Lugev inimene

Eile nägin bussis haruldust, LUGEVAT INIMEST – oli üks tuttav tõlkija, prantsuse filoloog.
Eks meil (Tallinnas) ole ka tingimused halvad, otsad on liiga lühikesed ja ühissõidukid liiga ebamugavad (täis, kitsad)…
Linnaliinidel meil reeglina ei loetagi – isegi neis mitte, mis tulevad suhteliselt kaugelt (näiteks Muugalt kesklinna) ja kus saab pikemalt persetada, siiski, erandkorras olen näinud kaasreisijat süvenemas venekeelsesse kriminulli või naistekasse.
Vahel võib mõnd noorukit näha ka konspekti/õpikut lugemas… Ja ükskord 4 aastat tagasi nägin Õismäele suunduvas trollis noort juuti lugemas paksu venekeelset Taaveti märgiga (või menora kujutisega) raamatut – see mõjus muidugi nagu "klišee" ja tekitas aukartust.
Lugev inimene võib mõjuda ühissõidukites nagu näljane (mittekohalik, läbisõidul olija), kes oma sumadanist või kilekotist midagi ebamäärast suhu topib ja äraoleval ilmel mälub.
Ega meil ju avalikes kohtades – mõtlen tänaval patseerides või parkides vm – ka üldiselt ei einestata (mulle meeldib väga tänaval käies midagi süüa, teen seda kindlasti esimesel võimalusel välismaal viibides – see nagu kuulubki välismaal olemise juurde).
Olen mõelnud (kunagi) koostada isikliku pingerivi:
1) kõige keerulisema/sügavama sisuga teostest, mida kohalikes ühissõidukites (läbi) lugenud olen (näiteks "Bhagavadgitâ")
2) teostest, millesse süvenemisel olen unustanud või peaaegu unustanud õiges peatuses väljumise (näiteks W. Benjamin)

Ja, palun, vaadake, mis toimub Pariisis.

Veel tollest õhtust

4. oktoobril tegin siin juttu suhteliselt triviaalsel teemal –
rääkisin tundest, et ajas ja ruumis on inimesed erinevad või et nad mõjuvad eri kohtades (või eri aegadel) erinevalt.
Et need inimesed (seal või siis) justkui "kategoriseeruvad" teatava massi või hulgana kuidagi teisiti, mingitest teistest erinevalt.
See polegi nii triviaalne teema, kui küsimus on subjektiivsetes seletamatutes tajumustes, näiteks –
ma ei oska öelda, miks ma "võõrastan" inimesi Gonsiori tänaval, näiteks alates kaubamaja juurest, ja ei tunne end seal kunagi "koduselt" (uskudes, et seal ei tunne end keegi koduselt), aga mitte kunagi suhteliselt lähedal paikneval Narva maanteel.
Kuid see selleks.
Sotsiaalantropoloog Edmund Leachi raamatu lugemine aitas teadvustada piiri fenomeni – ja tõi mind uuesti nende uidude juurde: tõepoolest, kust, mis kohast või hetkest ikkagi algab üks teine, erinev koht (millest algab minu jaoks Gonsiori tänava ja seal liikuvate inimeste "võõrus" – mõnest konkreetsest visuaalsest markerist-märgistajast või minu lapsepõlvest: mäletan sealt kunagist Kalevi kommipoodi, pärast seda lõppes linn minu jaoks ära ja nii on see siiani… häirivalt ebameeldivast mälestusest: ei taha enam edasi minna, kingad pigistavad…?)
Leachi põhjal tuleks öelda, et piir ise ongi "kohatu", tava- või reeglipäratu, kahetine – mittekoht, "eikellegimaa".
Sama kehtib ka nii-öelda ajalise piiri, intervalli kohta, mis eristab kahte perioodi, kahte ajalist segmenti, tsükli algust/lõppu jne – ajaline piir on "ajatu", "eikellegiaeg".
Kirjeldasin oma kogemust pühapäevaõhtuses trollis teatud mõttes "tühjana", tühja ajana – nii nagu see kajastus trollisistujate nägudel; semiootilis-strukturaalselt ongi pühapäev, eriti selle õhtupoolik eksemplaarne vaheaeg, see on "ajatu" piir, mis eristab ühe (töö)nädala teisest.
Teatud mõttes paigutab iga ruumiline liikumine su mingisse vahealasse: rangelt võttes oled sa küll igal ajahetkel lokaliseeritav, sa võid esitada oma koordinaadid, ajutise asukoha marsruudil ("Tere, saabun varsti trolliga, olen veel siin Endlas, helistan kohe, kui kohal olen..."), kuid sa oled samas siiski ka ühes liigendamatu kestusega (katkestus)hetkes, sa oled "hüppes", üleminukuseisundi kontiinumis, transgressiooni protsessis.
Niisiis – pühapäeva õhtul trollis, üleminekulises aegruumis.
Ajalised ja ruumilised piirid on sageli pühad või tabule allutatud, samuti need piirid, mis eristavad sotsiaalseid staatusi (laps/täiskasvanu, mees/naine jne) ja kategooriaid (hea/halb, haige/terve); selliste piiride ületamised on sageli tseremoniaalsed, ritualiseeritud (sakraliseeritud või demoniseeritud) –
nii et isegi troll, mis sõidab pühapäeva õhtul Mustamäele, võib seetõttu oma sisemuses, kogemuslikus aegruumilises vahepealsuses mõjuda äkki kummaliselt sakraalse kohana, kuid miks mitte ka deemonlikuna (troll täis eikellegiajas ja -kohas viibivaid piir-olendeid: ingleid, tsombisid – meie formaalne paiknemine struktuuris kingib meile sellise "sisu", näivuse).

Näod: eile, pühapäeva hilisõhtul

On neid, kes linnajagudes uidates vaatlevad ja oskavad tähele panna arhitektuurilisi erinevusi ja kihistusi, sellest lähtudes aistida ka mingit koha vaimu, genius loci’t.
Aga inimesed? Laias laastus siis linnaosa, aga miks mitte ka kvartali või tänava inimesed – kas pole ka nemad mingi oma vaimuga…?
Või tuleks nad – nende iseäralik vaim (või pigem olek?) – lugeda osaks koha vaimust, üldisest atmosfäärist?
On see eri tegurite (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike) koosmõjusid haarav täheldamine: sellel tänaval või selle linnaosa bussipeatustes (vm) on nad, inimesed kuidagi teisiti, teise olekuga – et nad on kuidagi teises meeleolus, liiguvad kuidagi teises rütmis, seisavad kuidagi teistes poosides… ja see ei ole tajutav (ettekujutatav) mitte üksikute "isendite" tasandil, vaid mingi keskmise põhjal, mingi piisava hulga ja korduva "mustri" korral.
Kindlasti on taolistes tajumustes ka spekulatiivsust, mingit kujuteldavat osa, midagi peent ja hämarat ühtaegu ja eks triviaalsustki (- sattudes teisele maale, teise kultuuri või lihtsalt linnast maale või vanalinnast Koplisse (jne) on sellise tajud ju tavalised, aga ikkagi...).
Jah, kindlasti on ikkagi kohal, nagu ka massil see otsustav (määrav) mõju – ma võin olla mõnes teises kohas, teisel tänaval, teises linnajaos küll võõrkeha, juhuslik külaline, kuid siiski sulada "massi", ühtsesse mustrisse, saada märkamatult osaks selle vaimust, rütmist ja meeleolust.
Sellised tajumuslikud eristamised paistavad siis eeldavat ka mingi oma "paiga" tunnetamist, isiklikku kuuluvustunnet mingisse kohta, tänavale, linnaossa, mis on nii-ölda null-astmeks, millekski omaks, harjumuslikuks ehk – nende tajumuste eelduseks on mingi üllatav võõrusekogemus: sa pead olema sattunud kõrvale oma harjumuspäraselt orbiidilt – teise linnaossa, mingile uuele tänavale… ja sul peab olema aega neid, sealseid inimesi, nende nägusid (kõrvalt) jälgida… nagu minul eile, pühapäeva hilisõhtul, trollis, mis sõitis Mustamäele.
Mulle tundus, et ainult pühapäeva hilisõhtul on inimesed selliste nägudega – mitte "tühjad", vaid kuidagi rahunenud, justkui rahu leidnud nii oma suurtest eluplaanidest kui ka väikestest igapäevastest soovidest, sest sel vahe- ja rahuajal, pärast kõike (lõppenud nädalat) ja enne kõike (uut nädalat) on kõik (juba) olnud ja kõik (alles) ees; või: kõik, mis olla sai, see oli; ja kõik, mis tulla saab, see tuleb – ja ainult need inimesed, kes sõidavad Mustamäele.

Nii palju inimesi

Ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju on linnas inimesi.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.

Pilte Pärnust

Aegluse "avastamine"

Olen pisut kokku puutunud Tartu turustamisega (nii sise- kui ka välisturistidele) ja tean, et ühe tunnusena on väliskülastajate poolt (kui neilt on palutud tagasisidet) välja toodud see, et "aeg liigub siin aeglasemalt".
Laupäeval Tartus olles tundsin Kaubamajast väljudes, et "isegi uksed avanevad ja sulguvad siin aeglasemalt kui Tallinnas", mis ei saa ju olla "objektiivne" tähelepanek (automaatsüsteemide puhul on kindasti kasutusel standardlahendused, neid ei reguleerita kohalikku eripära – näiteks mingit üleüldist "aeglast" elutempot – arvestades), tunne lähtus kindlasti "kuvandist" (tõlgendame meelteandmeid eelarvamusele tuginedes) ja võimendus ehk sellestki, et neurootiku siseelu on "võõras" linnas kärsitum, intensiivsem ja aktiivsem (osa terviku asemel, uks linna asemel: justkui oleksin selle ukse kaudu saanud MÄRGI, et Tartu reageerib mulle, minu lähenemisele, minu soovidele kuidagi loiu, passiivse või isegi nagu sellise kergelt tõrksa või vigurdava linnana).
Kaupluste ustega on mul ausalt öeldes olnud ka Tallinnas mingi "kamm" –
fotosilma reageerimisprogrammi seisukohalt ei liigu ma justkui õiges "rütmis", näiteks sulguvad uksed (kõmm) täpselt minu nina ees ega avanegi enam ja ma jään lolli näoga ringi vahtima ja saan aru, et ma pean nüüd paar sammu tagasi astuma ja nagu idioot uuesti tulemist mängima, et kordussignaal anda ja robot käivitada ("Saad, sa, ükskord aru, et ma olen SIIN"!); vahel on mul tekkinud ka tunne, et ma olen nähtamatu, eeterlik olend, kelle liikumine jääb "süsteemile" tabamatuks.

Reisipilte: Berlin, Leipzig, Dresden

BERLIN

Holokausti-memoriaal Berliinis –

erakordselt huvitav kogemus staatilisest (ehitus)kunstist, mis suudab tähenduste tasandil olla HÕLJUVALT, lendlevalt kujundlik.

Oli üllatav kui kiiresti, hetkeliselt tekkis vaadates üha uusi mõtteseoseid vastavalt enda paiknemisele objekti suhtes (mis nurga alt vaatad, kas vaatad eemalt või "seest" jne).
Kuigi tähendustamise üldine raamistik oli (eelteadmiste tõttu) kindlalt paigas, olid terviku tähendusaspektid pidevas liikumises, voolamises, fikseerimata.
Puudusid ka igasugused mõtestavad tähised, selgitavad kirjad, ei mingit viidet juutidele, nii et eelteadmisteta oleks võimatu olnud taibata MILLEGA on üldse tegu, mis olevatki olnud idee: tekitada tunne hingetust, anonüümsest süsteemist, mis on jõudnud ebainimlikkuse, tähendusetuseni (samas olevat arhitekt Eisenman soovinud sedagi, et inimesed hakkaksid memoriaalis paiknevaid käike kasutama "kiirteena" kvartali teise otsa - argipraktika tõrjuks "püha" tähenduse).
Kokkuvõttes mõjus ehitis tegelikult palju enamana kui mõrvatud juutide memoriaalina - 20. sajandile (ja modernismile) omaste eksistentsiaalsete õuduste ja metafüüsiliste ängide ("Jumala surma") metafoorina.
Algselt kavandatule olevat alles hiljem poogitud juurde maa-alune "infopunkt" (Ort der Information), kus kirjas kõigi mõrvatute nimed –

ei leidnud ega ka otsinud seda, võib-olla oleks siiski pidanud.
Labürindina mõjuva ehitise südamest avastasin kogemata hoopis maa-alla viiva ukse kirjaga "Notausgang/Emergency Exit", kuid ei söandanud minna seda katsuma – kuidagi õõvastavalt või absurdselt mõjus see (mis häda mul siis on, millise hädalisega peaksin samastuma?).

Aga võib-olla siis SEAL oligi info – neile, kes vajasid hädasti väljapääsu absurdist, arusaamatusest.

Unter den Lindenilt avanes vaade ilmselt SUURIMALE REKLAAMILE, mida ihusilmaga näinud olen.

See asus Bebelplatzil paikneva Humboldt-Universitäti hoonel -

restaureerimistööde tõttu oli hoone esikülg kaetud dekoratiivse (ilmselt ajaloolist fassaadi kujutava) kangaga ja osa selle kanga pinnast oli eraldatud Mercedes-Benzi reklaamile.
Pilt õigusteaduskonna sildikesest Saksa autotööstuse tohutute rataste all oli kuidagi liiga kõnekas, et seda mitte talletada.
Just siin, Bebelplatzil põletasid natsid 1933. aastal rituaalselt raamatuid.

LEIPZIG

Leipzigist veidi väljas asuv Rahvastelahingu memoriaal (Völkerschlachtdenkmal), mille juurde polekski sattunud, kui meie kohalik võõrustaja Anu meid sinna autoga poleks sõidutanud – väidetavalt Euroopa suurim, 1913. aastal valminud monument meenutab koalitsioonivägede võitu Napoleoni üle 1813. aastal ja kõiki langenuid.

Nii mõõtmetelt kui ka esteetikalt mõjus memoriaal MONSTROOSSELT– nagu inertne võõrkeha, õõvastav relikt mingist teisest ("arhailisest", müütilisest, tsivilisatsioonidevälisest) maailmast.
Ehitises olevat viiteid Saalomoni templile (ehk siis ka vabamüürlusele), kuid ei oska kommenteerida…
Igal juhul on pärast selle nägemist raske ette kujutada, et Saksamaal võiks leiduda monumente, mille esteetika mõjuks veelgi "fašistlikumalt" ("fašistlikult" kipub tänapäeval mõjuma muidugi igasugune ideoloogilis-mütoloogiline monumentaalne sümboolika – pole ime, et just siin armastas Hitler Leipzigis oma rahvale kõnelda).

DRESDEN

Dresdenist jäi mulje, et kunagi maatasa pommitatud linna ülesehitamine käib siiani (ja tegelikult käibki) ja et see on siiski lootusetu, KAOTATUD üritus.
Juba jaamahoonest väljudes hakkasid silma "augud" keset "sotsialistlikku modernismi".
Eks taastatud barokki ja säilinud kuninglikke aardeid sai muidugi imetletud, aga ikkagi kurvastav.

Muud ei lisakski.

Prostitutsioonist – akadeemiliselt

Akadeemik Jaan Unduskil täitus eelmisel kuul 50. aastat, ühinen õnnitlejatega.
"Loomingus" aeti juubelijuttu, ilmus ka intervjuu juubilariga, mida huviga lugesin – eriti "intrigeerivaks" osutus looke sellest, kuidas ta kunagi Viinis läks öösel pärast pikka ja pingutavat kirjatööd linna peale "selga sirutama" ja kohtus prostituutidega.
Esitan tolle huvipakkuva lõigukese väikeste väljajätetega (Looming nr 11, 2008):
"Eks tulnudki kaks tüdrukut ligi ja kutsunud endaga kaasa… Olid intelligentsed ja loomuliku olekuga, teenisid vist õppimise kõrvalt lisaraha. Küsisin siis, mis maksab… See pani mind tõesti imestama, ütlesin, et 20 minuti pärast pole ju üldse mõtet teemat üles võtta. Kui tahad kauem, maksad mitme korra eest, vastasid nemad. Selline masindamise-eetika tekitas tõesti kõhedust… miks pean mina neile selle rügamise eest maksma – hoopis nemad peaksid minule maksma, et ma nende juures käin! See on vist loogika, mille peale naised ise hästi ei tule… prostituut võib olla ekspluataator. Esmajoones on see ikka ahnus, mis välja paistab. No nii, sellised põgusad isiklikud kohtumised õpetavad rohkem psühholoogiat kui ideoloogiliselt korrektse prostitutsioonidiskursuse jälgimine."
Kas ei aita see sõnavõtt piiluda meeste, isegi (või eriti) vaimsete, lugenud meeste mõttemaailma telgitagustesse?
Mulle mõjus see jutt kuidagi ehmatavalt upsaka ja rumalana, rumal-upsakana (millal on upsakus rumalusest lahus?) - kõneleja upsakus väljendub teadjaks saanu, valgustatu positsioonis, ülevalt-alla-suhtumises, tema rumalus aga uskumatus naiivsuses, eluvõõruses.
Kui küpse meheeani uskuda 19. sajandi Vene kirjandust, kus prostituute on kujutatud Kristuse sarnaste, mehe seisukohalt lunastavat (kristlik-eetilist) alget kandvate olenditena, siis võib päris elul - kui sellesse korrakski n-ö sukelduda - olla tõesti mitte eriti meeldivaid üllatusi varuks.
Meenus üks lugu "1001 öö muinasjuttudest", mis räägib sellest, kuidas üks mees jõuab kõrbes ekseldes koopani, kus kolm tarka talle ütlevad: "Just sind oleme siin 300 aastat oodanud!"
Muinaslugu Gürteli-tänaval oleks välja näinud aga nii:
kõrgemaist sfääridest väsinud kangelane kohtub mõtlikult jalutades kahe elurõõmsa prostituudiga, kes talle ütlevad: "Oo, Sina Prillitatud ja Kõrgelaubaline, just Sind oleme siin tundide viisi jalalt jalale tammudes oodanud, tahame pakkuda Sulle taevalikke naudinguid, viia Sind õndsuse tippudeni, meie noored kehad on just Sinu jaoks loodud ja kui Sinu üllastelt huultelt juhtub pudenema mõni hindamatu tarkusetera, siis oleme igaveseks Sinu tänuvõlglased."
Mulle tundub, et sellise tohmanliku - või vähemalt tohmanlikult mõjuva - valgustuseni, ahaa-ma-nägin-teid-läbi-tundeni, milleni Undusk Gürtelil jõudis (prostituudid on kasuahned, ilma eetikata olendid, kes lihtsalt ekspluateerivad mehi) on võimalik jõuda ainult siis, kui eelduseks (taustaks) on mehelik fantaasia NAUTIVAST PROSTITUUDIST, kes teeb seda, mida ta teeb, üksnes selle pärast, et see tegelikult talle meeldib ja järelikult ei peaks ta raha üldse tahtmagi (ehk siis, nõuda raha millegi eest, mida nauditakse, on ebaeetiline, ekspluataatorlik).

Minustki võib saada indiaanlane?

No nii, head sõbrad,
seekord midagi erilist.

Minu eelmise postituse kommentaarides saate lugeda ühe ehtsa Oklahoma kandi kuti, st tõelise punanaha põlastavaid ridu – kas ma, eesel ja vääritu koer, üldse tean, mida tähendab "Oklahoma" tema emakeeles, Choctaw keeles jne?
Uurisin kohkunult, süütundlikult järele ja nüüd tean, et okla humma (people+red) tähendab tema keeli punanahku, "punaseid inimesi".
Veel uurisin järele – muidugi ikka internetist – kuidas nemad "aitäh" ütlevad ja vastasin talle tänades (jätke meelde: "Yakokí").
Muidugi ei usu, et ta mu irooniast aru saab, eks paistab, kas või kuidas ta üldse vastab.
Ma ei usu, et ta teab, kes on Kafka, ja ei usu, et tal üldse pähegi tuleks seda kusagilt järele uurida (ja täpselt samuti – miks küll? – ei tule minul pähe temalt küsida "kas sa, oinas, üldse tead, kes on Kafka?").
Ja ikkagi.

On tunne, et lisaks tänamisele peaksin veel midagi tegema, – täpsemalt – et ma peaksin temalt vabandust paluma.
Mille pärast? Tema Choctaw keele vastutustundetu pruukimise (ära võtmise, moonutamise, vägistamise) pärast?

Kõigi valgete meeste süütegude pärast?
(Muuseas mõtlesin, et panen siia illustratsiooniks mõne päris indiaanlase pildi, aga siis mõtlesin, et äkki keegi näeb selles oma Hinge röövimist, nii et loobusin, kõhe tunne tekkis - oma lapsepõlve iidoli, Gojko Mitici pildist siiski loobuda ei suutnud.)
Lugesin tema blogi, vaatasin talle nii-öelda silma (seal on väljas tema noorpõlvepilt) ja arvan mõistvat tema mõnitava suhtumise (üht) võimalikku lisapõhjust – täitsa huvitav oli teada saada, et Oklahomas elav indiaanlane (uhke vähemuse liige) EI KUULUGI Obama pooldajate hulka, keeldub padukonservatiivina teda presidendiks nimetamast ja on marus kohaliku meedia peale, kus temasuguseid vastalisi on püütud rassistidena näidata.
Nii et Istuva Sõnni Winchester nägi mu blogis oma kalli Okla Humma all põlatud "sotsialisti" Obama propagandapilti ja – postituse sisu mõistmata – pani igaks juhuks laksu ära…
Selline siis ongi minu (siiani) lähim kontakt indiaanlastega, kellede mineviku kohta ma poisikesena lugesin.
Ja seda enam ma tean, et me kõik oleme ohvrid ja tema – indiaanlane – eriti.
Kordame seda mantrat nagu Mari Kiduke – meie kõik, mina, sina ja tema oleme OHVRID.
Kogu selle jutuga siin tahtsin jõuda selleni, et tõenäoliselt on antud juhul tegemist ühe minu kõige eksklusiivsema kogemusega nii-öelda haavatavast Teisest (vulnerable Other).
Kui Slavoj Žižek kirjutab oma viimases raamatus ("Violence"), et "the central human right in late-capitalist society is the right not to be harassed", siis võiks selle tegelikult ju ümbersõnastada ka nii: keskseks inimõiguseks hiliskapitalismis on õigus tunda end haavatu, tagakiusatu, solvatuna, see on õigus teadlikult (reflekteeritult ja deklareeritult) olla kannataja, kellegi või millegi ohver.
See on jõudnud äärmusse "through an attitude of narcissistic subjectivity which experiences the self as vulnerable, constantly exposed to a multitude of potential "harassments".
Sellisest haavatavusest võib kujuneda uim, sõltuvus.
Või nagu kunagises viinareklaamis öeldi – "Põhjuse leiab alati!"
Kas ma tahaksin olla indiaanlane, ohver? Ei.
Ma lülitaksin hea meelega ennast välja sellest alandatute ja solvatute ringist – Sartre´i eksistentsialismist ja Lacani psühhoanalüüsist mõjutatuna tahaksin olla (iseenda) põhjus, mitte millegi tagajärg.
Intuitiivselt olen ma selle poole alati püüelnud.

Noorpõlve radadel

Mõni aeg tagasi Räpinas, oma sünnipaigas käies avastasin mõisapargi vaiksest puudealusest hämarusest siiani puutumata, likvideerimata okupatsiooniaegse mälestusmärgi. Eks selliseid leidugi nüüd ainult niiöelda ääremaadel.
Tegelikult ma muidugi ei avastanud seda, lihtsalt teadvustasin, et - ahhaa - jah - siin see ju on, on kogu aeg olnud.
Kunagi käidi selle suure kivi taga alukaid vahetamas (paarkümmend meetrit eemal voolab Võhandu - Räpina kuulus mõisapark asub teatavasti Võhandu jõkke "sopistuval" poolsaarel - ja seal oli meie kandi noorte populaarne ujumiskoht), häda korral ka kuseti või koguni situti sinna.
Kivil on kiri:
Kangelased on surematud inimeste mälestustes
M. Gorki
NÕUKOGUDE VÕIMU EEST MÕRVATUTELE AASTAIL 1918-1919
Pargi teiselt poolelt avaneb aga ilmselt üks Räpina ilusamaid, kuulsamaid, piltpostkaardilikumaid vaateid:

Drachenfels

Veel pilte Saksamaalt.
Ülemisel on näha Bonni vastaskaldal, teispool Rheini jõge asuva Königswinteri linnakese kohal kõrguv Draakonimägi (Drachenfels).
Paistab, et nii nagu hea vale peab tuginema killukesele tõele, peab ka väljamõeldis või legend tuginema millelegi reaalselt kombatavale või nähtavale. Nimelt, kas pole nood mäeküürud seal ise draakoni seljasakkide "kujulised"?
Legendi põhjal on seal mäe sees ka koobas, kus Siegfried tappis lohemao (tuntud motiiv Niebelungslied'ist ja Wagneri ooperist).
Mäe tipust avanevat vaadet ülistas omal ajal lord Byron - ja kuigi alumine pilt ei ole tehtud lohemao kõrgeimalt küürult, on vaade Rheinile siiski võimas.

Beethoven Bonnis

30. aprillist kuni 4. maini Saksamaal Bonnis toimunud Baltischer Literaturkongress'il. Meenutuseks pilt Bonni turuväljakul asetsevast Ludwig van Beethoveni (ainsa linnas sündinud maailmakuulsuse) monumendist.
Näen selles turu-ülesvõttes midagi allegoorilist, midagi kujundlikult kõnekat Euroopa Liidu kohta - on ju viimase hümniks Beethoveni 9. sümfooniast pärinev "Ood rõõmule".
Elav tarbimine ümber surnud ideaali.
Midagi ähvardavalt sünget ja saatuslikku argirõõmude kohal või keskmes.

Sacré Coeur

Henry Miller kirjutab romaanis "Quiet Days in Clichy":
“Ükskõik kust kohast ma sellisel päeval ja sellisel ajal Sacré Coeur’i Rue Laffitte’ilt ka ei vaataks, ikka sattun ma ekstaasi. Samamoodi on see mõjunud ka siis, kui olen nälginud või kui mul on puudunud koht, kus magada. New Yorkis ei ole ma aga leidnud ühtegi vaadet, mis minus ekstaasitunde suudaks tekitada, isegi kui mul oleks taskus tuhat dollarit.” – Kas mitte nälg ja magamatus ei olegi ekstaasi soodustajateks?
Lisatud pilt Sacré Coeur’ist ei ole tehtud muidugi Rue Laffitte'ilt. Kui oleksin Milleri romaani enne suvist Pariisis käiku lugenud, oleksin ilmselt juba üksnes seetõttu Rue Laffitte'il käinud, et järele vaadata, miks basiilika talle JUST SEALT nii mõjuv paistis.

Oklahoma

Üks katke Kosinskilt Oklahoma kohta: "Pikk punasejuukseline, suurte rindadega ning haruldaselt valge nahaga naine ootas Levanteri ukse juures. Levanter andis talle mõttes nimeks Oklahoma: kõike palju, ent mitte midagi erilist."
(Jerzy Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 145)
Ses mõttes võiks paljusid asju Oklahomaks nimetada - loodan, et seda blogi mitte.

Kurat Yliopistonkatul

Kui mu ema ükskord Tartus ära eksis, siis ta ütles, et "Kurat tuli pääle" või midagi sellist.
Mõni aeg tagasi juhtus minuga Helsingis midagi kaunis veidrat - hakkasin justkui Marmorikuja juurest minema Kiasma poole (vaatasin veel üllatusega, et näe, mingi täiesti tundmatu tänav mulle) kui äkki avastasin, et liigun hoopis Yliopistonkatut mööda Senati väljaku suunas... aga just sel marsruudil olen Helsingis kõige rohkem liikunud (aastaid tagasi seal elades) ja umbes 10 minutit tagasi olin seda tänavat pidi vastasuunas tulnud.
Juuresoleva vaate Yliopistonkatule pildistasin Hemingway baarist - üleloomulikud olendid pidavat mõnikord fotodele jäädvustuma (peegeldustes, veidrates moonutustes jne).
Tasub lähemalt uurida - igatahes SEAL TA KUSAGIL ON.

"Dark tourism"

Dark tourism’i mõiste on tulnud kasutusele viimasel poolsajandil üha populaarsemaks muutunud turismiliigi, surma, katastroofide ja õudustega seotud paikade (raha eest) külastamise tähistamiseks.
Siia kuulub ka surnuaedade, kuulsuste hauaplatside väisamine.
Pildil poseeringi dark-turistina Pariisis Pere Lachaise’ i kalmistul Marcel Prousti haual.
Anti Saar väitis Pariisis, et iga ööpäev pidi seal vähemalt 2 noort naist metroos rongi alla viskuma (et inimesi mitte “nakatada” olevat vastav info salastatud).
Igapäevane metroo on dark' im kui kalmistud.

“An Idyll in Oklahama”

Max Brodi väitel iseloomustas Franz Kafka oma “Ameerika-romaani” kui kõige “helgemat” ja optimistlikumat oma kirjutistest: romaani viimane – fragmendina olemasolev – peatükk “Oklahoma loodusteater” pidi tulema LEPITAV; ja sellest kõneldes olevat Kafka mõistatuslikult naeratanud.
John Zilcosky sõnul on romaanis 2 mõistatust.
Miks valis Kafka “utoopilise” teatri asukohaks, kuhu Karl Rossmann lõpuks teele asub – ja kuhu “igaüks on teretulnud” – just OKLAHOMA? Ja miks nimetas Rossmann end Oklahoma teatrisse tööle registreerudes NEGROKS? Lahendusele viitab üks “kirjutusviga”.
Romaani originaalkäsikirjas ei kirjuta Kafka mitte “Oklahoma”, vaid “Oklahama” – ja seejuures pole tegu mitte juhuliku näpukaga, vaid läbiva kirjutusviisiga (üheski selle romaani väljaandes – ka mitte eestikeelses - sellist “viga” ei leidu).
Kuid täpselt samasugune kirjaviga leidub 1911. aastal ilmunud Arthur Holitscheri reisikirjas America: Today and Tomorrow (millest Kafka, kes kunagi Ameerikas ei käinud, oma teadmisi tõenäoliselt ka ammutas): rassismile pühendatud peatükki illustreerib seal foto ülespoodud (lintšitud) mustanahalisest iroonilise allkirjaga: An Idyll in Oklahama.
Nii et kui Kafka saatis Rossmanni “Negro” nime all teele “Oklahama” teatrisse – oma “kohta” leidma – saatis ta Rossmanni kas otseselt või kujundlikult Surma (– kas ei kirjutanud mitte Maurice Blanchot, et Kafka peategelased viibivad juba elades väljaspool Elu, “surma ruumis”).
Ameerika-romaani põhiteemale – isiku kadumisele, 0-punkti jõudmisele – viitab tegelikult ka originaalpealkiri (Der Verschollene) : Ameerika on koht, kuhu ära kaduda, hääbuda, kus end nii topograafiliselt kui ka metafüüsiliselt ära kaotada, “kadunukeseks” muutuda.
Ärakaotatud, korrigeeritud kirjaveast lähtudes tuleks Max Brodi poolt sisendatud naiiv-optimistlik kujutlus Oklahomast, kus Rossmann leiab endale lõpuks töökoha, kodu jne niisiis tõsise kahtluse alla seada (kuigi “viimast sõna” ei saa Kafka/kirjanduse puhul olla, nagu Blanchot on kirjutanud).
Kas Kafka mõistatusliku muige põhjustajaks, kui ta viimasest “lepitavast” (Oklahama-)peatükist rääkis, võis olla lihtsalt sõbra lihtsameelsus – lepituse LÕPLIKUSE mitteaimamine?

Viide: J. Zilcosky, Lost in America
www.tnr.com/doc.mhtml?i=20030929&s=zilcosky092903

"Teid jälgitakse"

Tartu sattudes katsun alati leida aega Tartu Ülikooli peahoone “rituaalseks” külastamiseks (seda isegi läbisõidul, enne järgmise bussi minekut): uurin teadetetahvlit, eesti filoloogia tunniplaani ja käin kindlasti ka WC-s. 9. juunil oli tualettruumi keskmises latris seinal sedel: “Palun ärge varastage WC paberi rulli. Teid jälgitakse”.
Niisiis oli kirja autor (keegi peahoone töötaja?) lisanud palvele kohatu, liigutavalt naiivse, pigem vanglasse või karistuskolooniasse sobiva ÄHVARDUSE... justkui kadunuks kirjutades usk palve jõusse. Kuid ma ei saanud teisiti, ikkagi lasin pilgul kiiresti – “instinktiivselt” – joosta üle ruumi laealuste nurkade, kuhu tavaliselt salakaameraid paigutatakse. Teadsin ju küll, et mingit JÄLGIMIST olla ei saa (minu KEHA järgis tema enda, mitte minu mõtteid, ütleks Roland Barthes). Või oli kirjutajaks intuitiivne lacaniaan?
Slavoj Žižek on nimelt osutanud sümboolse autoriteedi kui sellise olemuslikule VIRTUAALSUSELE, võimalikkusele, potentsiaalsusele: mõjumaks efektiivse ja püsiva distsiplineeriva ähvardusena, ei tarvitse ja ei tohigi sümboolne instants (isakuju või selle “inkarnatsioonid”) oma võimu – jälgimist, karistamist jne – täielikult realiseerida, otseseks aktiivsuseks muuta. (“Is not this Virtual ultimately the Symbolic as such? Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.” – S. Žižek, “Organs without Bodies”, Routledge, 2004, lk 4).
Kas ei ole kõige efektiivsemad just “tühjaks”, lahtiseks jäetud ähvardused (“Küll ma sulle veel näitan...”, “Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad...” )?
Tähistajad, millel puuduvad aktuaalsed tähistatavad, käivitavad "tühiku" täiteks subjekti fantaasia - seepärast defineeritaksegi neid psühhoanalüüsis kui "isandtähistajaid".
Ülikooli meestepeldiku keskmisest kabiinist sisenesin niisiis 9. juunil - vaid mõneks hetkeks küll ja eriti tunnetatult - virtuaalmaailma.
Lacani žargoonis - kellelgi läks korda PILGU manamine Teise (Sümboolse) väljale.

Rue de Lilles Nr 5

Pildil olen Pariisis, tänapäeva psühhoanalüüsi pealinnas.
Lähedal asuvas Ladina kvartalis on maailma tihedaim psühhoanalüütikute kontsentratsioon (D. Binswangeri väitel) ja seda peaasjalikult tänu ühele mehele.
Maja, mille ees seisan, asub aadressil Rue de Lilles Nr 5.
Seinal on tahvel tekstiga: “Jacques Lacan (1901-1981) praktiseeris siin psühhoanalüüsi 1941. aastast kuni oma surmani.”
See tahvel on kõrgel minu kohal.

Falafel

Ainus koht, kus ma Pariisis viibides kogesin seda, mida psühhoanalüütilises kõnepruugis võiks nimetada Mina ja jouissance’i (ehk Minu mõnu ja Teise naudingu) vaheliseks pingeks või tasakaalutuseks, oli juudi ajaloolise linnaosa (Le Marais) südames paiknev suhteliselt kitsas, rahvarohke ja “idamaiselt” kärarikas Rue des Rosiers. Teise (jaapanlase, moslemi, aafriklase, juudi jne) liiglähedust võis Pariisis muidugi mujalgi kogeda – metroos või mõnes muuseumis – kuid mitte niivõrd Teise NAUDINGUT.
Mina ja jouissance’ i vahelise pinge – ja sellest lähtuva iha või vägivalla – põhjustajaks on reeglina näivus Teise priviligeeritud suhtest iha põhjus-objekti (ta naudib rohkem) ja Rue des Rosiers’ l oli tolle objekti (objet petit a) kõige silmnähtavamaks kehastajaks iga 10 meetri tagant kiirtoiduna pakutav FALAFELi-nimeline “Iisraeli rahvustoit”.
Mis teeb kikerhernepallidest, salatist, kastmest ja pitast ihaobjekti?