Kornukoopia

(Foto: Eugenia Ivanova)

Vesuuv

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).

Mis monumendiga on tegu? - Aednike monumendiga!

Niisiis - Eesti esimene ratsamonument, mis on pühendatud Vabadussõja võidule ja Eesti taasiseseisvumisele.
Avatud 20. augustil 2003 ja asub Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku kõrval (kuhu mul juhtumisi asja oli ja millise käigu tõttu ma sellele ausambale ka ülepea sattusin).
Kirikust sai kaasa ausamba sümboolset tähendust tutvustava bukleti, kus Einar Laigna on kirjutanud:
"(...) võitlus kurjusega on kosmiline, universaalne draama, milles Kristuse läbi on lõplik võit juba toimunud ja sellele järgneb ainult veel ajaloos kohtulik jaotumine (...).

Kristus ütleb (Jh 15,1): "Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik."
Võitlus kurjusega iseeneses ongi oma aia harimine.
Hari oma aeda!"

Igaks juhuks ütlen ka ära, et olen vabadussõjalase ja kirikuõpetaja lapselaps.

Lumeinimese säilmed Võsu rannas (kolju, reieluud, kürb ja käpp)

Vt selgituseks ka siit.

Kolm avastust Käsmus käigult (täiendatud)

1. Käsmu kalmistul avastad puust RISTI (ei tea, kas kohalikel on sellele mingi seletus või legend ka?)...

2. ...Käsmu bussis avastad istme seljatoest TUHATOOSI (haruldase näitena 70ndate stiilist)...


3. ...ja Käsmu kabelis avastad stendid Käsmus puhata tavatsevate inimeste fotodega (R. Barthes on väitnud, et foto talletab surma, asetab kujutatava surma mõõtmesse... kas ei olegi siis fotokujutiste kõige õigem esitluskoht just KABELIS?).

Pilte Pärnumaalt

Pilte Pärnust