Leevenduseks lühikese alleeliga serotoniinitransporteri omanikele

Sunday Morning

Prozaci asemel!

Prozaci asemel kliki SIIA!

Kate

Robots in Disguise

Olen mõelnud, et kui ma oleksin (noor) naine ja teeksin muusikat, siis ma hea meelega teeksingi mingit sellist muusikat.

Olen ka mõelnud, et Dee ja Sue on minu ALTER EGOD!

Nostalgia

Hiljuti küsis mult üks vanem naisterahvas muu jutu käigus, et mida mina, väikelinnast pärit inimene, arvan HU? laulust “Depressiivsed Eesti väikelinnad”.
Teda tundus riivavat väikelinnade halvustamine – tema ajal, s. t. nõukogude ajal neid pigem idealiseeriti (a la “Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää...”).
Seletasin midagi rabedalt, seda laulu kaitstes, ja pakkusin lõpuks välja päästvana pähe turgatanud mõtte – tegelikult ju ka selles laulus omal moel POETISEERITAKSE väikelinnu...
Ja mida rohkem see laul mulle kõrvu on jäänud, seda enam olen selles veendunud - s. t. seda enam filtreerub, settib ja kristalliseerub sealt minu jaoks välja PUHAS nostalgia (lad. keelest tuletuvalt “nostos” + “algos”: “kojunaasmisevalu”): melanhoolne igatsus “kodu” järele, mida enam pole või, täpsemalt, mis eksisteeribki ihaldatud kujul vaid tagasivaates, retroaktiivselt.
Eelkõige peitub laulu nostalgilisus muidugi esituse ja tunde tasandil, kuid ka otseselt sisus, sõnades, millest vist kiputakse mööda vaatama (“kus igal pool ei voha hullult kaubandus, kus mõned endiselt ei lukustagi ust... seal kõiki tunned hästi nime pidi... sa olid oma klassi parim, sa olid oma maja parim...sa olid oma linna parim”: maailm oli siis veel väike, hõlmatav, see maailm olid sina ise, sa ise täitsid selle piirid jne).
Võib-olla tabavad sellist nostalgiat seal vaid need, kes väikelinnades kasvanuna on end seal tegelikult alati, juba algusest peale – juba “oma klassi parimatena” – väga irdunult, väga vales kohas tundnud (näiline paradoks).
Kodulinnas käies olen alati kurb, mitte selle pärast, mida enam ei ole, vaid selle pärast, mida pole kunagi olnudki: igatsuse objekt on alati lõhestunud, ta pole enam – ja pole kunagi olnudki – siin ja praegu, tema ise, identne iseendaga, nii nagu ka mina pole kunagi olnud identne iseendaga ja oma ümbrusega (oma kuulumistes kuhugi)...
Lühidalt, tundub, et laulu populaarsus ei tulene mitte sellest kõige pinnalisemalt tajutavast – ja ilmselt paljudele solvavalt või halvustavana mõjuvast - sõnumist (väikelinnad mõjuvad depressiivselt oma lolluses, piiratuses jne), vaid teisest, nostalgilisest (fantasmaatilisest) sõnumist.
Teatava paralleelina on siin õpetlik üks videolõik Slavoj Žižekist, kus ta üritab veenda, et “Helisev muusika” saavutas populaarsuse mitte tänu esmasel, narratiivsel, “ametlikul” tasandil paiknevale paatosele ja sõnumile (antifašistlik, demokraatlik väikelinn Austrias seismas vastu fašistlikele anastajatele), vaid tänu teisel, tekstuurilisel, virtuaalsel tasandil paiknevale RASSISTLIKULE fantaasiale.
Ta niisiis õpetab, et filmi või mis tahes taiese realistlik (narratiivne) ja fantasmaatiline (tekstuuriline, virtuaalne) tasand võivad diametraalselt vastanduda.

Mustade muusika

Siin on nüüd kõrvuti kaks täiesti vastandlikku sõnumit ja maailmavaadet esindavat reklaammaterjali.
1938. a Saksamaalt pärinev plakat (Entartete Musik: mandunud, degenereerunud muusika) on suunatud juudi heliloojate ja muusikute vastu, kes "ahvivad" mustanahaliste muusikat, jazzi, swingi (juudi ja neegri võrdsustamine oli kunagi ka üldisemalt levinud, Kafka kirjadest näiteks selgub, et Milena Jesenska slovakist isa nimetas juute neegriteks).
Teine, mingi Kreeka raadiojaama reklaam on tänapäevast ja astuks justkui teadlikult eelmisega kahekõnne - Hitlerist endast on tehtud mustade muusika eestkõneleja: "Mustad on muusika tulevik" (Black people are the future of music).

Sunday

Tõeline saatan

Taavi Eelmaa kirjutas Marilyn Mansoni kontserdist Saku Suurhallis:
“Aga absoluutseks tipuks ja õhtu päästjaks oli üks tagasihoidlik mees mu kõrval, kes kannatlikult õlut juues show venivat algust ootas. Kui lõpuks kostis ähvardav kitarririff, mis hakatust tõotas, muutus muidu endassetõmbunud tüüp ärevaks. Ta pöördus, puudutas mind õlast ja vaatas sügavalt enda seest läbi punaste silmade mulle otse ajju ja kähistas: «Oi raisk, oooi raisk – NÜÜD HAKKAB PEALE!»
Siis ma sain aru, millele ma olin õigupoolest pileti ostnud – võimalusele vaadata koos tõelise saatanaga Mansoni tsirkust."
Vt lähemalt: Püüdliku ketseri pingutus
Oleksin ka ise Mansoni kontserdile sattunud – kaalusime selle lülitamist firma jõuluürituste-programmi, kuid jätsime siiski ära.
Minu pooltargument oli, et see võiks pakkuda “antropoloogilist” huvi. Pidasin silmas huvi mitte niivõrd Mansoni, vaid pigem publiku vastu (st SAATANA ilmnemise vastu pealtvaatajates, millest Eelmaagi kirjutas).
Oli ju aimata, et Eelmaad huvitanud KURJUS kui "puhas kulutus, mille tingimuseks on absoluutne keeldumine heakskiidust", võiks ilmneda just nimelt ennastunustavalt käituva publiku ("loomalikes") reaktsioonides, mitte Mansoni tolapoosides.
Reaktsioonid kunstile moodustavad alati lahutamatu - ja vahel ka kõige huvitavama - osa kunstist.
Ja emotsioonid on ehedad ka siis kui nad on müübiva kunstniku poolt KUNSTLIKULT esile kutsutud.
Kuid kas selline – distantseeritud – huvi saatana vastu, saatana OTSIMINE ja NÄGEMINE, ei ole kõige saatanlikum?
Saatan on sinu enda SILMAS.

Subliimsed objektid

Online ajakirja International Journal of Žižek Studies saidilt saab osta suure Ž-logoga "subliimseid objekte" ("objets de kitsch"): T-särke meestele, naistele ja koertele, patju, aluspükse, kruuse jne.
Pani mõtlema, et taoline Ž-logoga aluspükste müük akadeemilise online-ajakirja “kaante" vahel pole pelgalt fun või joke – ka mitte lihtsalt iroonia Žižeki-kultuse, tema kaubastumise, brändistumise suhtes – vaid midagi enamat: ÜLISAMASTUMINE (overidentification).
Ülisamastumine võib - ma rõhutan, VÕIB - mingi ideoloogia, trendi, kultuse jne õõnestamisel olla palju efektiivsem kui iroonia (iroonilise "distantsi” tekitamine), kuna toob varjamatult esile "obstsöönsed” motiivid.
Žižeki kodumaalt Sloveeniast pärit Laibach esindab näiteks ülisamastumist totalitaristlike rituaalide ja kujunditega - selle asemel, et fašismi (totalitarismi võrdkuju) moraalselt hukka mõista, samastuvad nad fašismiga ÄÄRMUSENI, ÜLE, LIIALT:



“In this sense the strategy of Laibach appears in a new light: it "frustrates" the system (the ruling ideology) precisely insofar as it is not its ironic imitation, but over-identification with it - by bringing to light the obscene superego underside of the system, over-identification suspends its efficiency.”
Vt: S. Žižek, "Why are Laibach and NSK not Fascists?"
www.nskstate.com/appendix/articles/why_are_laibach.php