Ebasümmeetria ülistuseks

Jätkuks eelmisele postitusele –
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):

Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:

Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.

Reklaamikool: mida mehed ei taha

Õppisime neist meeste aluspesu reklaamidest niisiis järgmist: üldjuhul mehed ei taha näha alasti mehi ja seetõttu ei pane nad ka vastavaid pilte (näiteks) oma blogisse (või siis - erijuhtumite korral - lihtsalt ei julge seda teha).

Von Trieri "misogüüniast"

(Mõned tsitaadid Acidemicu blogist:)
ANTICHRIST is great, don't let the frightened critics spook you just because there's some genital mutilation and shocking sexuality; you can handle it. If you're like me and a lifelong victim of anxiety and depression, then you'll really handle it…
(…)
It's always amazing to read just how dumb so many people are that they think Trier is a misogynist. He's not, he makes films that address misogyny as a warping factor in archetypal cinema-psychology and there's a difference!
(…)
Yet the same critics who hate ANTICHRIST undoubtedly are rejecting something, the right of femininity to show its true self, the raw ambiguity of desire and creation/destruction.
(…)
May I venture to take a page from the book of Camille Paglia and suggest that if someone is afraid to even look head on into the wild devouring Dionysian oceanic dissolution represented by pure unleashed feminine sexual drive, then it is they - such as Dafoe's behavioral therapist husband - they are the misogynists, not Von Trier….

Tsüklist "Eros & Agape"2

Iha õppetunnid

Eelmised postitused ja viimane anonüümne kommentaar ("see blogi rajaneb ainult ihal, pole vahet, mis soost isik seda kirjutab") inspireerisid mind jätkama iha teemal.
Jutt on nii-öelda lacanlikust ihast, ihakäsitusest.
Kui mängus on iha, siis – mis siis saab?
Siis muutuvad asjad problemaatilisemaks, kui nad esmapilgul tunduvad olevat.
1.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei naudi piisavalt – probleem on seegi, et meil pole võimalik mitte nautida (nauding kleepub kõikjale).
2.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei ole (piisavalt) head, moraalsed vms – probleemiks võib olla seegi, et me ei saa olla mittehead, ebamoraalsed.
3.
(Foucault’likult:)
Mitte ainult see ei ole probleem, et meil pole võimu – tegelik probleem on hoopis selles, et me ei saa elada väljaspool võimu, ise võimu rakendamata (võim läbistab kõike).
4.
(Ja nüüd siis tolle viimase kommentaari kommentaariks:)
Mitte see ei ole probleem, et ihalevate subjektidena ei suuda me olla üheselt naised või mehed (või et iha hägustab soorolle või et ihalev subjekt on indifferentne soo suhtes vms) – suurim probleem võib olla hoopis see, et iha subjektidena on meil siiski täiesti võimatu olla mittenaised või mittemehed (sugu kleepub kõikjale).

Intriig

Soo(b)loog kehutas lugema "uut intrigeerivat blogi ylestunnistused.wordpress.com" -
lugesin, ja üks intrigeeriv mõte tekkis: olen valmis kellegagi millegi peale kihla vedama, et too ylestunnistuste kirjutaja ei ole kõigest hoolimata mees.

No mis nii viga!

www.youtube.com/watch?v=RradOrYKF8U

Nägu

Jään vahel telekast midagi täiesti juhtumisi, planeerimatult vaatama - ja olen nüüd aru saanud, et teen seda sageli NÄGUDE pärast, selleks, et vaadata üht või teist nägu, veel vaadata, rohkem näha. Nägu kui visuaalse välja (vaatepildi) kese on see, mis naelutab mu vaatama.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):

Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:

Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.

Heast ja kurjast

Elli on oma blogis tsiteerinud üht mu mõttekäiku Kureishi viimase romaani kohta: "Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse ja banaalsena mõjus näiteks järgmine "tõdemus" (…): "Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad". Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine …" - ja ta on seepeale väljendanud kahtlust, mis jääb hämaraks: "Ma ei suuda end lõpuni veenda, et selline asi on olemas".
Kas küsimus on selles, kas üks kirjanik – näiteks Kureishi või Coelho – saab oma raamatus meile näidata midagi, mida ta otseselt justkui ei näita? Jah, mingi "vint" tuleb alati ise peale keerata (teose sisu või "mõte" ei taandu kunagi autori intentsiooni selgitamisele).
Konteksti muutmine hajutas tsiteeritu algse tähenduse, aga tegelikult tahtsin toda mõttekäiku siin nagunii arendada: inimesed tõepoolest võivad olla (ja ongi) hullemad, kui nad uskuda tahavad, ja psühhoanalüüs on tõepoolest selle paljastamise teenistuses nii-öelda, näiteks iga eneseeitust või õilsat tegu varjutab varjatud masohhistlik nauding või isekas eneseimetlus (naudingust ehk "kurjast" EI SAA mitte kunagi lahti, see kleepub kõigele – kel silmad on näha, see nähku), aga küsimus pole selles; see, mis kultuuri-inimest elus (ja Kureishi romaanis) tõeliselt vaevab, AHISTAB – Kureishi ei viita mitte asjata nii sageli Freudi tekstile "Ahistus kultuuris" – ei ole mitte niivõrd inimese pahu- või ööpool, tema "ebamoraalsus", millest kunagi lahti ei saa, vaid, vastupidi, tema headus, "moraalsus", millest ta kunagi lahti ei saa – s. t teda ei "ahista" mitte see, et ta halb on, vaid see, et ta ei suuda mitte kunagi olla nii halb kui ta tegelikult on või tahaks olla või – isegi – oleks justkui igati õigustatud mingitel juhtudel olema.
Ehk siis – tolle Freudi Unbehagen’i, ahistuse ja ängi nimi on HEADUS.
Olen Freudi "Ahistust kultuuris" igal võimalusel üliõpilastel lugeda soovitanud ja saanud tagasilööke, aga, ent, siiski, niisiis – millest too ahistus? Miks on ängistavalt raske olla kultuuris, kultuurne? Sest me oleme piinavalt HEAD ja ei saa teisiti!
Või nimetagem seda siis teisiti, harjumuspärasemalt: meil on ÜLIMINA ehk süütunne.
Ma kannatame oma headuse ja (objektitu) süütunde tõttu ju isegi siis, kui me otseselt miskit halba MÕELNUD ei ole, tegemisest rääkimata, ka siis istub meil Headus kukil nagu KURAT…
Kes seda "teooriat" (spekulatsiooni, mõttetut abstraktsiooni) hetkel ei usu, proovigu kohe järele – katsugu, kui "kerge" siis ikkagi on olla halb, kuri, palun, TEHKU KURJA!
Eks see oli ka Dostojevskil Raskolnikovi probleem – või, näiteks, mina ise: ma juba tunnen, et tegin Kureishile oma kirjutises ülekohut, äsasin liialt, virutasin ja virutasin liiga jämedalt (minu headus – õiglus- ja süütunne – asub mind ahistama); just sirvisin ta romaani ja mõtlesin, et täitsa "vahva" jne, aga: sattusin kohale, kus üks tegelane ütleb: "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" – ja siis ikkagi mõtlesin, et kuigi virutasin jämedalt, lähtus see minu häiritud "hingepeenusest" (nimelt: öelda seal kontekstis, et "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" on lame – ja jälle kerkib küsimus: kas lugejad ikka saavad aru, et see ON nooruslik ja pinnapealne lamedus?).
Mõistagi saaks sel teemal paralleele vedada – kui mõelda, et üks kummituslikumaid Ülimina’sid kultuuris on Kristus, keda nii mõnegi rumala poolt peetakse siiani meid "ahistava" headusenõude motivaatoriks, siis mõelgem ka Nietzsche antikristlikule vahkvihale näiteks jne.
Ja mõistagi puudutab mu eelnev jutt (sellest, et me ei kannata mitte niivõrd meie Kurjuse, vaid pigem meie Headuse pärast), üksnes neurootikuid, s. t. normaalseid inimesi, mitte psühhootikuid.
Kureishi romaanis ütleb minajutustaja psühhootikute kohta järgmist: "Mulle meeldis nende keskendumus ja kindlus, nende sümptomipuudus, see, kuidas nad ei pidanud miskiks neid neurootilisi pelgusi ja kabuhirme, mis meie, ülejäänute elu nii raskeks tegid. Psühhootikud paistsid elavat vähimagi mureta, nad suutsid tublisti kriitikat kannatada ning neist said head poliitikud, juhid, kindralid. Paraku oli nende nõrkuseks paranoia, mis võis väga teravaks muutuda."
Psühhootikud on vääramatud (ja kurjad, neid ei lõhesta nende kahtlused, täpsemalt, headus), kuid nende häda on niisiis selles, et neid hakkab ikkagi vaevama pidev paranoiline kahtlus, et teised (neurootikud) võivad olla ideelised "reeturid", inimlikult lõhestunud, kõikuv element – neurootikud ja hüsteerikud ei suuda olla terviklikud "instrumendid" – mis psühhootikute vaatepunktist ei tähista mitte headust, vaid Kurja ennast.
(On näiteks meeles, kui halastamatu ülbusega suhtusid poliitik-"psühhootikud" Toompeale protestima läinud "hüsteerikutest" meditsiinitöötajatesse – ei mingit kahtlust, viimased ei suuda aru saada poliitilis-majanduslikest paratamatustest, ei suuda end jäägitult instrumentaliseerida Tõe ja Euro saabumise teenistusse).

Täna...

...lumi summutab karjed.

"Mitte midagi ei ole öelda"

Ilmunud on sellist pealkirja kandev arvustus - isekalt lahmiv?; õiglaselt tigetsev? - Hanif Kureishi viimase romaani ("Midagi sulle öelda") kohta ja see ilmus eilses Sirbis.

Uus "dekadents"

Feministlikult meelestatuid rõõmustab kurvikate naiste ilmumine moepildile, kuid kas ei tekita see ka kurja kahtlust, et tegu on kalkuleeritud pendlivõnkega... ehk siis mitte "loomulikkuse" ja "tervise" tulekuga, vaid omalaadse "amoraalsuse" ja "dekadentsi" puhanguga – paradoksaalselt siis vaid väikese värskendava üleastumisega (… ja Deleuze’i ja Guattarid tsiteerides,"üleastumine pole tegelikult midagi, ta on vaid jäljendamise vahend").
Ja kas leevendab see iluterrorit?
Kuigi lisandunud on volüümi ja pehmust, on see mõistagi disainitud ja - ütleksin isegi, et - šikk korpulentsus ja kehailu.

Ja kas pole nii, et väikesed erinevused on peaaegu alati masendavamad kui suured erinevused (lõhe reaalsuse ja mudeli vahel piinab seda enam, mida ületatavam see tundub olevat… kuigi seejuures on mõistagi tegu võimatu ülesandega).
Veel tsitaate D & G-lt (seos siinse teemaga jääb aimatavaks): "Iha on fundamentaalselt mitmemõtteline, ja see mitmemõttelisus teeb temast ühe ja sellesama iha, mis hõlmab kõike. (...) mitmemõttelised naised tekitavad lakkamatult naudingut, ja see on ükssama nauding kohtunikele, advokaatidele ja kaebealustele."
Ja veel: "Pagemisjoongi on osa masinast".

"Antikristus" 2

On ka üks teine filmikriitik, kelle sõnavõtt mind tõsiselt üllatas:
"Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks."
Filosoofid on öelnud midagi sellist, et inimenese maailma piir on tema keele piir – selle "keele" all ei mõelda mitte lihtsalt keelt, sõnu, vaid põhikategooriaid, mis struktureerivad inimese mõtte- ja tundemaailma, kontseptuaalset sõrestikku, mille kaudu inimene nähtut ja kogetud suudab mõista jne.
Optimism ja pessimism on kaks sellist kategooriat, mis tunduvat seostuvat lootuse ja lootusetuse kategooriatega.
Kunstiga seotud ootused on sageli seotud lootusega, kunst peaks sisendama lootust: isegi kui seda otseselt ei taheta tunnistada, paistab see enamasti, varjatult ikkagi nii olevat – lootust sisendav film on parem kui film, mis näib pessimistlikult kõnelevat lootusetusest, s. t pessimism kunstis on halb, sest kunst peab aitama inimesel elada, kätkema endas optimismiraasukesi…
Kurb on muidugi mõnikord näha nende raasukeste korjajaid (kõikjalt, lausa kerjates), aga – nad on lihtsalt sellega harjunud (ehk teisitiöelduna, nad mõtestavad elu ja kunsti sellistes keeleraamides).
Kuulsin hiljuti kontoris pealt sellist dialoogi:
A: "No miks sa selline pessimist pead alati olema!?"
B: "Ma ei ole pessimist, ma olen realist…"
Inimene, kes tajub maailma optimismi ja pessimismi kontseptide raamistikus (kes on nende mõistete vanglas) ei mõista realisti – otsustav viga, mille ta realistiga vastamisi olles teeb, on see, et ta tajub realisti pessimistina (s. t iseenda vastandina, sest kolmandat võimalust ei ole tema jaoks olemas).
Ta ei mõista, et realistlik suhtumine ei tähenda sugugi lootusetust (ja ta ei mõista seda seetõttu, et peab lootust optimistide omandiks).
Olla realist ei tähenda loobumist võitlusest (näiteks mõne töise ülesande või elulise probleemi lahendamisel) – realist ei ütle, et me ei suuda seda; ta lihtsalt näeb ette (ja taha) tegelikke probleeme ja kaardistab olukorda selle tõsiduses ja võimalikes (ka äärmuslikes) tagajärgedes; just realist, kui teda kuulataks, võib olla toimivate lahenduste pakkumisel kõige konstruktiivsem, kuna tema konstruktsioonid arvestavad töömahu ja pinge (või piina ja ängi) tegeliku suurusega.
Optimistile tundub, et realist võimendab selle pinge suurust ehk… on pessimist, kes lihtsalt ei suuda või ei taha uskuda ja loota.
Realistile tundub optimist aga sageli sisemiselt nõrga silmadesulgejana probleemide ees või lihtsameelse ullikesena.
Trier ei ole misantroop ja pretensioonikas pessimist – minu meelest on ta täiesti selgelt realist (psühholoogiline realist täpselt samas mõttes nagu muinasjutud on psühholoogiliselt realistlikud, kuigi väliselt fantastilised).
Teda ei saa liigitada paremaks või halvemaks skaalal: optimistlik/pessimistlik, s. t teda ei ole ülepea vaja nii mõtestada.
Ehedad muinasjutud on alati kuidagi vägivaldsed (vägivaldsemad kui Trier), aga just seetõttu on nad psühholoogiliselt realistlikud ja "ravivad" lapsi – kuulajaid; kõnetavad neid mingil teisel (s. t mitte ratsionaalsel) tasandil, kõneldes neile "realistlikult" (kuigi kujundites) kõige hullemast neis endis.
Muidugi on muinasjuttudes oma "optimistlik" lõpp sageli – kas Trieril seda polnud?
Ma mõtlen seda viimast nägemust, kus naised tõusevad pühale mäele ja samas viljad valmivad – ei saa ju enam lihtsamalt ja selgemalt rääkida sellest, mis on "reaalne" nii müüdilisel kui ka psühholoogilisel tasandil.
On see optimism? – Ei, Trier kui realist ütleb, et SEE LIHTSALT ON NII…
Uuemal ajal on muinasjutud (ka vanad muinasjutud) ümber tehtud "humaansemaks" – nad on TÜHJENDATUD sellest ainest, millest me inimestena tegelikult tehtud oleme.
Õunpuu filmi tegelased – mitte ainult peategelane Tõnu – on kõik tühjad, ka Jumal on tühi. Nad on märgid, karikatuurid, žestid… ja see on siis see (näpuga silma torkav, aga cool) humaanne ühiskonnakriitika?
Jah… "kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks" – ja see on siis see lootuseraasuke, mille järele lootuse kerjaja oma väriseva käe sirutab?
Turvaline, eks ole.

"Antikristus"

Elus satume vahel vastamisi asjadega, mis panevad meid ennast (või teisi) ümber hindama – taipame äkki, et see, mida arvanud olime (endast, teistest) ei olnud päriselt õige.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.

Ma ei suutnud uskuda oma silmi, lugedes, mida üks filmikriitik, keda seni olin pidanud intelligentseks, arukaks, oli "Antikristuse" kohta kirjutanud: "Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklike õudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi."
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).

Ahhaa-arthouse

"Püha Tõnu kiusamist" vaadates häiris mind sama asi (ja veelgi enam), mis "Sügisballigi" vaadates -

see, et tegijate mõte ja tegevus (s. t valik või lahendus ühe või teise stseeni või võtte või vaatepildi puhul, ehk siis see, mis "nuppudele" ja miks vajutatakse) on liialt LOETAV.

Selle filmi vaatamisel tekkivaid tundmusi võiks kirjeldada mini-ahhaade jadana:

Ahhaa...selle stseeniga näidatakse nüüd, et...

Ahhaa... seda näidatakse nüüd NII pikalt selleks, et...

Ahhaa... nüüd muusika PÕHJA, et tekitada...

Ahhaa... veel üks viide tuntud stseenile filmiajaloost, kus...

Ahhaa... nüüd tahetakse meile öelda inimeste kohta, et nad...

Ahhaa... see peaks nüüd küll HINGE minema...

Ahhaa...

Ahhaa...

Ahhaa... see on KUNST!

(Katariina Lauk mõjus filmis peaaegu et "võõrkehana" - tema on ka ainus naisosatäitja, keda kiita saaks (ta oleks justkui pärit olnud mingist "paremast filmist"), aga ta on ka parim eesti naisnäitleja oma põlvkonnas.)