida ka mingit koha vaimu, genius loci’t.
Aga inimesed? Laias laastus siis linnaosa, aga miks mitte ka kvartali või tänava inimesed – kas pole ka nemad mingi oma vaimuga…?
Või tuleks nad – nende iseäralik vaim (või pigem olek?) – lugeda osaks koha vaimust, üldisest atmosfäärist?
On see eri tegurite (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike) koosmõjusid haarav täheldamine: sellel tänaval või selle linnaosa bussipeatustes (vm) on nad, inimesed kuidagi teisiti, teise olekuga – et nad on kuidagi teises meeleolus, liiguvad kuidagi teises rütmis, seisavad kuidagi teistes poosides… ja see ei ole tajutav (ettekujutatav) mitte üksikute "isendite" tasandil, vaid mingi keskmise põhjal, mingi piisava hulga ja korduva "mustri" korral.
Kindlasti on taolistes tajumustes ka spekulatiivsust, mingit kujuteldavat osa, midagi peent ja hämarat ühtaegu ja eks triviaalsustki (- sattudes teisele maale, teise kultuuri või lihtsalt linnast maale või vanalinnast Koplisse (jne) on sellise tajud ju tavalised, aga ikkagi...).
Jah, kindlasti on ikkagi kohal, nagu ka massil see otsustav (määrav) mõju – ma võin olla mõnes teises kohas, teisel tänaval, teises linnajaos küll võõrkeha, juhuslik külaline, kuid siiski sulada "massi", ühtsesse mustrisse, saada märkamatult osaks selle vaimust, rütmist ja meeleolust.
Sellised tajumuslikud eristamised paistavad siis eeldavat ka mingi oma "paiga" tunnetamist, isiklikku kuuluvustunnet mingisse kohta, tänavale, linnaossa, mis on nii-ölda null-astmeks, millekski omaks, harjumuslikuks ehk – nende tajumuste eelduseks on mingi üllatav võõrusekogemus: sa pead olema sattunud kõrvale oma harjumuspäraselt orbiidilt – teise linnaossa, mingile uuele tänavale… ja sul peab olema aega neid, sealseid inimesi, nende nägusid (kõrvalt) jälgida… nagu minul eile, pühapäeva hilisõhtul, trollis, mis sõitis Mustamäele.
Mulle tundus, et ainult pühapäeva hilisõhtul on inimesed selliste nägudega – mitte "tühjad", vaid kuidagi rahunenud, justkui rahu leidnud nii oma suurtest eluplaanidest kui ka väikestest igapäevastest soovidest, sest sel vahe- ja rahuajal, pärast kõike (lõppenud nädalat) ja enne kõike (uut nädalat) on kõik (juba) olnud ja kõik (alles) ees; või: kõik, mis olla sai, see oli; ja kõik, mis tulla saab, see tuleb – ja ainult need inimesed, kes sõidavad Mustamäele.

Prozaci asemel!

Prozaci asemel kliki SIIA!

Psühhiaatri pilguga 6 – vanamehelikest ihadest

"Lõpuks tuleb tundeelu märkimisväärse nõrgenemise ja üldise hingeelu progresseeruva lagunemisega seletada ka geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku (…). Varem ei oleks Gogol söandanud minna kosja noorele neiule, kuna ta teadis, et ei vaja naist, vaid õpilast ja põetajat; teise inimese elu ära rikkuda on ikka väga julm. Kui Vjelgorskaja olekski Gogoli ettepaneku vastu võtnud, siis oleks tema saatus olnud väga kurb."

"(…) tõepoolest, niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid; paraku juhtus nõnda ka geniaalse satiirikuga. Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisugused haiged kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse."

Psühhiaatri pilguga 5 – lömitamisest ja truualamlikkusest

"Tingimata tuleb peatuda sellel hämmastaval tõsiasjal, et tugevat suurusluulu põdevad haiged paranoikud on "kõrgemate ülemuste" suhtes väga aupaklikud; see kummaline iseloomujoon on moraaliteadlase ja sotsioloogi jaoks äärmiselt huvitav. (…)

Mul ei lähe iial meelest, kuidas ennast suurvürstiks pidav haige koogutas aupaklikult haigla koridoris kõndiva politseimeistri ees. Tõepoolest, protsessimishimulised paranoikud esitavad harvaesineva järjekindluse ja söakusega kaebekirju "kõrgematele ülemustele", aga just nende ülemäärane aupaklikkus "kõrgemate ülemuste" suhtes tõestabki seda, et nad on haiged; nad on kindlad, et "kõrgemad ülemused" on ülitargad, ääretult õiglased, ning sellepärast esitavad nad kaebusi kohtupalatile ja Senatile."

"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).

Lõpuks on Gogoli vaadete mõistmiseks väga oluline silmas pidada, et ta ei armastanud õppida, ehkki sel juhul jääb selgusetuks, miks kujunesid Gogolil niisugused truualamlikud vaated; väheõppinud jagavad tihti radikaalseid ja koguni anarhistlikke ideid."

"(...) vaimuhaiguste olemust valesti mõistes kahtles ta [Belinski] Gogoli haiguses (...). Belinski ei teadnud, et vaimuhaigused kestavad aastaid, et vaimuhaiged oskavad kirjutada sidusalt ja läbimõeldult, et nad on võimude suhtes väga aupaklikud."

Kellegi järjehoidja

Kellegi teise (topelt)iha ja selle iha mõistatus.
Mitteminasus.

Aga tegelikult,
milline õnn saata oma elu mööda vahipostil tukkudes, keset olematut, ainult kujuteldavat, nimetamatut või juba ammu kaotatud lahingut (sellest kaotusest midagi teadmata) – ja täita ikka oma kohust…

Hoida ikka veel järge – kellele, milleks?
Rumal küsimus! Kõigile, kel sellega midagi pistmist võiks olla: see on siin, see (mingi) koht…

Kannatust!
On nii palju võimalikke maailmu ja aega on küll…

Ja – ahhh – milline peen peidukoht vedamaks ninapidi oma ettemääratud saatust…

Fr. Tuglase "Rahutu rada" (alapealkirjaga "Elu- ja kirjandusloolist") anti välja 1973, ei olnud seda varem lugenud, ka sirvinud mitte, laenutasin selle hiljuti TÜ Akadeemilisest raamatukogust (Rävala pst 10) – aga neid komme olen lapsepõlves kindlasti söönud, ei mäleta küll hästi, olid sellised ümmargused, moos sees, odavat sorti, nii-öelda vähenõudlikule maitsele, ilmselt müüdi lahtiselt (paberil nimetus puudub, pakun, et mingid "Marja" näiteks…).

Sentimendid, nostalgia… ei, mitte seda.

W. Benjamin on kirjutanud asjade "aura" kadumisest (mehhaanilise reprodutseerimise tulemusel) – aga kuidas saab millestki, mis on algusest peale, juba olemuselt massiline, näotu ja nimetu, põhimõtteliselt prügi, tarbimise hädapärane eeldus ja tühine, kõrvaldamisele kuuluv jääknähe,

kuidas saab millestki sellisest nagu üks KOMMIPABER midagi enamat kui ta ise on… kuidas ta hakkab sind kõnetama… vestes sulle (ka) sinust, näiteks su juhmist, justkui poolunes mööda saadetud lapsepõlvest.
Ja su praegusest rahutusest.

Psühhiaatri pilguga 4 - hoolimatusest

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).

Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

"Pole midagi imekspandavat selles, et haigele Gogolile ei läinud pärisorjade olukord Venemaal üldsegi korda ja ta soovitas mõisnikul neid "pesemata lõustu" sõimata."

Psühhiaatri pilguga 3 - söömarlusest

Psühhiaater V. Tšiž söömarlusest:

"Gogolil oli hea söögiisu; niisugune söömarlus esineb mõnedel vaimuhaigetel; meile ei ole teada selle sümptomi päritolu, kuid on teada, et mõnedel hüpohondrikutel on imekspandav söögiisu.
(...) haige ei saa kõhtu täis, ülemäärase söömise järel tunneb ta ennast ebameeldivalt; võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest."

Nii palju inimesi

Ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju on linnas inimesi.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.

Tsitaate Levilt

"…tal on üsna lahke nägu nagu inimesel, kes ei tunne nälga."

"Veendumus, et elul on olemas eesmärk, on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam.
Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni."

"Siin Ka-Be's, kus on suhteliselt rahulik, oleme jõudnud äratundmisele, et meie isiksus on habras, palju ohustatum kui meie elu..."

(Tuli pähe, et need lõigud võiksid vabalt olla kirja pandud ka tänases Eestis, kuigi pärinevad Primo Levi mälestustest - Auschwitz 1944)

Jeesus müügiks

On August Friday the 13th, 1993 the slogan ‘gsus is coming’ announced the arrival of their shop: the “heavens playground”. Besides a point of sale for existing brands, the shop was used as a lab for their own label: gsus.The name attracted people’s attention from the start. Besides being a very characteristic guitar chord, the name gsus symbolizes individuality and an always-positive view on fashion, ‘fashion soaked in humor’. Much more than a religious interpretation, the company likes to give the name a more controversial touch and uses a considerable pinch of self mockery, ‘gsus sucks’.

Mäss müügiks

Psühhiaatri pilguga 2 - sobivusest

Psühhiaater V. Tšiž sellest, kes kellega sobib:

"Vaesus, eriti vaimuvaesus, lähendab ja ühendab kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajaid. (…) napi aruga aristokraat ei pea enda jaoks sugugi koormavaks nõrgamõistuslike mustatööliste seltskonda.

(…) nõrgamõistuslikud saavad üheskoos suurepäraselt hakkama, ükskõik mis ühiskonnaklassi nad ka ei kuuluks."

"Juba Shakespeare märkis, et psühhopaadid armuvad psühhopaatidesse - Hamlet ja Ophelia, Macbeth ja leedi Macbeth. Charcot kinnitas, et neuropaadid armuvad neuropaatidesse. Olen korduvalt kogenud, et Charcot'l on õigus."

Psühhiaatri pilguga 1

Alustan siin blogis uut rubriiki, mis põhineb värskelt "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Vladimir Tšiži kirjutistel (rõhutan, et tegu on meelelahutusliku, mitte psühhiaatrilise või kirjanduskriitilise vms blogiga – seda tuleks siis tsitaate lugedes kindlasti silmas pidada).

1. septembri puhul valisin Tšiži mõttepärandist järgmisi pärleid:

"Kogenud pedagoogid teavad, et nõrkade, haiglaste laste vaimsete võimete varane areng ennustab neile sageli kurba tulevikku."

"Vaimuhaiguste ilmnemisel kinnitavad sugulased ja tuttavad, et noormees haigestus just vaimse pingutuse tagajärjel, nad ei suuda mõista, et noormees pingutaski just seepärast, et oma haiglase oleku, ebanormaalsuse tõttu ei tahtnud ta mängida ja logelda nagu tema normaalsed eakaaslased."

"Nagu nägime, jätavad degenerandid enamasti oma haridustee pooleli, kuid vaimuhaiguse eelsoodumusega lapsed õpivad sageli hästi; paljud esmased vaimuhaiged on õppinud väga hästi."

Kiri Mati Undile

Mind kummitab see kiri Mati Undile, mis oli mitmeid päevi meie trepikoja teadetahvli serval.
Kiri oli aastast 2001 või 2004, täpselt ei mäleta, igatahes aastaid tagasi saadetud. Ilmselt kirjakandja eksituse või vale aadressi tõttu – jah, aadress oli seal vist puudulik – oli see kiri sattunud mõnele meie trepikoja postkastile (Unt elas tegelikult kõrvalpüstakus), libisenud aga postkasti ja seina vahel, sinna kiilutult aastaid oodanud, sel juulil remondi käigus, kui postkastid uutega asendati, sealt aga esile tulnud ja kellegi poolt siis aupaklikult stendi servale asetatud.
Seal ta siis seisis mitu päeva – iga kord tulles või minnes seisatasin ja silmitsesin segaste (ebausklike) tunnetega. Oli see saadetud Undile tema elu ajal või hiljem? Vist ikka elu ajal, aga kujutlesin miskipärast, et hiljem (postuumselt).
Võtta see ära? Mida sellega teha? – Toimetada Lii Undile, kes elab kusagil kaugel Indias?!
Ühel päeval oli see kiri kadunud – ei tea, kuhu? Aga see kuidagi rahustas mind, tundsin nagu mingit kergendust.
Kes söandaks avada võõra kirja, kirja, mille adressaat on teispoolsuses?
Ma arvan, et see ei olnudki kiri, see oli nagu mingi kaart või kutse, see oli välismaalt – nii palju tegin välise vaatluse teel kindlaks.
Nüüd tuli pähe, et oleksin võinud selle kirja viia Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi, Janika Kronbergi kätte isiklikult, see oleks seal vormistatud säilikuks (ma olen ise seal seda tööd teinud).
Mitte midagi ei tohiks jääda "kohatult" ripakile siin- ja sealpoolsuse vahele. Undi arhiivis oleks siis tulevastele põlvedele üks kummaline säilik – avamata kiri Mati Undile.

Pilte suvest 11

Pilte suvest 10

Pilte suvest 9

Pilte suvest 8

Pilte suvest 7

Pilte suvest 6

Pilte suvest 5

Pilte suvest 4

Pilte suvest 3

Pilte suvest 2

Pilte suvest

Kirjutasin Sangast "Sirbis"

Loe siit (keeletoimetaja tegevus tekitab küsimusi nagu ikka).

Lugemine ja logelemine

Võtame sellise teema nagu - puhkus.
Oletame, et puhkuse ajal tahab inimene logeleda ja tal on miskipärast ettekujutus, et logelemise juurde kuulub heade raamatute lugemine.
Aga heade raamatute lugemine ei sobi selle inimese jaoks logelemisega kokku, sest tal tekib lugedes vaimne erutus (kui raamat teda esimesel kolmandikul ei eruta, jätab ta selle nagunii pooleli).
Vaimselt erutudes on ta aga sunnitud lugemise katkestama, sest vaimses erutusseisundis tahab ta end füüsiliselt liigutada (teame ju, kuidas erutunud inimesed edasi-tagasi käima hakkavad jne), ta on rahutu, tal tekivad mõtted: "Teeks midagi! Käiks kusagil!" ja ta aktiviseerub - ta ei suuda taluda logelemist kui olemuslikult passiivset seisundit.
Hea raamat on alati pingestav, vaimselt kurnav, vajadus vahelduseks, puhkepausideks on loomulik - aga puhkusel, eriti suvepuhkusel on raske taluda ja realiseerida sundmõtet lugemisest kui järjekindlast ja süvenevast intellektuaalsest tegevusest...
Nii jätabki see inimene tõenäoliselt selle raamatu pooleli, sest - see ei anna rahu ja vaevab, ei lase tal ei füüsiliselt ega ka vaimselt logeleda: ta lükkab selle raamatu lugemise lihtsalt edasi, kujutledes (irratsionaalselt), et ta loeb seda edasi siis, kui tal selleks rohkem aega on (!), s.t kui ta parajasti ei PUHKA, kui tal puhkus läbi on ja on võimalik lugemisele korralikult - autori vääriliselt - keskenduda.
Ja ta võtab ette järgmise hea või veelgi parema raamatu.
Jne.
Jne.

Tammsaare kui eestluse, kultuuri ja kohavaimu looja

"Juri Lotman näitab, et tekst mitte üksnes ei lähtu sellele eelnevast kontekstist, vaid ka muudab seda, võiks koguni öelda, et loob selle. Veelgi enam, tekst loob oma lugeja ja lugejaskonna ning on olemas tekste, mille olemasolu tähendus on antud kultuuri jaoks kriitiline. Nii võiks vene kultuuri määratleda kui Pushkini lugejaskonda, eesti kultuuris on arvatavasti samas funktsioonis Tammsaare tekstid (...)."

(Mihhail Lotman, "Paradoksaalne semiosfäär")

...

Albu vallavanem Kalju Kertsmik kõneles Tammsaare kohavaimust. "Et Tammsaare on sündinud ja lapsepõlve veetnud Albu mail, on juba ette ära määranud meie kohavaimu,» lausus ta. «Kõike, mida me siin teeme, mõõdetakse tammsaarelikus mõõtkavas: kuidas suhtume oma kodukohta, mida me siia juurde ehitame, kuidas on haritud meie põllud ja lapsed, missugused on vallarahva suhted isekeskis."

(...)
Kirjandusteadlase Rein Veidemanni meelest on Tammsaare andnud romaaniga "Tõde ja õigus" rahvale tüviteksti, milles eestlased võivad vaadata oma ajaloo- ja hingesügavikesse. "Nad võivad küsida läbi "Tõe ja õiguse", kus on nende isiklik tõde ja õigus ja kus on Eesti tõde ja õigus," arutles ta.
Veidemanni veendumus on: "Eesti tõde ja õigus saavad kokku õigluses, millest omakorda sõltub meie armastuse suurus Eesti vastu. Seda ongi meile õpetanud Anton Hansen Tammsaare."

(Marika Rajamäe artiklist "Albu rahvast innustab kohavaim")