Kas isa või ema

Kinos jookseb praegu kaks filmi soomlastelt –  "Vennaksed" (rež. Mika Kaurismäki) ja "Vuosaari" (rež. Aku Louhimies).

Tegu on, nagu oodata oligi, "põhjamaiselt depressiivsete" filmidega, kus näidatakse õnnetuid, kannatavaid inimesi. Torkab aga silma, kui tihedalt, lausa lahutamatult on neis filmides küsimus "kuidas olla õnnelik?", seotud küsimusega "kuidas olla isa, ema?"

Niisiis on ikka veel, ka 21. sajandil inimliku õnne puudumise taustal düsfunktsionaalne perekond, abielu ebaõnnestumine. (Koos hingeliste kannatuste näitamisega see justkui defineerikski "realismi"  - lähemal vaatlusel võime muidugi tuvastada, kui hämmastavalt suurel määral ekspluateerivad mõlemad filmid klišeid, steretüüpe).

Kõiki tegelasi, kui erinevad nad ka ei oleks, iseloomustab mõlemas filmis üks ühine asi – nad on (1) kas pärit lõhenenud perekonnast, neil on ainult kas isa või ema; või (2) ei suuda nad (ka) ise kanda isa/ema funktsiooni, täita (abielu)mehe või (abielu)naise rolli.

Kaurismäki keskendub putukalikule isakujule (filmis sooritavad pojad teatud mõttes kollektiivse isatapu), Louhimies tunneb kaasa kõigile oma tegelaskujudele, välja arvatud kaks karikatuurselt jälki emakuju (külm ja küüniline abielunaine, kes põlgab ja alandab oma meest; loll ja labane ema, kes tapab oma lapse ainsa lähedase olevuse, koera) – ja kindlasti pole see juhus.

Meie kui vaatajate ülesandeks jääb ilmselt toime tulla küsimusega, kas nood inimolendid, kellest ei kiirga oma lähedaste suhtes piisavalt siirast ja armastavat hoolivust, vääriksid nii filmis kui ka elus samuti mõnevõrra halastust ja mõistmist.