Vahingust

(Arvustus K&K-sse. Rmt: Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust. Hermes 2011)

Alustan ühest ehmatavast ja samas ka veidra kergendustunde tekitanud lausest. Lk 111 kirjutab Valle-Sten Maiste Vahingu päevaraamatute kohta: "Kvalitatiivselt ei lisanud nad Vahingu mõistmiseks palju uut“. Esmalt see veider kergendustunne: oh, ma siis polegi ainus, kes nii tundis! Juba „Noort Unti“ lugedes (st enne Vahingu täismahus päevaraamatute ilmumist) oli mul tekkinud kummaline küsimus: kust ma seda kõike juba tean? Kuidas saab kõike juba teada? Mida tähendab: kõike? Ja kas see kõik, mida tundsin või kujutlesin end juba teadvat, oli imbunud ja ladestunud minusse Vahingu tekstidest, kultuurilisest keskkonnast, mingist ühisteadmiste varamust?

Kerge ehmatuse tekitas aga ketserlik mõte, et kui juba Vahingu päevaraamatud ei lisanud Vahingu mõistmiseks kvalitatiivselt palju uut, siis ei saa midagi olulist lisada ka mälestused Vahingust. Ja kui – oletagem, et – midagi uut ei lisandugi, siis jääb ikkagi kummitama: kuidas me Vahingut (juba) mõistame või (veel) üldse mõista saame? Kuidas, mille kaudu meile midagi üldse mõista on antud?

Mõistagi ei taha ma siin küsitavaks muuta mälestusteraamatu sümboolset ja kultuuriloolist vajalikkust – midagi uut see ju ikka lisab – ja samas usun sedagi, et kultuurilooliste „faktide“ (mälestuste jne) korrastamise ja mõtestamise tasandil võibki meid igavesti painama jääda too rahuldamatuse- või abitusetunne, mida koostaja Külli Trummal on kirjeldanud („Nii tekkis ka seda raamatut kokku pannes vahel lausa abitu tunne – kuidas süstematiseerida, kuhu paigutada tekstid ja meenutused, intervjuud ja kirjad, kuidas need asetuksid paremini? Kes on Vaino Vahing, kuhu kuulub?“ lk 7).

Palju on räägitud Vahingu erinevatest rollidest või ametitest (psühhiaater, kirjanik jne), kuid samas on ka korduvalt rõhutatud, et nii elus kui ka loomingus on Vahing olnud üks ja seesama, ajanud ühte ja sedasama asja: "Vahing ei ole kunagi kirjutanud kellestki teisest kui iseendast, olgu siis tegelasteks Poeg, Faehlmann, Oks või Psühhiaater," väidab Mati Unt lk 147.

Vahing on ka ise teinud sageli juttu iseendaks jäämisest, iseendast kirjutamisest – olgu siis kujuteldava ideaali, teadliku tahteakti või paratamatusena: „Terve elu tuleks kirjutada ainult ühte juttu – nagu ühte elu elades,“ tsiteerib Joel Sang Vahingut (lk 137) ja Julia Laffrangue toob ära isa sõnad mingist kõigele aluseks olevast eetilisest hoiakust: "Looming ja elu on samaväärsed. Nii et kirjaniku loomeimpulsiks on tahes-tahtmata mingi eetiline hoiak, millest kasvab välja tema looming, tema stiil, vorm, sisu – kõik" (lk 232).

Nii ongi Vahing kirjutanud justkui vaid iseendast ja justkui vaid ühte ja sedasama lugu – alusta kust tahes, päevikutest, jutustustest, näidenditest – ja seega ka kõik, mida saab Vahingu puhul mõista, peaks kõikjal tema loomingus (stiilis, vormis ja sisus) juba alati kohal, olemas olema. 

On lausa tunne, et Vahingu tekste ei saagi mõista tükk-tükilt rohkem või kord-korralt paremini, et tema tekste saabki ainult kas hoobilt mõista – mõistes korraga kõike – või mitte kunagi päriselt mõista: Vahing ei ole mitmekihiline präänik, mida saaks jupiti või kihiti mõista, teda kord ühest, kord teisest otsast näkitsedes.

Ometi on küllaga neidki, kes on Vahingut kui inimest või isiksust, rääkimata tema loomingust, hakanud usutavasti mõistma või mingilgi määral, natukenegi mõistma alles aja möödudes, lõpuks, pärast võõristuse ületamist (näiteks lk 196 tunnistab Tõnis Arro: "Vahing on minu jaoks eluaeg olnud mõistatus. Nüüd lõpuks, kui käisime läbi seoses meie kirjastuse kavandatud Mati Undi kogutud teostega (…) tundus mulle, et hakkasin temast natukenegi aru saama").

Ilmselgelt on Vahing olnud üks neid, kelle elu ja loometegevus on võimaldanud meil teravalt tunda, kui ehmatavalt erinevad ja ühildumatud või ebapiisavad ja puudulikud võivad olla meie sisseharjunud (esteetilised, moraalsed jne) mõõtkavad; kirjas Maie Kaldale – rääkides kurikuulsast „Etüüdist“ kui kasulikust iseendaks-jäämise-õppetunnist („tuleb ainult iseennast usaldada“) – teeb ta põgusalt juttu ka isikuüleste, rahvuslike skaalade olemasolust: "Väikerahvastel on suurrahvastega samasugune mälu (Kafka arvamus), kuid tundeelu ja emotsionaalse käitumise skaala on väikerahvusel kahtlemata kitsam" (lk 253).

Rääkida mitte suurtest ja väikestest isiksustest, vaid suur- ja väikerahvaste erinevast tundeelust; rääkida mitte personaalsetest tunde- ja mõtteahtuse sümptomitest, vaid rahvusliku meelelaadi üleüldisest kitsusest – mida on selles rohkem: kas liigutavat delikaatsust või lihtsameelset häbematust? Ja mida muud võiks too imperatiivina mõjuv „tuleb ainult iseennast usaldada“ tähendada, kui mitte iseenda jaatamist mingi tavatu liialdusena, mingi kohalikesse mõõtkavadesse mittemahtuva, niiöelda ebanormaalse suurusena?

Ses suhtes ongi mõtlemapanevad näiteks Hannes Kaljujärve sõnad: „Aja jooksul said mulle selgemaks needsamad asjad, millele ma varem üldse pihta ei saanud. Vahing sai inimlikuma mõõtme ajanihke järel“ (lk 202). Mõtlemapanevad, sest – mis „asjadele“ siis Kaljujärv varem pihta ei saanud? Ja mida võiks tähendada „inimlikum mõõde“? Ja kus paiknes Vahing Kaljujärve jaoks enne ajanihet, enne „inimlikuma mõõtme“ omandamist – kas kusagil ebainimlikkuse piirimaal, seal, kus kõrguvad üleelusuurused kangelased ja koletised (igal suurusel, mis väljub tavapärasuse raamidest, on oht mõjuda monstroossena)?

Mõtlemapanev on seegi, et Vahing ei paista üleelusuurusena mitte ainult retrospektiivis (distantsi poolt tekitatud optilise illusioonina) ja et tema hiilgus ei ole subliimsete (veretute) sümbolkujude hiilgus – heroliselt on ta mõjunud juba oma maises presentsuses, vahetus psühhofüüsilises kohalolus ja sarnaselt tõelistele (arhailistele) kangelastele on tal olnud ka metsikuid, hirmutavaid kvaliteete: „Ma teadsin, et ta on metsiku lugemusega mees. Kohutavalt tark ilmselt. Peale selle oli ta tol ajal väliselt kohutavalt kangelasliku kujuga. Ajas isegi natuke hirmu peale,“ kirjeldab Andres Ots lk 173 oma kunagisi muljeid Vahingust.

Mälestusteos ärgitabki meid mõtlema Vahingust nii inimlikus kui ka müütilises mõõtkavas (kuidas  mahub inimene müüti või kas müüt küünib inimeseni jne) ja ega see üllatada ei tohikski – eks taoliste mälestusteoste funktsiooniks olegi ju lisaks inimlike „dokumentide“ avaldamisele ka mälestatava pühitsemine kultuurikangelaseks, tema kinnistamine kultuurimüüti; pealegi on ju Vahing ka ise oma isiksuslikku (üleelu)suurust aktiivselt müüdiloomesse kanaliseerinud („Unt ja Vahing olid müüdiloojad. Teised Vanemuises töötavad või Vanemuise ümber kogunenud inimesed – müütides osalejad,“ kirjutab Ingo Normet lk 149).

Tähelepanuväärseks tuleks pidada aga seda, et mosaiikses „jutustuses“, mille kollektiivne mälestusteos meile Vahingust välja pakub, heiastub kohati ka seesuguseid kilde, mis võiksid tõepoolest kuuluda mõne müütilise sangariloo strukturaalsete (arhetüüpsete) põhimotiivide hulka: mingi algse trauma/rikke olemasolu (lk 83), harmoonilise terviku purunemine (lk 45), sissepühitsemine kõrgemasse sfääri (lk 21), traagiline allajäämine deemonile (lk 49, 52) jne.

Üritamata neist motiividest siin mingitki sidusamat tervikut konstrueerida (mis oleks küll huvitav, kuid võimatu või vägivaldne üritus) küsigem põhilise, suure kangelase suure võitluse järele – ei ole ju suuri kangelasi ilma suurte võitluste, võitude ja kaotusteta.

Mille nimel siis Vahing heitles või – kui võtta aluseks ettekujutus Vahingust kui mängijast, spiilijast – mille nimel ta ennast ja paljusid teisigi pidevalt mängu pani? 

On öldud, et Vahing mängis suurelt ja jäägitult, niiöelda kogu pangale – näiteks lk 68 kirjutab J. Rähesoo, et Vahing „näis küll alati kogu panga peale mängivat, aga need pangad vaheldusid, misläbi mängija tee võis kulgeda kiirakääraliselt“ – aga niipea, kui mängus on kõik, kogu pank, kaotab mäng (kui päris elu vastand) oma mängulisuse (ebatõsiduse, tinglikkuse ja mitteelulisuse): erutavast meelelahutusest saab midagi meeleheitlikku, fataalset või vähemalt ohtlikku. 

Vahingu kui mängija puhul paistabki kehtivat põhimõtteliselt sama, mis paljude teistegi suurte mängumeeste või niiöelda peiarite puhul: neid ei tee suureks mitte (seltskondlik või tekstuaalne) mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täieliku (enese)kaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. 

Just midagi sellist näib silmas pidavat ka V.-S. Maiste (ta on üks paljudest, kelle jutus Vahingust korduvad ühes või teises seoses  sõnad „suur“, „suurim“): "Võib-olla suurim Vahingu juures oli see, et kui ta üldse mängis, siis juba täiesti, ennast jäägitult mängu sisse pannes. (… ) Minu veendumust mööda oli ta suurim selles mõttes, et tema elu ja looming on mulle ettepuutunuist parim võimalus mõista seda eksistentsiaalset heidetust ning metafüüsilist sood, milles mõjus osa õhtumaa vaimust läinud sajandi voogude siples" (lk 112, 113).

Kuigi mängus oli väidetavalt kõik, leiame Vahingut hoolikalt lugedes viite ka millelegi, mis jääb mängust välja või mängule suletuks, millelegi, mille saavutamiseks ainult mängust ei piisa ehk siis millelegi, mis on kõrgem, parem ja suurem kui mäng: „Ma tean, et on midagi minust kõrgemat, paremat ja suuremat, mida tuleb avada. Ainult MÄNGUSITUATSIOONIGA seda ei saavuta“.

Traditsiooniliselt on kõigil suurtel (müütilistel) kangelastel tõepoolest suhe millegi endast suurema ja kõrgemaga (nad võivad olla selle teenistuses, seda otsida, sellele väljakutse esitada, sellele traagilisel viisil alla jääda vms) ja kui otsida mingeid suurusi, mis korrelleeruksid tolle eetilise impulsiga, millest Vahingu enda sõnul „kasvab välja tema looming, tema stiil, vorm, sisu – kõik", siis eeskätt mängivad end kätte kaks ideaali, kõrgemat eesmärki: tõde ja vabadus.

Unt on lk 147 viidanud Vahingule kui traagilisele hamletlikule kangelasele ja me teame, millest kõik hamletid isegi oma viimsel hingetõmbel „hõivatud“ on – mõistagi tõest, mille edastastamine tehakse ülesandeks teistelegi:

Horatio, ma suren, sina elad;

sa räägi minust ja mu asjast tõtt.

Joel Sang ongi paigutanud Vahingu traagiliste (meeltheitvate, kahtluste käes vaevlevate) tõeotsijate seltskonda, nähes temas üht visamat ja pühendumat: „Tema kaasus pole eriline. Samasuguste kahtluste ja masenduste küüsi langevad paljud vaimuinimesed, kes ajavad taga viimast tõde. Ainult et Vahing võtab oma missiooni tõsisemalt kui enamik kirjanikke ja kujundab suure visadusega oma isikudraamat ja rollijoonist" ( lk 137).

Niisiis on Vahingu tee tõeni või tõelise kunstini (kas saakski neid kahte rangelt eristada?) justkui vältimatult ka kahtluste ja masenduste tee, oma äärmustes aga meelehaiguse tee – on ju üsna kindel, et meie uuemas kultuurimütoloogias on raske leida Vahingu kõrvale kangelast, kelle „isikudraamas“ mängiks sama suurt rolli haiguse (hulluse) kultiveerimine kunsti ja tõe, kunsti kui tõe, kunstitõe nimel.

Kandvaks motiiviks Vahingu kui kultuurikangelase loos paistabki olevat tõe (ja loomingu) seotus haigusega: tõde teeb haigeks (haiget) või peitubki ülepea haiguses. Looming algas Vahingu jaoks haiguse tähe alla ( “Vahingu kirjanikustuudium algas haiguslugude ülestähendamisega Staadioni tänavalt,“ osutab J. Sang lk 136) ja jäigi läbivalt, lõpuni haigusest märgitud ("laias laastus ongi Vahingu "Päevaraamat" üks suur haiguslugu – tema enda haiguslugu, meelehaiguse käes vaevleva Vahingu lugu,“ kirjutab Sang samas); kui tahta suruda tõde tõeotsija enda kohta mingisse lühivormelisse, võiks see kõlada nõnda: (tema, tõeotsija) elu on (meele)haigus; tões endas on vahingulikus variandis aga midagi tumedat, hirmutavat, skandaalset või julma – kuid miks? Miks ei võiks (või ei võinud) tõde olla helge, leevendav, lunastav või vabastav?

Ei ole sugugi lihtne, veel vähem endastmõistetav jõuda siit –  tõe juurest – teise kõrgema eesmärgi või ideaalini, mille eespool esile tõstsin: vabaduseni. Vahinguliku traagika juured näivadki peituvat just nimelt selles, et tõde ja vabadus ei sobi tal kokku, ei kooskõlastu: (tema) tõde ei vabasta ja (tema) vabadus ei saa olla tõeline.

Ehk aitaks siin selgust tuua Vahingu võrdlemine teise traagilise suurkujuga eesti kirjanduses, Juhan Liiviga: nii Liivi kui ka Vahingu suurimate kannatuste allikas ei asunud mitte niivõrd neist väljaspool (keskkonnas vms), vaid pigem neis endis; see avaldus nende vastamisiolekus nende endi sisima tõega, mingi rikke, vigasusega; geniaalne Liiv suutis oma isikliku sisima tõe laiendada või ülendada kogu rahva tõeks: Jüri Talvet on osutanud, et Liiv läheb „sügavamale“ ja „tajub ka seda, et mitte kõik kannatused ei alga ajalooliselt Eestit anastanud rahvastest, vaid vigasuse eosed pesitsevad sügaval eesti rahvas endas“.

Vahingu julmast ja halastamatust sisimast tõest, mida ta oma tekstides avada ja tajutavaks teha suutis, on aga tabavalt kirjutanud Andres Ehin lk 123: „Vahingu tegelasi murravad eelkõige nende eneste sees toimuvad protsessid. (...) Taiplikum lugeja tajub, et mingi sisemine hullus, mingi enesehävitustung on ka temas endas olemas." Niisiis võiks ka Vahingut lugedes jõuda põhimõtteliselt äratundmisele, et "tema on ju meie..."

Kui oleme siin jõudnud juba niikaugele, et oskame diagnoosida Vahingu sisemise tõe ja vabaduse vahelist disharmooniat, st vabaduse võimatust (sisemine hullus mitte ei vabasta, vaid vangistab), siis tuleks osata näha ka selle peapõhjust: see midagi temast endast kõrgemat, paremat ja suuremat, mida Vahing avada tahtis, see tema tõde, millega ta oma „tobedate juttude sisemist loogikat“ õigustas, ei olnud ju tegelikult ei kõrgem, parem ega ka mitte suurem temast endast, inimesest… 

Kuigi Madis Kõiv on nimetanud Vahingut meheks, kes ei mahtunud iseendasse (vt lk 99), oleks samavõrd õige nimetada Vahingut meheks, kes ei väljunud iseendast, ei ületanud iseennast: ta küll ei mahtunud iseendasse, kuid ta ei pääsenud ka iseendast välja, jäi iseenda piiridesse, iseendasse kinni; tarviliku viite selle suunas teeb Jüri Arrak, rääkides Vahingu kui inimese ja kirjaniku – aga see tähendab, et ka tema tõe- ja vabaduseotsingute – kinnijäämisest komplekside mülkasse, inimpsüühika mädasohu: „Mul on niisugune tunne, et tema mingid kompleksid olid niivõrd tugevad, et tal ei olnud asja muu maailmaga. Muu maailma alla loen ma religioosset maailma. Kui inimene on nii kohutavalt tähtis, siis ta inimpsüühika, inimkäitumise kompleksid, seksuaalsus, võim ja vaim on kõik selles puntras koos ja sealt ei saa välja. (...) Aga Vaints ei rebinud ennast inimese küljest lahti. (...) Inimpsüühika on nagu mädasoo" (lk 89).

Vabaduse või vabaks saamise teema ei tundu Vahingu puhul juba vaistlikult viljakas – ta pole tuntud ei poliitilise teisitimõtleja ega vabaduselaulikuna, vabanemine sotsiaalsetest maskidest (jungilikest persona'dest) tundub olevat maksimum. Tähelepanuväärsel viisil mainib Vahing vabadust, täpsemalt, vabaduse võimalikkust ühes oma hilises lühitekstis, eessõnas eksistentsianalüütilise psühhoteraapia rajaja Viktor E. Frankli teosele „...ja siiski tahta elada“; ta esitab seal kummaliselt optimistliku ja kursiivi tõstetud kokkuvõtte: "Inimese Mina vaba hoiak keskkonna suhtes jääb nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka pealtnäha absoluutses sundolukorras". 

Ta jätab aga rõhutamata, et Frankli enda jaoks oli tolle vaba hoiaku (vabaduse võimalikkuse) eelduseks koonduslaagris kogetud ilmutushetk – spirituaalne sündmus, milleni Vahing ise ilmselt kunagi ei jõudnud ja nii ei saanud ta jõuda ka tolle vabaduseni, õigemini tõe ja vabaduse üheks saamiseni, millest saab kõnelda Franklist lähtudes.

Niisiis on vähemalt üks suur ja kõrge valdkond, kus või mille suhtes Vahing suur ei olnud, väikeseks jäi: "Vaints suhtus kristlusse ja religiooni võrdlemisi külmalt. Tal ei olnud sellega suurt pistmist,“ kirjutab J. Arrak lk 86. 

Püha lugeja

Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud kirjandusprofessori mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".

On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust nn väärtkirjandusest, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.

Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…

Céline

Louis-Ferdinand Céline'i "Reis öö lõppu" - ebatavaline tunne, et seda raamatut oleksin ma 16-aastaselt nautinud sama palju kui praegu, ainult et siis oleks see tekitanud minus soovi ka ise kirjutama hakata.

Üks Chandler

Tallinnas on praegu lahti ainult üks raamatukogu, Keskraamatukogu (ja selle osakonnad), ma ei ole sealt 10 aastat midagi laenutanud, sest kaotasin ühe raamatu ära ja ei julgenud seal oma nägu näidata; ma ei saanud seda kaotust ka kuidagi korvata (raamatut asendada) või vähemalt nii ma miskipärast arvasin, sest see oli üks NSVL-i ajal ilmunud raamat Narva ajaloost. Või oli asi lihtsalt selles, et "probleemi" lahendamine tundus kuidagi (irratsionaalselt) ületamatu. Hiljuti käisin siiski asja uurimas (võtsin südame rindu, mõtlesin, et kui astronoomiline võiks viivis olla jne) ja mis selgus - selgus, et tegelikult on mul tagastamata hoopis üks Raymond Chandleri kriminull! 10 aastat olin lisaks muudele süütunnetele ja hingepiinadele kandnud endas ka süütunnet tolle raamatu, tolle võla pärast, olin blokeerinud endal võimaluse Keskraamatukogu külastamiseks, olin põdenud, et olen kindlasti "kuldvõlglaste" nimekirjas (ja et ehk on mind juba üles antud Julianus Inkassose nagu see Akadeemilises kuuldavasti pidavat suht kiiresti käima), olin siunanud enda viitsimatust asi korda ajada (mida iganes see siis ka ei nõuaks) jne... ja seda kõike ÜHE CHANDLERI PÄRAST. Mult isegi ei nõutud, et ma sama raamatu asemele tooksin, pidi sobima ükskõik milline soovitavalt sellel sajandil ilmunud Chandler. Ja mingist kümne aasta viivisest ei tehtud juttugi. Selles loos on mingi moraal, mille igaüks ise enda jaoks sõnastab.

Panteismist ja psühholoogiast

Jätkuks eelmisele postitusele – võib-olla tuleneb see minu eripärast, isiklikest kalduvustest, kuid mul on eesti kirjandusteadust ja -kriitikat lugedes sugenenud ajuti tunne tõrjuvast või lausa eitavast suhtumisest psühholoogiasse. Ma ei pea selle all silmas umbusklikku (ja naiivset) suhtumist psühhoanalüüsi – pigem üldistaks või laiendaks Tiit Hennoste kunagist ülestunnistust, et ta tahaks kirjandusest kõneldes alati (olgu tegu "postkolonialismi" või mõne muu kontseptuaalse lähenemisviisiga) igasuguse "psühho" maha või välja kraapida.

Mainisin eelmises postituses, et Tuglase "Felix Ormusson" on minu meelest huvitav just psühholoogia tõttu, kuid ütlen nüüd täpsuse huvides, et seal on tõepoolest täheldatav ka põgenemine psühholoogia eest - loobumine psühholoogiast ja viskumine "panteismi" (J. Undusk järgibki just seda liini, saab sellele teosest tuge).

Esmalt näide sellest, mida ma mõtlen "psühhologiseerimise" all, järgnevas lõigus mõtestab Felix Marioni hingeelu: "Kuid jälle ma küsin: mis on Marion? kes on Marion? Ma hakkan osalt mõistma ta arenemist. (…) Või õigemini, ma aiman, kuis oleksin ise neis tingimusis arenenud."

Edasi lugedes hoomamegi, et pilt Marionist on Felixi enda idealiseeritud sentimentaalne peegeldus või projektsioon: kirjeldades 18-aastase Marioni hingeelu paljastab 26-aastane Felix iseenda kohtumist seksuaalsusega (nn "fantaasia läbimine" ning kohtumine seksi ja/või surmaga on Tuglasel korduv (initsiatsiooni)motiiv) ehk siis – Felix näeb ja imetleb Marionis iseennast (hüsteeriku subjektipositsioonid on läbivalt dünaamilised, liikuvad) ja tema idealiseeritud samastumisobjektiks ongi kas noor tüdruk või siis – mida miskipärast siiani täheldatud ei ole, kuid mis on liigagi ilmne – sootu lapsuke, väike kuldse peaga poisipõnn:

"Marion armastas kord oma õde lapse südamliku kiindumusega – ja nägi äkki himurat naeratust kurtisaani õhetaval näol! Ta armastas mind noore tüdruku süütu armastusega – ning nägi – oh, selleks, mis ta minus nägi, ei leia ma küllalt sõnu! Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi, – kuni kannatused ta karastasid ning ta huulile tardus valus-irooniline naeratus."

Meid ei tohiks selles lõigus eksitada, et Felix räägib Marionist – samu "kannatusi" on ta ka ise läbi elanud vastamisi naise (Helene) küpse, paheliselt mõjuva seksuaalsusega.

Kuid siit jõuamegi kohe tolle iseloomuliku ärapöördumiseni "psühholoogiast" – tõesti, tõesti, justkui oleks ta psühholoogitsemisega juba liiga ohtlikult (reetlikult) kaugele läinud võtab Felix (Tuglas) kohe kõik tagasi ja laseb naisel (Marionil) sulguda mingisse igavesti mõistatuseks jäävasse taimsesse eksistentsi (hea tahtmise korral võiks siin siis taas ära tunda mehe "panteistliku" elutunde – tolle kirjandusliku panteismi, kuhu päris elu ja psühholoogia eest peituda): "

Ja kui ma ka teaksin ta minevikku, mis oleks mul sellest kasu? Ta ise jääb mulle ometi igavesti saladuseks, nagu lill rannal, nagu pilv, mis üle lainete rändab."

Ärme räägime päris naistest, sellest, mida nad tegelikult tunda võiksid, see on liiga reetlik mehe enda suhtes (ja see ei ole "kirjanduse" asi) – räägime parem igavesest mõistatusest, lilledest, pilvedest ja lainetest, mille keskel lapsena lullitada tahaks.

Panteismist ja modernismist

Viimases "Loomingus" (nr 5) on Jaan Unduskilt üsna kummaline, lihtsustav ja küsitavustest kubisev kirjutis "Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest".

Undusk kirjeldab seal Tuglase elutunnet ja "maailmavaadet" kui panteistlikku ("jumal on sisestunud kogu loodusse, mida hoiab koos otsekui nähtamatu erootiline niidistik") ja tunneb "Felix Ormussonist" lähtudes huvi, kuidas taoline elutunne mõjutab inimlikke vahekordi, täpsemalt, suhteid naistega.

Selgub, et "panteistlik elutunne ei mahu personaalsesse vahekorda" ja teose minajutustajal, Ormussonil ei õnnestu oma suurt armastust "loodusliku kõiksuse" vastu realiseerida inimsuhetes, täpsemalt, armuafääris ühe või teise naisega – iga tema armastusavaldus on "olemuselt umbisikuline, nii-öelda panteistlik, ja seeläbi vastava isiku jaoks mittesiduv" ("Mees ei suuda oma kosmilist tungi piisavalt isikustada. Naine võtab armastust kui isiklikku asja ning ei soovi või ei julge olla nimetu kosmilise tungi nimetu objekt").

Ei suuda siin lihtsustuste kallal põhjalikult hammast teritada, selleks kuluks terve artikkel, pealegi, minu meelest on "Felix Ormusson" isegi liiga keeruline tekst, st liiga palju probleeme on sinna sisse pakitud, seejuures just "psühholoogilisi" probleeme – olen niisiis risti vastupidisel seisukohal Unduskile, kes kirjutab, et inimsuhted on romaanis "iseenesest kerglased ja ei paku psühholoogilist huvi“.

Minu meelest on Tuglas selles teoses erakordselt huvitav just nimelt psühholoogina, tundeelu peene eritlejana (ja see, et Emake Loodus meis "panteistlikku" joovastust äratab ja et me tema rinnal lebades ozeanische Gefühl’i või unio mystica’t vms võime kogeda ei ole ju tegelikult mitte selline asi, mis teisi asju selgitab ja - nii banaalne või universaalne kui ta ongi - ise mitte mingisugust psühholoogilist selgitust või põhjendust ei vaja).

Kuid võtkem näiteks see lõik: "Üks või teine naine ei oma suuremat tähtsust. Neid võiks romaanis olla rahulikult ka kolm või neli, sellest ei muutuks midagi. See, mis meid veenab, on armastusavaldus maailmale kui tervikule." – Esiteks, meid ei veena mitte kuidagi see väidetav armastusavaldus maailmale kui tervikule, sest mitte mingil juhul ei armasta Felix Ormusson maailma kui TERVIKUT, parimal juhul suudab ta armastada vaid oma KUJUTLUST maailmast ja – inimsuhete pinnal – vaid oma KUJUTLUST naisest.

Teiseks, see nn panteistliku elutunde esindaja Felix Ormusson ei suuda armastada isegi mitte loodust kui tervikut, sest loodus on talle vastuvõetav (talutav, armastusväärne) vaid kolmel põhilisel viisil: 1) siis kui ta saab loodust vaadelda distantsilt, st kui loodus PAISTAB talle esteetilise, kunstipärase, dekoratiivse, harmoonilise ja uinutavana; 2) siis kui loodus mõjub talle rahustava ja hällitava Emana, kelle rüpes saab sootuks lapseks regresseeruda (sulguda sümbiootilisse vahekorda); 3) kolmandat juhtumit võiks nimetada hingede – Looduse või Kõiksuse hinge ja mehe hinge – kooskõlaks (st loodus resoneerub mingil literatuurselt kunstipärasel moel tegelase hingeliste läbielamistega: mehe hinges otsib väljapääsu maru ja, ennäe, ka taevas on kiskunud äikeseliseks vms).

Mis saab siis, kui selline nn panteistlik (isekalt valikuline, infantiilne ja "esteetiline") suhtumine loodusse või maailma kui tervikusse kanda üle inimsuhete sfääri – st mis saab siis, kui oodata ka naistelt ohutut dekoratiivsust, kõikevõitvat emalikku leebivust ja "spirituaalset" kooskõla isiklike tundeseisunditega (äärmuslikul juhul peaks naine kandma välja selle, et mees projitseerib temasse isikliku spirituaalse ideaali, kujutleb selle ideaali realiseerumist naises vms)?

Aga kuidas siis üldse naistega suhestuda? – See on moodne (ja Freudi kaasaegsele väga kohane) küsimus, selles on murrangute eelaimdust.

Kindlasti on Tuglase "Felix Ormusson" üks selliseid teoseid, kus kogu looduselamuste ja muu konventsionaalselt romantilis-literatuurse krempli varjus on põhiküsimuseks mehe suhe naisega ja kus selle suhte problematiseerimise kaudu otsitakse varjatult vastust moodsatele (modernselt hüsteerilistele) küsimustele: mis on üldse naine, mis on üldse mees, mis on nende (mitte)suhe ja mis on üldse subjekt, subjektsus?

Näen Ormussonis niisiis midagi muud: mitte panteisti, vaid esimest tõelist modernistlikku meestegelast eesti kirjanduses – esimest ilmselget meeshüsteerikut.

"Loomingu" samas numbris leidub toreda kokkusattumusena Lauri Pilteri novell "Minu jiidiši sõbrannad", kust leiame järgmise lõigu (see lõik mõjub kaunis ormussonlikult või – ütleme nii, et – võtabki üsna kainestavalt kokku kogu ormussonlikkuse, kuid kas oleks sedagi võimalik lugeda kui tõendit jutustaja "panteistlikust" elutundest???): "Ma olin noorukina süütu üksiklane, kes oma liigset energiat vallandas metsas vallatledes. Mul oli armusuhe pigem kevadise metsaga, lõhnava sambla ja pohlalehtedega… – kui mõne noorukese naisolendiga, kelle hellitlemine oleks saanud viia ainult pettumuse ja valuni, ühe- või kahepoolse ülekohtuni. Aga sellises süütuseski on omad ohud – suunates oma armutungi metsa, looduse poole, seksisin ma surmaga, sügisega, kõdunemisega nagu külmunud naisekehaga, ja mul oli kaua raske naises ära tunda iseväärtuslikku vaimolendit".

Vesuuv

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).

Miks kirjandus ei saagi enam mõjuda

"14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

See on lõik Siim Nurkliku Sirbis ilmunud tekstist ("Miks kirjandus ei mõju enam"), siin-seal on seda juba kommenteeritud ja parodeeritud. Mida omalt poolt lisada?

Hakkasin mõtlema, et ehk on Nurkliku tekst maailmaajalooliselt enneolematu ja ühtlasi ilmutuslik või sümptomaatiline selles mõttes, et 27-aastane mees (noorkirjanik, avalik nö intellektuaal) ei pea mõõtuandvaks kultuuritarbjaks (mudelsubjektiks) mitte täiskasvanuid ja isegi mitte "noori", vaid 14-aastaseid poisse ja tüdrukuid.

Milliseid arenguid võiks kultuuri (ja kultuuri ideealtarbija) infantiliseerumises ette ennustada? Mitu aastat võiks kuluda, et keegi ilmuks lagedale seesuguse murega: "7-aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

Lühidalt, millal hakkab keegi ette heitma, et 7-aastased ei saa aru kaasaegsest kirjandusest (ja seejuures ei käi jutt laste- või noorsookirjandusest)?

Veiko Õunpuu olevat kunagi filmikooli tudengeid ärritanud väitega, et enamik inimesi jääb oma vaimses arengus 5-aastase tasemele. Õunpuuga võrreldes ei mõju Nurklik, kes arvestab 14-aastaste tasemega, ju enam üldse nii ehmatavalt.

Kuidas mind peaaegu nutma aeti

Viimases Sirbis on M. Oidsalu kriitiline NO72 retseptsiooni suhtes, teatrikriitik võiks tavavaatajast eristuda ehk siis targem olla, teda võiks tavavaatajast eristada "lavastuse kunstilise vormi intellektuaalse analüüsi ja lavastuse afektiivse mõjuvuse üksteisest lahutamise, nende eraldi käsitlemise võime".

Ma ei saa nagu aru, miks peaks lavastuse kunstilist vormi ja afektiivset mõjuvust üksteisest eraldi käsitlema? Põhimõtteliselt on see muidugi võimalik: näiteks kulutan 99% arvustuse mahust flambuajantsele vormianalüüsile ja lõpus ütlen ühe lausega ära: "Sorry, mind isiklikult kogu see jant siiski eriti ei puudutanud" – ja, noh, eks seegi muuda meid juba natuke targemaks, aga... kas pole siiski olulisem suuta näha seda, kuidas lavastuse elamuslik sisu (mõjuvus) on tingitud vormist?

Kas poleks huvitav uurida, kuidas ja miks mingi artefakti (näit antiikse amfora) või ka loodusnähtuse (näit tormise mere) suhteliselt objektiivselt kirjeldatavad vormilised tunnused põhjustavad meis teatavaid subjektiivseid tundmusi ja esteetilisi elamusi: oh kui kaunis, oh kui ülev vms. Kas ei erista just selliste põhjuslikkuste uurimine kunstiteadlast tavainimesest?

Kas poleks huvitav uurida teadvuse tingimusi, mingi afekti tingimusi, mingi väite tingimusi – sellega tegelevad ajuteadlased, psühholoogid ja filosoofid, mitte nö tavainimesed.

Toon isikliku näitena ühe lugemiselamuse.

Mõne päeva eest lugesin Alessandro Baricco "Siidi", lõpus, seal, kus on puänt, tundsin, et tahaks nutta – usun, et olin olnud emotsionaalselt normaalne ja sensitiivne (st adekvaatne ja standardne) lugeja, olin lõpus tundnud seda, mida paljud teisedki, olin lõpus tundnud seda, mida ma olingi ette nähtud tundma (kindlasti on mainitud tundmusel – kahetsus- või heldimuspisaratel, kui Kundera kitschi-definitsiooni meenutada, suur roll "Siidi" populaarsuses). Aga ma usun, et erinevalt paljudest teistest nutu äärele aetud lugejatest hakkasin mina oma peas automaatselt teksti nö tagasi kerima: hakkasin mõttes läbi käima seda, milliseid nö temaatilisi ja narratiivseid (kompositsioonilisi, stilistilisi jne) võtteid kasutades oli autor mu sellise seisundini viinud, kuidas ta oli minuga suhteliselt edukalt manipuleerinud.

Ehk siis, ma isiklikult ei tahaks käsitleda teose afektiivset mõjuvust lahus teose kunstilistest (manipulatiivsetest) vormivõtetest.

Laiose kompleks

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…

Hiljuti keegi küsis...

...mida ma loen. Ütlesin, et loen korraga mitut raamatut, nelja-viit. Selgus, et tema ka. Tal olevat neid korraga rohkemgi käsil (15 tükki). Ei hakanud arutlema teemal, millal tuleks pooleli olev raamat arvata pooleli jäänud või pooleli jäetud raamatuks (lugema hakkamine tähendaks siis pigem suhte taastamist, mitte suhte jätkamist).
Pikalt ootele, standby’le jäänud raamatuga võib ju suhe hõlpsasti ka katkeda (nii nagu mõne inimesega, keda ammu kohanud ei ole, võid alustada vestlust justkui jätkates eile pooleli jäänud arutlusteemat, mõne teisega tuleb see ühine arutlusteema aga üha uuesti ja uuesti üles leida).
Tundub, et aktiivne, sisuline lugemissuhe saabki korraga (paralleelselt) olla vaid u 4-5 raamatuga, vähemalt minu puhul (veider on pidada pool aastat tagasi alustatud raamatut ikka veel raamatuks, mida loen, mis on lugemisel: kas pool aastat hiljem saab astuda samasse jõkke?).
Ei hakka siin arutlema, millest tulenevad katkestused ja kõrvalehüpped (põhjused on piisavalt triviaalsed või universaalsed).
Huvitavam oleks mõelda selle üle, miks mõjub lineaarsel konveier-meetodil lugemine ("üks raamat korraga" ) kuidagi piiravalt ja pueriilselt. Ja miks kuulub kirjandusteoste väärtustamine läbilugemise kiiruse alusel ("Jube hea, lugesin läbi ühe õhtuga/paari päevaga…") üldjuhul noorukiikka?

Nii jube huvitav, et ei saanud arugi, kui juba raamat läbi sai (ei saanud arugi kui juba elu läbi sai).

Katkestuste ja kõrvalehüpete üht põhjust siiski vestluses mainisin: on raamatuid, mis annavad ennast "kätte" või annavad endast parima juba esimesel või teisel kolmandikul: kahe viimati loetud raamatuga (Richard Dawkinsi "The Good Delusion" ja Denis Duttoni "The Art Instinct") oli just nii – lõpu oleks võinud ka lugemata jätta, midagi olulist ei lisandunud, aimasin seda, kuid lugesin siiski põhimõtteliselt, kohustundlikult lõpuni (noblesse oblige or smthng).

Kuigi raamatute suurimaks vaenlaseks on teised raamatud, tuli põgusalt jutuks ka raamatu poolelijätmisest tulenev omalaadne (süü- või häbitunde sarnane) ebamugavustunne – nagu oleksid vestluskaaslasele ebaviisakalt selja pööranud või kooli pooleli jätnud… kuidagi tujukaks, kärsituks, lodevaks või pealiskaudseks osutunud.
Muidugi on lugejalgi alati omad õigused ja vabandused.
Kaur Kender on kusagil öelnud, et põrnitseb enne kirjutama hakkamist kolm tundi tühja arvutiekraani – kas ei eelda ka mõne raamatu lugema hakkamine põhimõtteliselt midagi sellesarnast? Näiteks kolmetunnist lakke vahtimist argisest distantseerumise, keskendumise, häälestumise eesmärgil…

Raamatutega on ju põhimõtteliselt nagu inimestega: mõnega ajad jutud käigupealt ära, teisega tuleks selleks justkui spetsiaalne aeg ja koht planeerida, ennast kokku võtta…

Mõnest raamatust jääd lugedes maha (ei lähe temaga kaasa), mõnest kiirustad ette (mõtled temast kaugemale).

Tolle vestluse käigus mainisin ka muuseas, et loen parajasti ühe sellise autori sellist teost, mis peaks mul (eeldatavasti) ammu loetud olema – täidan piinlikku lugemislünka.
(Alles nüüd, lugedes olen aru saanud, kui suur see lünk oli ja et selle lünga minimaalnegi täitmine eeldab tegelikult enamat kui selle ühe raamatu lugemist).
Selgus, et tema on endale aasta alguses koostanud terve nimekirja kohustuslikest, kuid ikka veel lugemata raamatutest.
Nõustusime, et sellised kohustuslikud (kanoonilised) raamatud on põhimõtteliselt olemas – ja ühtlasi tuleks ka eeldada, et igal (teadlikul, haritud) lugejal on ka isiklikud kiivalt varjatud salalüngad…
See oli ebatavaliselt avameelne jutuajamine.

Hakkasin siin kirjutama aga eelkõige seetõttu, et tolle jutuajamise käigus meenus mulle Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud ei ole" (tlk. Tanel Lepsoo, ilmunud 2008) – tahtsin siin sellele (esialgu) lihtsalt tähelepanu juhtida.
Minu teada ei ole meil seda raamatut kusagil arvustatud, ei kujuta ka ette, kui paljud on seda üldse lugenud või sellest midagi kasulikku leidnud.
Ise olen sellest ainult ühe inimesega vestlema sattunud ja seejuures väga põgusalt, kuna minu siiraks üllatuseks oli vestluskaaslase hoiak eitav, lausa arutlemist blokeeriv: Bayard, kes minu meelest esindab vägagi prantslaslikku (selget) vaimulaadi ja on (peenelt) vaimukas, oli valmistanud talle lihtsalt pettumuse…
Mõnda inimest nii-öelda lihtsalt ei huvita teatud teemad, ta nimetab neid näiteks liiga tühisteks vms – huvitav ja tähelepanuväärne on aga inimeste mittehuvitumine üleüldistest, potentsiaalselt meid kõiki puudutavatest tabuteemadest (näiteks konventsionaalsetest pühadustest ja silmakirjalikkusest jne) .

Kop-kop

Eile sattusin lehitsema üht kriitikaraamatut minevikust, mis ei olegi mitte Mägede taga (nii mineviku kohta ei öelda), vaid pigem siis kusagil Teisel Kaldal, teisel pool Lõhet.
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…

Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):

"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)

"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)

"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)

"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)

Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…

Lugev inimene 2

Täna nägin bussis nr 18 (Laagri-Viru keskus) jälle üht lugevat inimest, noort vibalikku naist või pigem neidu - raamat tundus olevat midagi õpikulaadset: mitte eriti paks ja selline asise moega, jõudsin kiiruga silmata ka üht alapealkirja: AIRWAY AND OXYGEN SUPPORT - tulevane lendur, stjuuardess?

Lugev inimene

Eile nägin bussis haruldust, LUGEVAT INIMEST – oli üks tuttav tõlkija, prantsuse filoloog.
Eks meil (Tallinnas) ole ka tingimused halvad, otsad on liiga lühikesed ja ühissõidukid liiga ebamugavad (täis, kitsad)…
Linnaliinidel meil reeglina ei loetagi – isegi neis mitte, mis tulevad suhteliselt kaugelt (näiteks Muugalt kesklinna) ja kus saab pikemalt persetada, siiski, erandkorras olen näinud kaasreisijat süvenemas venekeelsesse kriminulli või naistekasse.
Vahel võib mõnd noorukit näha ka konspekti/õpikut lugemas… Ja ükskord 4 aastat tagasi nägin Õismäele suunduvas trollis noort juuti lugemas paksu venekeelset Taaveti märgiga (või menora kujutisega) raamatut – see mõjus muidugi nagu "klišee" ja tekitas aukartust.
Lugev inimene võib mõjuda ühissõidukites nagu näljane (mittekohalik, läbisõidul olija), kes oma sumadanist või kilekotist midagi ebamäärast suhu topib ja äraoleval ilmel mälub.
Ega meil ju avalikes kohtades – mõtlen tänaval patseerides või parkides vm – ka üldiselt ei einestata (mulle meeldib väga tänaval käies midagi süüa, teen seda kindlasti esimesel võimalusel välismaal viibides – see nagu kuulubki välismaal olemise juurde).
Olen mõelnud (kunagi) koostada isikliku pingerivi:
1) kõige keerulisema/sügavama sisuga teostest, mida kohalikes ühissõidukites (läbi) lugenud olen (näiteks "Bhagavadgitâ")
2) teostest, millesse süvenemisel olen unustanud või peaaegu unustanud õiges peatuses väljumise (näiteks W. Benjamin)

Ja, palun, vaadake, mis toimub Pariisis.

Refleksioon

Päevalehes kirjutav Kaarel Kressa toob ära tsitaadi Viivi Luige "Varjuteatrist" (mida ma veel lugenud ei ole):
"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada," kirjutab Luik. "Ela."
Usun, et mõnes nii-öelda võimalikus maailmas leidub kindlasti ka selline romaan, kus jõutakse taoliste tõdemusteni hoopis teist, vastupidist teed liikudes – tullakse mõnest "tsivilisatsiooni keskpunktist" (Roomast, Viinist, Konstantinoopolist) ja jõutakse mingisse vaesesse ja kõledasse põhjamaisesse kolkasse, et taibata: "Just siin, Tännassilmas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."

Robustne kaunishing

Muidu ikka huvitava kirjutajana tundunud Paavo Matsini viimastes avaldustes on miski hakanud häirima, häirima mitte nüanssides, vaid milleski põhimõttelises. Kas oskaksin üldistada?
Toon ära tsitaadi tema kommentaarist nullindate kirjandusarutelude kohta viimases Sirbis: "Kogu protsessile saaks kirja panna ka hoopis teistsuguse vaate, kus ei oleks luule puhul keskmes mitte oma tõesti naiivsete maailmavaluprobleemidega tegelev fs, vaid hoopis näiteks kogu eksperimentaalsemat kirjandust pöördumatult mõjutanud Kiwa. Kus aga on pikemad käsitlused näiteks Kiwa väga põhimõttelise ja murrangulise loomingu kohta? Miks ei ole Kiwa (kui kirjanik, aga ka kui organisaator) saanud aastaauhindu ja ordeneid?"

Just "dissidendid", vastumõtlejatena esinevad kriitikud (need, kes õhutavad ja esindavad mingeid alternatiivseid vaateid kirjandusele) on need, kes kipuvad meile alati, ühel või teisel viisil meelde tuletama, et kirjanduselu on olelusvõitlus – mis pole iseenesest halb.
Halb on see, et ühtegi Matsini kirjutist ei ole viimasel ajal saanud lugeda nii, et ei peaks süüd tundma… selle või tolle autori kiitmisega kaasneb tal tingimata etteheide mingile "instantsile", mingitele otsustajatele või teistele kriitikutele (lugejatel), kes pole enne teda, Matsinit suutnud seda autorit avastada, hinnata, esile tõsta, premeerida, märkamisest rääkimata…. (Mõni aeg varem kirjutas ka Berk Vaher pea eranditult samal süüdistaval viisil: iga tema silmis hea autori eelduseks oli see, et see oli teiste poolt piisavalt tunnustamata).
Matsin kurdab, et kus on pikad ja põhjalikud käsitlused Kiwast?
Mida v…u ta sinna Eesti Kirikusse ja Playboy’sse on nikerdanud, selle asemel, et ise Kiwast midagi põhjalikumat kirjutada (ja ma söön oma mütsi ära, et kui ta nüüd kirjutakski Kiwast, mis tal kardetavasti siiski väga õnnestunult välja ei kukuks, kaasneks sellega topeltannuses süüdistusi kõigi aadressil, kes seda mingil mõistetamatul põhjusel enne teda teinud ei ole – see on selline äraspidine (perversselt suure- ja ohvrimeelne) eneseimetlus: mul tuleb kõik teie lollide eest ise ära teha, minuta on kirjanduselu üks juhmakate ja äraostetavate hingede kohmitsemine pimedikus… ).

Hegeli on kirjutanud "kaunishingedest" ("Schöne Seele"), tema järel ka Lacan (muidugi ka paljud teised) – kaunishingede häda on lühidalt selles, et nad eitavad iseenda vastutust, enda haaratust sellesse, mis nende ümber toimub ja mida nad neurootiliselt (ohvrite ja impotentidena) kritiseerivad.
Võtan selle kokku kolmes asjakohases (st. Matsinisse jt-sse kaunishingedesse puutuvas) punktis:
1.
Tehakse etteheiteid kirjanduselu aadressil, aga kuidagi nii, et ise justkui paiknetakse mingil välisel (libidinaalsest ökonoomiast ja võimuvõitlusest puutumatul) positsioonil – ehk siis, ei tunta ennast ära maailmas, mille puudusi kirglikult kritiseeritakse.
2.
Kuigi esinetakse jõuliste (kategooriliste) avaldustega ja käitutakse mingi välise jõuna, esinetakse samas ometi… jõuetu ja impotentse pealtvaatajana (varjatult isegi ohvrina) – ehk siis ei tunta ennast ära selle (välise) maailma ühe osa või, õigemini, sellesinatse maailma sümboolsete suhete positiivse tingimusena (nii nagu näiteks ema, kes hädaldab, et tema on peres ainuke, kes kraamib ja koristab, on ise teiste korratuse positiivne tingimus ja ei loobuks tegelikult mingil tingimusel oma identiteedist, oma rollist kannatajana, oma ohvripositsioonist).
3.
Ei suudeta taibata, et esitatakse vastukäivaid, põhjendamata, isegi selgrootuid vaateid ja hinnanguid – ehk siis iseenda vaimne korratus projitseeritakse ümbritsevasse.

Hegeli järgi on kaunishingena käitumise ainsaks tulemuseks hullumeelsus (Hegel lähtus oma õest, kes lõpetas hullumajas, samuti Moliere’i "Misantroobi" Alceste’ist –paradigmaatilisest kaunishingest).
Mina siin esitakse järgmise tulemuse:
Ennast vastumõtlejaks kujutlev kaunishing lõpetab loogilisel viisil nii, et minetab arusaama heast kirjandusest ja õigustatud kriitikast – tõepoolest, heal kirjandusel on pistmist olemuslike, metafüüsiliste probleemidega, kuid see ei tähenda näiteks seda, et kiita tuleks neid kirjanikke, kelle loomingus on müstilised, metafüüsilised, spirituaalsed jne motiivid või probleemid esil mingil lapsikul, siililegi selgel viisil.
Kirjanduses on suurel hulgal nii pseudo-spirituaalsust kui ka pseudo-eksperimentaalsust – nn eksperimentaalne kirjandus võib tänapäeval olla lihtsalt teatav stiil, konventsioon (sürrealismi kitš: "rohelised ideed magavad raevukalt" jne ), millest võib sündida midagi huvitavat (mõjuvat) või midagi tüütavat. Aga on ka varjatud (implitsiitset) spirituaalsust ja varjatud eksperimentaalsust.
Kiwa ei ole minu jaoks andekas kirjutaja mitte "eksperimentaatorina", ei oska teda ka murranguliseks pidada (üks luuletajaid, keda võiks nullindatel teatud mõttes murranguliseks, noorema luule jaoks "teedrajavaks" pidada, on just nimelt Matsini poolt halvustatud fs – ja veel, mis siis, kui käiksin Matsini vaimus välja järgmise süüdistuse: miks need vaimuvaesed jobud, kes peavad fs-i sotsiaalkriitiliseks vms luuletajaks ei ole veel taibanud, et tegelikult tuleks temast põhjalikult kirjutada kui moodsast metafüüsilisest luuletajast – aga selle taipamiseks ei ole mõistagi kasu klammerdumisest Meyrinki-maailma).

"Saime öösel...

"... rongi peale. Ühes kohas nimega Honsa pidime teise vagunisse kolima. Nüüd sõitsime kaubavagunis. Aga me polnud veel kuigi palju edasi sõitnud, kui konduktor meid juba märkas ja rongilt maha pani. Olime kõik kõvasti purjus. Ühel mehel oli kaabu kadunud ja ta kõndis paljapäi."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia" - minu sõrendus)
Lugedes võivad mõte ja kujutlus takerduda mõnikord ootamatult mõne esmapilgul tähtsusetu lause külge - just mingi pisike lauseke, detailike võib sus vallandada tervikliku kujutluspildi ja muuta teravalt tajutavaks kultuuriliste konventsioonide ajalisuse.
(Kes näeks katmata peaga mehes ka tänapäeval mäletamisväärset korratuse võrdkuju?)

Üks väga intellektuaalne interluudium

L: "Mul on välismaal üks tuttav, suur mõtleja, kes arvas, et K.-l ei ole õigus… Ma arvan ka nii… isiklik lapsepõlv ja totaalse režiimi kuriteod on kaks ise asja…"

K: "Aga mul on ka välismaal üks tuttav, kah suur mõtleja, ja tema arvas, et ikkagi minul, K.-l on õigus… lapsepõlv ei olnud nõukaajal nii hirmus nagu O. sellest kirjutab… “

See on lühike sisukokkuvõte kahe rahvusvaheliselt maineka intellektuaali Mihhail Lotmani ja Jaan Kaplinski poleemikast Sofi Oksase "Puhastuse" üle.
Kogu point on niisiis selles, et kirjandus võib esitada tegelikkusest (ajaloost) moonutatud, lihtsustatud pildi - või kas ikka võib?
Vaata siit ja siit.