teisipäev, 13. september 2011

She She Pop


Naljas ja naerus on sageli midagi kahtlast, nad ei ole sugugi "süütud" ilmingud, alati ei ole nad ka vabaduse või millegi muu "progressiivse" teenistuses (Umberto Eco on oma "Roosi nimega" võimendanud arusaama naerust kui progressiivsest nähtusest, kuid tema romaani on mõistetud ühekülgselt; eestikeelse väljaande järelsõnas osutab J. Lotman siiski ka naeru ohtlikkusele).
Enamasti, kui mitte alati viitavad nali ja naer mingi probleemi olemasolule (pain is out there) ja enamasti just üleolevalt, probleemi pisendavalt või lausa tühistavalt (see on kitsamalt võttes huumor).

Mingil saatanlikult viisil võivad nali ja naer hakatagi esindama probleemi lahendumist, st millegi häirivalt komplitseeritu "paikapanemist" seesugusel viisil, mis toodab lihtsameelset rahuldust – ses mõttes võivad nali ja naer olla anti-intellektuaalsed: nad katkestavad, lausa tõkestavad mõtlemise, eriti edasimõtlemise (naljade üle ei tohi ju tõsimeeli arutlema hakata, sest siis sa, loll, justkui ei saakski naljast aru). Õnnestunud nali mingil teemal on suurim autoriteet tollel teemal.

Naerdes millegi üle me justkui naeraks välja selle millegi tõsiduse ja tähtsuse, ohtlikkuse ja häirivuse – see võib mõjuda küll teraapiliselt, kuid võib olemuslikult olla siiski regressiivne, st võibki esindada mitte niivõrd vabadust, vaid pigem takerdumist, kinni jäämist mingisse pinnalisse klišeesse, mõtte- või suhtumisstampi.

Iga nali, ka kõige peenem, on katse publikut kosida (Freud); ja nalja peenus või vaimukus on seda hinnatavam, mida enam ta suudab meid aktsepteerima panna lihtlabast matslikku jõudemonstratsiooni (jälle Freud).

Olen sellest muidugi ammu mõelnud (ja kusagil isegi kirjutada jõudnud), siin ja praegu võtsin selle teema üles aga kantuna emotsioonidest, mida pidin läbi elama 8. septembril Põhuteatris She She Pop’i "Testamendi" etendusel. Tundub, et on inimesi, kes lihtsalt peavad igast teatriõhtust välja pigistama oma kinnimakstud annuse debiilselt mõjuvat kõkutamist – ja kuigi ühelt poolt mõjuvad nood kõkutamised vahetult füsioloogiliste, puhtalt spontaansete purtsatustena, tunduvad nad teisalt jälle kuidagi pingutatult demonstratiivsetena, edevalt eneseteadlikena ("Jaa, jaa – ma saan aru küll, et see moodne teater on ikka üks täitsa absurdikas värk, hehhee"). Ma ei tajunud nois lõkerdustes "teist plaani" – teadlikkust sellest, et tegelikult ei kutsuta üht Saksamaa teatritruppi Eestisse ju selleks, et meil siin nalja saaks. Mõtlesin, et kuivõrd oli trupil endal selles "süüd" ja leidsin, et tegelikult oleks tahtnud küll, jah, jõulisemat nüansseerimist (pühaliku, tõsise, sarkastilise või iroonilise jt registrite reljeefsemat markeerimist).

Ehk oli asi ka minu halvas asukohas – põhikõkutajad asusid kohe minu taga, ainult paar kohta paremal: need olid kaks keskealist saksa naist, söandasin paar korda nende poole kõõritada ja mulle jäävad nüüd eluks ajaks meelde nende suured, pimedas süljest säravad hambapaarid (ja pean hakkama endas maha suruma kujutlust, et sakslannadel ongi suured hambad); kuna nad olid sakslannad (või vähemalt nad plähmerdasid erutunult saksa keeles), siis võib-olla olid nad selle etendusega mingis otsesemas ja vahetumas, mingis teadjamas vahekorras; nad teadsid ja demonstreerisid, kuidas selle tükiga tuleks tegelikult suhestuda (igal võimalusel lõkerdades).

On üks asi, mida ma She She Pop’i, aga ka kõigi teiste Põhuteatris nähtud välismaiste teatritruppide etendusi vaadates tajusin kui nende tugevust – ei tekkinud küsimust ega isegi mitte ebamäärast kahtlust, et võib-olla ei tea nad ka ise päris hästi, miks nad just seda teevad, mida nad teevad... ja miks seda vaadata tuleks. Küsimus on mingi vaimse põhja olemasolus või mitteolemasolus.

On tunne ja kusagilt kriitikast on ka nagu meelde jäänud, et Eesti teatrite lavastusi vaadates ei ole see vist mitte alati nii selge, ma mõtlen, see põhi ja põhjus, et miks ikkagi… ehk ollakse Eestis kuidagi rohkem harjunud, et küll kunst kas siis traditsioonilise klassika või rahvusvaheliselt hinnatud valmistükkide näol ennast (ja enda lavastamistki) juba ise õigustab… et küll see oluline, mis tükis endas juba niikuinii sees on, kandub sealt niikuinii ka kuidagi lavastusse – aga ei kandu, kui välja ei kanta.

Sildid:

6 kommentaari:

Blogger Indrek ütles ...

Hea kirjutis.

kolmapäev, september 14, 2011  
Anonymous Anonüümne ütles ...

Naer on tõepoolest väga sageli sellise absoluutse tõe ja võimu instrument, mida hästi teadlikult (irooniliselt) kuulutatakse.
Naljal on ka ühendav funktsioon ("kari tähtsust täis lolle hirnumas") ning nali on enamjaolt ikkagi enesekeskne, ennast (või "meid") nautiv ja kehtestav, eriti n-ö intelligentne nali.
Võimukad inimesed lahendavad paljusid enda (ja teiste) probleeme just naljaga: üks professor armastas alati nalja visata ja ise oma nalja üle kõva häälega naerda, kui soovis, et tema sõna viimaseks jääks - sa pidid temaga kaasa naerma, kui tema sõprusringkonda kuuluda soovisid, "ühtesnaermine" (:-D) oli eliidi tunnus. Need naljad olid küll peenemad kui tavalise õllelaudkonna omad, aga mõjusid võimukamalt ja ebameeldivamalt just intellektuaalse pretensioonikuse tõttu. Vaimu võim alati ei vabasta, vaid hoopis aheldab.
Mulle kohati isegi tundub, et tõeliselt peen huumorimeel ja nalja võimu eesmärgil rakendamine on kaks täiesti erinevat maailma. Vabastav nali või absurdinali on veel täiesti omaette ooper, sellest ei saa võimukad naljatlejad (ja naljade tagamõtte otsijad) sageli üldse aru, satuvad justkui segadusse.

kolmapäev, september 14, 2011  
Anonymous Anonüümne ütles ...

Hammastega aervate naiste kujutluspilt mõjus jubedalt ja täpselt nagu mõni Baconi maal. Samas märgin et poleks ise vastu ~füsioloogilisele naerule, kuid seni on see avalikus eesti kultuurikohas olnud midagi iseenesest võimatut.

neljapäev, september 15, 2011  
Anonymous Anonüümne ütles ...

cleese vs houellebecq:

http://www.youtube.com/watch?v=CkxCHybM6Ek

"Tihti öeldakse, et inglased on välja arendanud külmaverelisuse ja reserveeritud hoiaku, ja kombe heita elusündmuste - ka kõige traagilisemate - üle nalja. See on üsna tõsi; ja see on neist täiesti idiootne. Nali ei päästa: kokkuvõttes pole naljast peaaegu mitte mingit kasu. Elusündmuste üle võib ju nalja heita aastaid, mõnel juhul võib humoristlik hoiak püsida kuni lõpuni välja; aga viimselt murrab elu ikkagi südame. Ükskõik kui suur ka poleks julgus, külmaverelisus ja naljasoon, mille inimene elu jooksul välja arendab, lõpuks murtakse ikkagi igaühe süda. Siis lõpeb naermine ära. Lõpuks jääb ikkagi ainult üksindus, külm ja vaikus. Lõpuks jääb ikkagi ainult surm." Michel Houellebecq "Elementaarosakesed"

neljapäev, september 15, 2011  
Anonymous Anonüümne ütles ...

".. kõige vanemaks elavad kergemeelsed inimesed.. need kes ei pinguta ka huumori nimel , vaid naeravad ja lepivad sõbralikult ilma asjadega.." B.Spock

reede, september 16, 2011  
Blogger tarmojuristo ütles ...

Oijah, ma olin samal etendusel mõned read tagapool, nii et need sakslannad jäid minust veidi ette - ja kohe minu kõrval istus keegi ca. 20-aastane tütarlaps, kes leidis monoloogi ennast täis roojava isa pesemisest nii naljaka olevat, et selle vältel valju häälega naermisele lisaks otsustas ta monoloogi lõpus püüda ainsa inimesena saalis ka aplausi üles võtta.

Katk ja ikaldus ikka, maütlen.

laupäev, oktoober 01, 2011  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht