"Ohtlik meetod"

A Dangerous Method. UK, Saksamaa, Kanada, Šveits 2011; lavastaja David Cronenberg; stsenarist Christopher Hampton; osades Keira Knightley, Michael Fassbender, Viggo Mortensen, Vincent Cassel, Sarah Gadon

V.-S. Maiste oli Sirbis selle filmi suhtes kriitiline ja põhimõtteliselt olen ma temaga igati nõus; samas tunnistan n-ö lihtsa vaatajana, et film mõjus (usun, et mitte ainult mulle) ja püstitan ühtlasi hüpoteesi, et sel mõjuvusel ei ole tegelikult suurt pistmist ei prototüüpide (Jung, Spielrein, Freud, Gross) ega psühhoanalüüsiga. 

Kasuks tuleks, kui rakendame võtet, mida Žižek soovitas Hitchcocki "Lindude" puhul – kujutleme "Linde" ilma linduteta (see aitab mõista, mida fantasmaatiliste lindude sissetung tähendab). Niisiis, kui kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma "ohtliku meetodita" ehk ilma psühhoanalüüsita, siis  – mis jääb järele? 

Järele jääb elementaarne "melodramaatiline" põhistruktuur: mees, naine ja armuke. Mees küll hülgab lõpuks oma armukese, kuid vana hea klišee kohaselt jääb ta teda alatiseks taga igatsema (või nagu filmis: tema koopiaid, asenduskujusid otsima). Ei jää mingit kahtlust, et see mees ei saa enam kunagi rahu, miski jääb teda alatiseks vaevama, ta ei suuda enam kunagi täielikult sobituda ühiskonna poolt ettenähtud kodanliku pereelu raamidesse, mis nõuaks talt teatud ohvrit – olgu selleks ohvriks seksuaalsus, Hing, poeesia vms. 

Mida on veel vaja üheks mõjuvaks filmiks?

Põhimõtteliselt on seega põhiteemaks toimetulek "ahistusega kultuuris" – vajadusega ohverdada teatud osa oma vabadusest (ihadest ja unistustest) või siis realiseerida see vabadus kultuuriliselt respekteeritud (ja seejuures justkui paratamatult piiratud, lahjendatud) viisil.

Tegu on mehe (Jungi) dilemmaga, mille üht lahendust, väärikat monogaamiat esindab Freud (isakuju) ja teist lahendust, ohjeldamatut promiskuiteeti esindab Otto Gross (neurootiline hälvik).

Filmis jääb lahtiseks, milliseks tolle mehe saatus kujuneb, ta ise ütleb lõpus (oma edasiste otsingute kohta) midagi sellist, et ta ei tahaks inimestele/patsientidele näidata mitte seda, milline elu on, vaid seda, milline see võiks olla, st mitte karmi tõde, nagu Freud, vaid midagi muud... (filmis on eelnevalt viiteid Jungi spirituaalsetele kalduvustele; teame ka, et hilisem Jung arendas teooriat "individuatsioonist", terviklikuks isiksuseks saamisest – seejuures või just seetõttu armukestest loobumata).

Filmist jääb vist kõlama ka umbes selline mõte, et keelatud seksist ja siseheitlustest tulenevad kannatused õilistavad, sisepiinad peenendavad, muudavad isiksust kuidagi loovamaks, avatumaks…

Mida sellele kõigele – millest on juba küll ja küll ühe hea, mõtlemapaneva, hingemineva jne filmielamuse jaoks – lisab "ohtlik meetod", psühhoanalüüs? 

Niiöelda ajaloolise kostüümidraama ja näputäie klišeid, mida ma isegi ei viitsi meelde tuletada (igatahes midagi sellist, et seksuaalsus on seotud vabaduse, loovuse ja minatunde kadumisega vms).

Ja veel – miks on filmis meetod (kui pidada siin kitsamalt silmas psühhoanalüütilist ravimeetodit) tituleeritud ohtlikuks? Kas näiteks sel banaalsel põhjusel, et sissevaade inimhinge võib meid kuidagi vapustada, meie turvalist heakodanlikku eksistentsi ähvardada?

Või siis – võttes asja ambivalentselt, sest "ambivalentsus" on selle filmi võtmesõna – hoopis seetõttu, et kuigi Freudi meetod võib teatud juhtudel osutuda efektiivseks (Spielrein sai filmis terveks), on see meetod siiski ohtlik oma ühekülgsuses, oma näilises ratsionaalsuses, keskendumuses seksuaalsusele vms? 

Maiste sõnul on Cronenberg nüüdseks juba "peetusega". Mulle ei ole Cronenberg (tema "maailm", "käekiri", "nägemus") kunagi eriti meeldinud. Aga see film ise on melodraamana (kui mingeid arukaid küsimusi või suuri nõudeid mitte esitada) täitsa okei.