esmaspäev, 10. september 2012

Kas isa või ema


Kinos jookseb praegu kaks filmi soomlastelt –  "Vennaksed" (rež. Mika Kaurismäki) ja "Vuosaari" (rež. Aku Louhimies).
Tegu on, nagu oodata oligi, "põhjamaiselt depressiivsete" filmidega, kus näidatakse õnnetuid, kannatavaid inimesi. Torkab aga silma, kui tihedalt, lausa lahutamatult on neis filmides küsimus "kuidas olla õnnelik?", seotud küsimusega "kuidas olla isa, ema?"
Niisiis on ikka veel, ka 21. sajandil inimliku õnne puudumise taustal düsfunktsionaalne perekond, abielu ebaõnnestumine. (Koos hingeliste kannatuste näitamisega see justkui defineerikski "realismi"  - lähemal vaatlusel võime muidugi tuvastada, kui hämmastavalt suurel määral ekspluateerivad mõlemad filmid klišeid, steretüüpe).
Kõiki tegelasi, kui erinevad nad ka ei oleks, iseloomustab mõlemas filmis üks ühine asi – nad on (1) kas pärit lõhenenud perekonnast, neil on ainult kas isa või ema; või (2) ei suuda nad (ka) ise kanda isa/ema funktsiooni, täita (abielu)mehe või (abielu)naise rolli.
Kaurismäki keskendub putukalikule isakujule (filmis sooritavad pojad teatud mõttes kollektiivse isatapu), Louhimies tunneb kaasa kõigile oma tegelaskujudele, välja arvatud kaks karikatuurselt jälki emakuju (külm ja küüniline abielunaine, kes põlgab ja alandab oma meest; loll ja labane ema, kes tapab oma lapse ainsa lähedase olevuse, koera) – ja kindlasti pole see juhus.
Meie kui vaatajate ülesandeks jääb ilmselt toime tulla küsimusega, kas nood inimolendid, kellest ei kiirga oma lähedaste suhtes piisavalt siirast ja armastavat hoolivust, vääriksid nii filmis kui ka elus samuti mõnevõrra halastust ja mõistmist.

2 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

Louhimiehe tüübid on tunduvalt ühemõõtmelisemad ja vähem keerulised kui Kaurismäel. Vuosaares elab näiteks "hea" mees aastaid koos "halva" naisega, ent peab teda siiski enda vääriliseks ja saab temaga lapsi, kuni korraga avastab, et on teinud kohutava vea.
Louhimiehe filmi vaatajal ei saagi halastust ja mõistmist "pahade" suhtes tekkida, see on režissööri poolt välistatud. Ent lihtsakoeline inimarmastus kunstis, mis räägib klišeede keeles - inimlik lähedus on heade suhete alus, telekavaatamine on paha, siirus on alati hea(dus), lapsesuu räägib alati tõtt jne. - , on siiski ka ise natuke halastamatu. Süütud kannatajad, ohvrid, kes meie kaastunnet väärivad, on filmis siirad lapsed või "puhta" hingega armastajad, kes vaid sooviksid killukest inimlikku soojust jagada selles külmas maailmas, ent põrkuvad vastu ratsionaalsust või jõhkrat tundetust, mida nad kuidagi ise esile kutsunud pole. Ja laste kui süütute kannatajate siiruse ekspluateerimine on selliste teemade puhul (perekond, ebaõnnestunud abielu) levinuim ja käepäraseim võte. Ehkki Louhimiehe lapsnäitlejad mängisid väga hästi, oli tal lapsesiiruse ekspluateerimine vaataja pisara väljatõmbamiseks üsna piiri peal ja lähenes kohati kitšile.
Vaatajat reeglina ei tohiks huvitada, miks on need "pahad" naised või mehed ja kurjad üksikvanemad sellised, nagu nad on. Me teame, et nad on pahad, kes on oma saatust väärt, küllap oma iseloomu tõttu, ent kuna nende kurjusel pole meile näidatavat saamislugu, siis tundub, et nad polegi kannatanud. Ja kuna nad pole ohvritena fookuses, ei saa nad ka endi rumaluses, piiratuses või kurjuses oma vanemaid, abikaasasid või pereliikmeid süüdistada. Nii ju ei saa neile ka kaasa tunda. Kokkuvõttes võib öelda, et Louhimiehe filmi puhul oli tegu hea mõjutuskunstiga (k.a. muusika). Näitlejate tase oleks võinud olla ühtlane (tippe arvestades - narkomaan Laura Birn, üksikvanemad Mikko Kouki, Maria Järvenhelmi, lapsed Eemeli Louhimies ja Topi Tarvainen).
Kaurismäki on kogu oma stoori üles ehitanud sellele, et vennad on mingis mõttes "igavesed lapsed" (võib ju tunduda, et hoopis vanapapi on see isekas laps, keda enne surma kantseldatakse) - kõiki poegi ühendab südames lapselik vimm; keegi neist ei ole isast "lahti lasknud". Nad süüdistavad isa veel tema raugaeaski ja tahavad temalt midagi, ehkki ei peaks temaga üldse lävima, teades, et too inimene ei muutu. Kui traagika sunnib vaatajaid instinktiivselt valima pooli ja seisukohti, siis koomika annab võimaluse olla halastav ja mõistev.

teisipäev, september 18, 2012  
Blogger Jaanus Adamson ütles ...

Täiesti nõus, tänan huvitava kommentaari eest, kultuuriväljaannetes nii huvitavat juttu ei leidu.

teisipäev, september 18, 2012  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht