Püha lugeja

Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud kirjandusprofessori mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".

On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust nn väärtkirjandusest, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.

Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…