"Ohtlik meetod" 2
Cronenbergi filmi lõpus istub
Jung idüllilise järve kaldal ja räägib nähtud unenäost: suurest katastroofist,
hiidlainest, mis hävitab Euroopa vms.
Üks seletus oleks, et Jungil
avalduvad telepaatilised võimed ja ta näeb ette Esimese maailmasõja puhkemist
(ja ühtlasi noid katastroofide laineid,
mis 20. sajandil Euroopat tabavad).
Teine või õigemini
paralleelne seletus võiks olla aga see, et Jung fantaseerib mingist suurest ja
vapustavast Sündmusest, mis tühistaks (või lahendaks) tema enda ahastuse,
sisemise ummikseisu, teeks lõpu tema (senisele) piinavale eksistentsile. Taolisel
intrusiivsel, vapustaval, hävingulisel Sündmusel (intrusive Event) on oluline
roll paljudes filmides (ideoloogilistes projektides, fantaasiates ja müütides
jne).
Huvitav on jälgida, kust
kohast (õhust, maa alt, veest, "teispoolsusest" vm) too väline sissetungija pärineb
ja mis kujuga ta on (mida kujutab, milline hirm või unistus on temasse
projitseeritud jne).
Trieri "Melanhoolias" täidab
tolle katastroofilise, kuid depressiivse minategelase seisukohalt õnnestava, piinadest
vabastava Sündmuse rolli totaalne häving, Maa kokkupõrge kosmilise sissetungija
– planeet Melanhooliaga.
Hitchcocki "Lindudes" täidavad
tolle sissetungija rolli muidugi linnud (ärgem unustagem, et väline
katastroofioht lahendab tegelaste "oidipaalsed" suhteprobleemid, nende sisemise
ummikseisu).
Niisiis, kui eelmises
postituses soovitasin kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma ohtliku meetodita (nii
nagu Žižek soovitas kujutleda Hitchcocki "Linde" ilma lindudeta), siis tegelikult ei ole psühhoanalüüs kui ohtlik meetod
lindudega võrreldavas funktsioonis – Cronenbergi filmis täidab lindude
(kujuteldavat) funktsiooni too katastroofiline hiidlaine, mida ahastav Jung alles ootab ja oma unedes näeb.
Vana (maailma, isiksuse,
korra) häving ja uue sünd on sageli seotud veega – veest, sogasest tiigist sünnib
filmis tegelikult ju ka uus, vabanenud Sabine, kastununa ürgnaiselikku elementi
või siis n-ö alateadvusse, mille sagedaseks kujundiks Jungi õpetuses ongi
veekogu.
1 kommentaari:
Olgem ausad, tuntud inimestest filmide ja raamatute kokkukäkerdamine on üks küllaltki nõme äraelamise viis. Reeglina seda hästi ei tehta, sest ei viitsita piisavalt süveneda ja minnakse kergema vastupanu teed (füsioloogilised olekud, perekond, kiim jne). Inimes(t)ele, kes oma intellektiga on midagi maailma ühisteadvuses muutnud, omistatakse tagantjärele reaktsioone ja tegevusi, mille kohta pole keegi kindel, kas need on üldse kunagi aset leidnud. Siis keeratakse kõige primitiivsematest käitumismustritest kokku üks lihtne supp või seep ja antakse massidele helpida. Kui huvitav oleks iseeneses teema "anima" ja "animus": võtta kaks nimetut kuju - türanliku isa all kannatanud kuulus arst ja sama saatusega noor tütarlaps ning teha sel teemal film ilma kuulsate nimede peal sõitmata, kasutades omaenda fantaasiat või mõne kirjaniku abi. Selline lähenemine aga nõuaks režissöörilt juba suuremat tööd, rohkemat pingutust ja oma peaga mõtlemist. Olgugi, et näitlejatööd on head, jääb filmile halb kõrvalmaik tõsiasja tõttu, et ülimalt lihtne on teise (surnud inimese) nimega manipuleerida, kes ennast ise ammugi kaitsta ei saa.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht