"Ohtlik meetod"

A Dangerous Method. UK, Saksamaa, Kanada, Šveits 2011; lavastaja David Cronenberg; stsenarist Christopher Hampton; osades Keira Knightley, Michael Fassbender, Viggo Mortensen, Vincent Cassel, Sarah Gadon

V.-S. Maiste oli Sirbis selle filmi suhtes kriitiline ja põhimõtteliselt olen ma temaga igati nõus; samas tunnistan n-ö lihtsa vaatajana, et film mõjus (usun, et mitte ainult mulle) ja püstitan ühtlasi hüpoteesi, et sel mõjuvusel ei ole tegelikult suurt pistmist ei prototüüpide (Jung, Spielrein, Freud, Gross) ega psühhoanalüüsiga. 

Kasuks tuleks, kui rakendame võtet, mida Žižek soovitas Hitchcocki "Lindude" puhul – kujutleme "Linde" ilma linduteta (see aitab mõista, mida fantasmaatiliste lindude sissetung tähendab). Niisiis, kui kujutleda "Ohtlikku meetodit" ilma "ohtliku meetodita" ehk ilma psühhoanalüüsita, siis  – mis jääb järele? 

Järele jääb elementaarne "melodramaatiline" põhistruktuur: mees, naine ja armuke. Mees küll hülgab lõpuks oma armukese, kuid vana hea klišee kohaselt jääb ta teda alatiseks taga igatsema (või nagu filmis: tema koopiaid, asenduskujusid otsima). Ei jää mingit kahtlust, et see mees ei saa enam kunagi rahu, miski jääb teda alatiseks vaevama, ta ei suuda enam kunagi täielikult sobituda ühiskonna poolt ettenähtud kodanliku pereelu raamidesse, mis nõuaks talt teatud ohvrit – olgu selleks ohvriks seksuaalsus, Hing, poeesia vms. 

Mida on veel vaja üheks mõjuvaks filmiks?

Põhimõtteliselt on seega põhiteemaks toimetulek "ahistusega kultuuris" – vajadusega ohverdada teatud osa oma vabadusest (ihadest ja unistustest) või siis realiseerida see vabadus kultuuriliselt respekteeritud (ja seejuures justkui paratamatult piiratud, lahjendatud) viisil.

Tegu on mehe (Jungi) dilemmaga, mille üht lahendust, väärikat monogaamiat esindab Freud (isakuju) ja teist lahendust, ohjeldamatut promiskuiteeti esindab Otto Gross (neurootiline hälvik).

Filmis jääb lahtiseks, milliseks tolle mehe saatus kujuneb, ta ise ütleb lõpus (oma edasiste otsingute kohta) midagi sellist, et ta ei tahaks inimestele/patsientidele näidata mitte seda, milline elu on, vaid seda, milline see võiks olla, st mitte karmi tõde, nagu Freud, vaid midagi muud... (filmis on eelnevalt viiteid Jungi spirituaalsetele kalduvustele; teame ka, et hilisem Jung arendas teooriat "individuatsioonist", terviklikuks isiksuseks saamisest – seejuures või just seetõttu armukestest loobumata).

Filmist jääb vist kõlama ka umbes selline mõte, et keelatud seksist ja siseheitlustest tulenevad kannatused õilistavad, sisepiinad peenendavad, muudavad isiksust kuidagi loovamaks, avatumaks…

Mida sellele kõigele – millest on juba küll ja küll ühe hea, mõtlemapaneva, hingemineva jne filmielamuse jaoks – lisab "ohtlik meetod", psühhoanalüüs? 

Niiöelda ajaloolise kostüümidraama ja näputäie klišeid, mida ma isegi ei viitsi meelde tuletada (igatahes midagi sellist, et seksuaalsus on seotud vabaduse, loovuse ja minatunde kadumisega vms).

Ja veel – miks on filmis meetod (kui pidada siin kitsamalt silmas psühhoanalüütilist ravimeetodit) tituleeritud ohtlikuks? Kas näiteks sel banaalsel põhjusel, et sissevaade inimhinge võib meid kuidagi vapustada, meie turvalist heakodanlikku eksistentsi ähvardada?

Või siis – võttes asja ambivalentselt, sest "ambivalentsus" on selle filmi võtmesõna – hoopis seetõttu, et kuigi Freudi meetod võib teatud juhtudel osutuda efektiivseks (Spielrein sai filmis terveks), on see meetod siiski ohtlik oma ühekülgsuses, oma näilises ratsionaalsuses, keskendumuses seksuaalsusele vms? 

Maiste sõnul on Cronenberg nüüdseks juba "peetusega". Mulle ei ole Cronenberg (tema "maailm", "käekiri", "nägemus") kunagi eriti meeldinud. Aga see film ise on melodraamana (kui mingeid arukaid küsimusi või suuri nõudeid mitte esitada) täitsa okei. 

Maagia, ideoloogia ja Kurja algupära

Vaatasin "Luukerevõtit" (Skeleton Key, 2005) eelkõige kahe näitlejanna, Gena Rowlands’i ja Kate Hudsoni pärast ja ei kahetse. Nagu ikka pakuvad sedasorti õudusfilmid ka pisut mõtteainet.
Noor naine (Caroline/K. Hudson) asub põetajana tööle majja, mille pööningult avastab salapärase hoodoo toa. Tal tekib õigustatud kahtlus, et majaperenaisel (Violet/G. Rowlands) on mingi seos nii selle toa (maagia, spirituaalsete jõududega) kui ka majaperemehe haigusega (insult: halvatus, kõnevõimetus).
Sisuliselt kujutabki film kahe naise – noorema ja vanema – võitlust mehe (Ben/John Hurt) pärast, alles lõpus selgub, et tegelikult käib võitlus Caroline’i enda elu ja hinge pärast.

Juba üsna alguses kuuleme midagi võtmelist: Caroline’i mustanahaline sõbranna, kes on tuttav kohalike tavade ja uskumustega, ütleb talle julgustuseks/hoiatuseks: "Hoodoo mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad".
Sel levinud arusaamal on erinevaid variante: maagiliste loitsude ja rituaalide mõju põhineb (enese)sisendusel ja (eba)usul; ka ideoloogilised loitsud ja rituaalid õhutavad või kinnitavad usku ("Teeme ära!", "Me võidame niikuinii!"); imesid suudavad näha või kordasaata ainult need, kes neisse usuvad jne, jne.
Miks see julgustav (kuid samas siiski ka hoiatav-hirmutav) lause filmis nii võtmeline oli?
Algusest peale on selge, et filmis, selles filmimaailmas see asi nii lihtne olla ei saa (et ütlen lihtsalt, et ei usu ja olen prii). Lõppkokkuvõttes selgubki, et Caroline’i sõbranna on toiminud tahtmatult Kurja instrumendina: sisendada ohvrile, et mitteuskudes võib ta olla vaba, oli osa Kurja plaanist, see oli sissejuhatus silmusesse. (Ja kuidas langevad subjektid ühiskonnas ideoloogia lõksu? – Eks ikka tänu usu sisendamisele, et ideoloogiast vabanemiseks piisab mitteuskumisest ja küünilisest distantseerumisest).
Üht anekdooti meenutades võiks siin viidata ka sama võtte "positiivsele" variandile: nooruk tunnistab rabile, et ei usu Jumalat, aga rabi lohutab: "Sellest pole midagi, sa ei peagi uskuma, käi lihtsalt korralikult sünagoogis ja ela õiglast elu".

St: sa võid vabalt säilitada oma uskmatuse (veendumuse, et Jumal/Suur Teine on fiktsioon vms), tähtis on see, et sa järgiksid mängureegleid ja osaleksid "süsteemis" (käiksid korralikult sünagoogis jne).

Filmi juurde naastes – Caroline’i langemises maagia lõksu ja ühtlasi ka tema allajäämises Violetile ei olnud määravaks mitte usk või usu puudumine, saatuslikuks sai see, et ta hakkas ka ise rakendama tõrje- või kaitsemaagiat, st ta hakkas järgima teise poolt kehtestatud ja kontrollitud mängureegleid.

(Umbes et: ma tegelikult ei usu päkapikkudesse, aga alati kui on jõulud ja nad käima hakkavad, panen ma neile sussi sisse hiirelõksu).

Caroline’i vastupanul oli otsustav, saatuslik osa tema alistamise plaanist... Maagiline ring, mille ta enda ümber tõmbas, mitte ei kaitsnud teda, vaid vangistas ta sisse (kui küsimus on mingi loitsu/reegli õiges või vales tõlgendamises ja praktiseerimises, tähendab see seda, et sa juba osaledki "mängus"/"süsteemis", oled selles kinni) – ja siis oligi tal juba lootusetult hilja karjuda: "Ma ei usu! Ma tegelikult ei usu sellesse!"

Lõpuks oli ta, kui see veel oli tema, löödud, pikali, halvatud, kõnevõimetu.
On öeldud, et ideoloogia haarab meid seest. Kuidas haarab maagia filmis Caroline’i – kuidas maagiline (imaginaarne) maailma ta endasse sulgeb?
Nagu õudusfilmides ikka (või eriti) on selleski filmis mõõde, mida on mugav nimetada psühhoanalüütiliseks: tegu on kolmnurgaga, kahe naise, noorema ja vanema (ehk siis "tütre" ja "ema") võitlusega isakuju pärast.
On märkimisväärne, et kui tütar hoiab filmis isa poole, siis poja- või vennakuju (keda filmis esindab perekonna advokaat Luke/Peter Sarsgaard) on salaliidus emakujuga.

(Kas oidipaalsed suhtestereotüübid on ikka Freudi sulepeast välja imetud? Ja kui ongi, siis miks neid ikkagi nii palju ekspluateeritakse?)

Naised on filmis ka väliselt sarnased, teineteise peegeldused, peegel on filmis ka maagiaobjekt, mida Violet kasutab Caroline’i keha, kehakujundi ja nooruse röövimiseks (me omastame või kaotame oma identiteedi kehakujundi vahendusel ja me võitleme oma peegeldustega surmani: kas sina või mina? – nii on see Lacanil ja nii on see ka selle filmi maagilises maailmas).

Caroline hoolitseb halvatud majaperemehe eest nagu oma isa eest: ta tahab lunastada oma "süü", st heastada selle, et ei hoolitsenud oma sureva päris isa eest.
Niisiis, tal on suurepärased hingelised eeldused langeda ülekannete ja projektsioonide lõksu, osaleda "mängus": ta hakkab majaperemehes nägema abitud "isakuju", keda ei tuleks mitte ainult põetada (perenaist tõrjudes ja kahtlustades), vaid kes tuleks ka päästa (ohtliku emakuju käest).
Kuid ei saa päästa päästmatut (st laps ei suuda päästa täiskasvanute suhteid või oma suhteid nendega: filmi sisu kujutaski ju teatud mõttes vaid lapse päästmisfantaasiaid – oma olulise “rolli“ otsimist mõistatuslikus suhtevõrgustikus).
Ainus võimalus oma hinge päästmiseks oleks olnud lihtsalt lahkuda Majast, Imaginaarse vallast (loobuda lunastuse ahvatlusest, loobuda oma fantaasiatest, ülekannetest ja projektsioonidest, st leppida võimatuse tegelikkusega, kaotuse ja surma pöördumatusega ehk siis – tunnistada ilmaolek korvamatuks ja väljuda lapsepõlvest).
Filmi tegelikkuse tasandil (kui alateadvuslik-lapselik-fantasmaatiline tasand kõrvale jätta) oleks Caroline'i lahkumine Majast mõjunud hoolimatult, ebainimlikult, aga nii mõjubki ju iga tõeline pääsemine...
Õudusfilmides tekib alati küsimus ka Kurja päritolu kohta (õigem oleks öelda, et õudusfilmid annavad meile vastuse Kurja päritolu kohta ka siis, kui me selle üle ei mõtle, seda ei teadvusta).
Pinnaliselt võttes on vastuseks rassism (igavene Kuri on võimusuhetes, ühiskondlikus ebavõrdsuses jne), samas on minu meelest pinna all, varjul, kuid pinnale üsna ohtlikult lähedal ka rassistlik vastus: Kuri peitub mustanahaliste maagias (hoodoos), st põhimõtteliselt siis nende (allasurutud) hinges.
Hoodoo on tegelikult sünkretistlik nähtus, mikstuur, segu eri kultuuride ja traditsioonide praktikatest ehk siis – tegu on sõna otseses (etümoloogilises) tähendus millegi diaboolsega ("dia" + "ballo": üle piiri heitma, piire segama, segadust tekitama).
Kuri on niisiis seotud eristuste ja piiride kadumisega, erinevate rasside ja kultuuride segunemisel tekkivate vältimatute (rassistlike jne) pingetega?
Multikulturaalsuse süva saatanlikkus?

Laiose kompleks

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…

Arvustades Merilaid

TÜRANN JA VABASTAJA
[Arne Merilai. Türann Oidipus. Tallinn: Verb 2009]

Arne Merilai „Türann Oidipuse“ lahterdamine on pannud arvustajaid kukalt kratsima – kuidas ikkagi nimetada teksti, mis näib kuuluvat erinevate diskursuste ja tekstiliikide (draama, proosa, luule, intellektuaalne dialoog jne) vahealale või paistab kirjandusest ülepea välja langevat?
Rein Veidemann on näiteks huvi tundnud, „millise kõneaktiga on „Türann Oidipuse“ näol tegemist, lisaks Alo Jüriloo väidetule, et meie ees on „romaan kui enneolematu unenäoline seiklus“?“[1]
Autor ise viitas oma teksti kirjeldades küll Goethe „Ur-Ei' le“, ürglootele, kus „taas koonduvad, et uuesti alata, kõik kirjanduslikud stiilid“, kuid minu meelest ei ole Merilai mitte niivõrd sulandaja või ühendaja, vaid pigem monteerija või kokku kuhjaja – sellest ka tema teksti tükeldatus, killustatus erinevateks „piltideks“ ja stiilideks, vaimukusteks ja viideteks jne.
Niisiis oskamata (esialgu) seda kõike, seda paljusust taandada ühele „müstilisele“ algele või allhoovusele, lähtun alustuseks hoopis Marina Grišakovast, kelle sõnul möllavad Merilai hinges „kaks kirge, poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes või koguni teineteisesse takerdudes moodustavad nad ainulaadse segu.“[2]
Kõige ilmselgemal ja äärmuslikumal viisil avaldub Merilai kirglik kahetisus (või lõhestatus) juba lausete tasandil: ühed laused on kuivad, konspektiivsed ja „kõrgintellektuaalsed“ („Oraalse faasi panus edukasse genitaalsusesse ei ole täielikult mõistetav ilma osutuseta inkorporatsiooni fantaasiatele ja introjektsiooni mehhanismile“), teised aga mahlakalt mängulised, kujundlikud ja jaburalt lapsikud („Üürgavast ülemlaulust ümbritsetud, ülenes ülbe ülempreester ülivalgustet üla-trümoo üska“).
Võtaks esmalt selle nii-öelda uurimusliku kire ja vaataks, mis sellest laias laastus sündinud on.
Sellest on sündinud fiktsionaalne lähteolukord ja keskne tegevusala (sümpoosionile kogunenud vaimuhiiglased uurimas mõistatuslikku leidu – Oidipust), sellest on sündinud see, et teksti on inkorporeeritud nii kõrg- kui ka vulgaarintellektuaalsed (kultuuriloolised, psühhoanalüütilised, tekstoloogilised jne) ekskursid, loengukonspektid ja skeemid; sellest on lõppkokkuvõttes sündinud seegi, et küsimused, mis Oidipust uurides ühel või teisel viisil esile kerkivad – kui muidugi hoomata viitetaustu ja suuta üldistada – on meie ajastu intellektuaalsete diskussioonide kõige olulisemad küsimused (ehk siis küsimused Tõest ja Teadmisest, Subjektist ja Substantsist, Võimust ja Vägivallast, Ihast ja Tähendusest, Identiteedist ja Teisesusest).
Tajumata taustal neid suuri ja abstraktseid küsimusi kogu nende problemaatilisuses – või neid ise sinna „taha“ mõtlemata –, võib kogu romaani uurimuslikust eesmärgist („asjas selgusele jõuda“) jääda üsnagi segaselt struktureeritud ja küsitav mulje (või nagu Jaak Tomberg on osutanud: „mis see tegelikult on, milles tuleks selgusele jõuda? kas selles üldse on võimalik selgusele jõuda? millest – kui üldse – see võimalik saabunud selgus ära tunda?“[3]).
Just sellest niinimetatud uurimuslikkusest tulenevalt on Toomas Liiv nimetanud romaani ka „eruditsioonitekstiks“ ja rõhutanud – ükskõik, kas siis muigamisi või mitte – selle eeldatavat valgustuslikku aspekti: ”Ent vaadelgem asja sügavamalt, ja kõigepealt eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni – valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt.”[4]
Siin tekib muidugi õigustatult küsimus, et milline siis „sügavamalt“ vaadates võiks olla Merilai kui valgustaja või õpetaja positsioon (mida või mis mõttes ta ikkagi valgustab?), kuid jätan selle hetkel vastamata, et jätkata Liivi sõnadega: „Merilai mängib eruditsiooniga. Tema küsimus igale lugejale on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne?”
Seesugusel viisil mõistetud mäng (lugejate) eruditsiooniga näib esmapilgul viitavat sellele, et „Türann Oidipuse“ ideaalseks nautijaks võiks olla ainult erudeeritud lugeja (eelteadmiste puudumisel lugeja lihtsalt frustreerub), kuid osutaksin siin kohe ka teisele, eelmist mitte välistavale, vaid täiendavale võimalusele: seda teost saab – või tulebki – nautida eruditsioonist hoolimata; ja võib arvata, et see teine ülesanne (nautida teost eruditsioonist hoolimata) võib osutuda veelgi keerulisemaks või nõudlikumaks ülesandeks, kui seda on teose nautimine eruditsiooni (eelteadmiste) olemasoluta.
Niisiis minu meelest võib „Türann Oidipus“ osutuda pähkliks, kuigi erinevatel põhjustel, nii võhikutele kui ka asjatundjatele…
Jätan siin hetkel täpsustamata, miks ma just nii arvan, ja kutsun teid mõtisklema kõige olulisemate mõistete üle, mille abil seda teost on iseloomustatud: mäng, mängulisus.
Mäng on teadagi väga mugav mõiste ja ühtlasi ka äärmiselt kahtlane – liiga lõdva kummiga, litsakas.
Iga segasena, eriti kunstikavatsuslikult segasena mõjuva teksti puhul on lihtne öelda, et see on mäng (sürrealistlik mäng, postmodernistlik mäng vms) – või et autor mängib sõnadega (või ideedega, kujunditega, lugejatega, eruditsiooniga jne) – ja seejuures võib ette manada rahuloleva näo nagu oleks sellega kogu asi paika pandud, kõik ära öeldud, kõigile küsimustele vastatud või, õigemini, kõik edasised küsimused mõttetuks muudetud, kuigi just mäng kõik küsimused või küsitavused algatabki (Ahah, mäng! Selge! Aga: miks mäng?, mis mõttes mäng? mille nimel mäng?, lihtsalt niisama mäng?!).
Mulle tundub nii, et kuivõrd mäng on meie olemise tuum[5], muudab ta meid mõtlejatena abituks, kaitsetuks: mängus on midagi püha ja puutumatut ja see, mis kehtib mängust võrsunud nalja puhul – naljast kas saadakse aru või mitte, aga nalja üle ei arutleta – kehtib veelgi enam mängu enda puhul: mängu ei torgita, ei lahata, mängust ei mõelda üle, veel parem, ei mõelda üldse, sest mängule kas andutakse või mitte…
Paradoksaalselt mõjub mängu mõiste rakendamine sageli mõttetult ja pealiskaudselt just tänu sellele, et kultuuriinimeste ja mõtlejatena ei söanda me otseselt tungida mängu varjatud (tsenseeritud, kultuuriliselt mitteväärtustatud) tõeni – tõeni, et (sõna)mängust tulenev mõnu juurdub infantiilses „mõttetuse vabastamises köidikutest“[6].
Ma juba aiman, millist protesti see väide paljudes lugejates tekitab – ja õigusega!
Kultuuriinimese jaoks ei ole patusemat mõnu kui mõttetusest tulenev mõnu ja ta aju töötab alati intellektualiseerimise, ratsionaliseerimise (ehk alibi) otsimise kallal (minu kui täiskasvanud inimese lugemismõnu lihtsalt ei saa olla mõttetusest kantud).
Pangem näiteks tähele, et Grišakova jõuab kokkuvõttes küll Merilai teksti vabastava – millest vabastava? – mõjuni, kuid mitte enne, kui on kuulutanud teose harukordselt intellektuaalseks kirjutuseks: „Tegemist on omapärase, eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse kirjutusega. Soovitus „las lennata” vastab lugeja seesmisele tundele – tekst mõjub vabastavalt.”[7]
On ju selge, et Merilai tekst ei mõju vabastavalt mitte harukordse intellektuaalsuse tõttu – intellektuaalsus ei vabasta, intellektuaalsus türanniseerib, kohustab ja küsitleb, surudes lugeja nurka: Oled sa ikka intellektuaal? – vaid ikkagi seetõttu, et pakub lugejale harukordse võimaluse intellektuaalse tulevärgi kattevarjus nautida mängu hämarustes mõistuse töö tühistumist ja… naerda.
Niisiis ei ole „Türann Oidipus“ mitte lihtsalt (või ainult) türanlik „eruditsioonitekst“, nagu Liiv väitis, ta on ka (või eelkõige) vabastav eruditsiooni komöödia.
Teost mõttega lugedes peaksime varem või hiljem hakkama taipama Henri Bergsoni sõnade tähendust teoses „Naer: essee koomika tähendusest“: „Käia läbi pikk tee selleks, et teadmatult algpunkti tagasi jõuda, tähendab teha suur jõupingutus olematu tulemuse nimel.“[8]
Usun, et üks osa vaimuinimestest ei pruugi lugedes selliseks koomiliseks (olematuks) tulemuseks siiski valmis olla või sellega leppida, neil võib tekkida kiusatus otsida „tulemust“ sealt, kus seda ei ole, s. t. teksti üle tõlgendada või hakata lõppkokkuvõttes kahtlema iseenda intellektuaalses võimekuses.
Mis kõneaktiga ikkagi tegu on, uuris Veidemann autorilt, sest… ei või ju olla, et tegu on nelisada lehekülge kestva koomilise (kõne)aktiga, mängu ja absurdiga.
Otsetee mõttetuselõksu on aga sillutatud heade kavatsustega seda lõksu vältida: hakka kangast (tekstuuri) harutama ja sasipundar on käes… (Ja pealegi tundub, et oleme hakanud kahtlema koomika tõsiseltvõetavuses, s. t. tema kirjanduslikus väärtuses – miks? Ehk seepärast, et tõsiseltvõetavad asjad on muutunud tänapäeval tõeliselt defitsiitseks, irvitamist ja irvitamisväärset kõik kohad täis…).
Kuid naaskem väite juurde, et Merilai hinges möllavad kaks kirge – uurimuslik kirg, mida määratlesin kui türanniseerivat (kohustavat ja küsitlevat) eruditsioonikirge, ja poeetiline kirg, mida ma küll otseselt ei määratlenud, kuid nagu hea lugeja isegi taipas, ei ole poeetiline kirg oma fundamentaalsel kujul mitte midagi muud kui vabastav mängukirg.[9]
Kui nüüd küsida, et kumba enam, kumba vähem, siis tahaks kohe öelda, et Merilai mängulis-poeetiline kirg kehtestab end romaanis täielikult tema uurimusliku eruditsioonikire üle – selleks see romaan ju kirjutatud ongi ja see, kes seda ei adu, satub lugejana lõputusse lõksu.
Kuid enne kui Merilai lõplikult vabastajaks kuulutada juhin tähelepanu asjaolule, et tema teksti poeetilisus kehtestab end uurimuslikkuse üle just nimelt naljana ja nali – nagu Freud on näidanud [10] – ei ole kunagi nii süütu või nii vaba türanniast kui see end paista laseb: isegi absurdinali ei ole eesmärk iseeneses, nali on naljategija enesekehtestus, tema üleolek, tema võim nii nalja kuulajate (lugejate) kui ka nalja objektide (nähtuste, ideede, tähenduste) üle.
Võiks koguni öelda, et ükski türannia ei ole ahvatlevam ja pealetükkivam kui nalja türannia, ükski sundus ei ahista meid kavalamalt ja vägivaldsemalt kui naeru sundus.
Noppisin romaani algusesse – võtmelisse positsiooni – paigutatud Dionysose ja Apolloni kahekõnest välja kaks ses suhtes eriti võtmelist lauset („Üleolekutunne on kõige alus!“ ja „Naerda peab ju ka saama!“) ning surun nad nüüd kokku ühte jumalikku (või isandlikku) loomisakti defineerivasse vormelisse: kõige aluseks on nalja kaudu saavutatud üleolekutunne.
Niisiis olen lõpuks jõudnud ka ise millegi aluselise sõnastamiseni, kuid aja, ruumi ja süvenemisvõime puudumise tõttu osutan siin oma sõnade kinnituseks vaid ühele fundamentaalsele koomika-võttele – tegelaskujude infantiliseerimisele ja vaimu (või intellekti) madaldamisele tänu keha (või vormi) rõhutamisele. (Võimaluse mängulis-poeetilise üleoleku saavutamiseks ainesest pakuks kirjutajale muidugi ka risti vastupidise suundumuse järgmine – keha ülendamine ja vormi hingestamine tänu vaimu või intellekti rõhutamisele – kuid siis oleks tulemus olnud kas spirituaalne või õudusromaan või lihtsalt puhas luule).
Mis puutub infantiliseerimisse, siis kuigi ühest küljest (nii-öelda intellektuaalses plaanis) on sümpoosionile saabunud tegelaskujud, freudist Siegfried, trotskist Leopardo ja feministlik filosoof Bellevue küll justkui kõrgintellektuaalid ja oma ala väidetavad spetsialistid – kelle mõttelisteks prototüüpideks on Freud, Trotski ja de Beauvoir – kuid teisalt, käitumuslikus või väljenduslikus plaanis on neid kujutatud infantiilsete toladena, täielike napakatena, kes kohati kipuvad sarnanema lausa Tipile ja Täpile mingis erakordselt totras lastetükis (““Vaat kui lahke Mõmmsen!“ rõõmustas Pilla-Palla nagu laps ning asetas pihu kookoni marlist niudevööle.“Mina õnnistan sind, oo rändaja mullamutt! Soovin sulle pikki käike ja priskeid usse Hadese urgudes! Saagu sinna Oidipuse muuseum! Ziggi ja Liggi – ütelge teie ka oma soovid!“).
„Kohe kui kerkivad üles kehamured, on karta koomika sisseimbumist“[11], on väitnud Bergson ja eks noid koomilisi kehamuresid – või laiemalt: vaimu madaldavat ja seeläbi ka naeruvääristavat kehalisust kui sellist – paku Merilai samuti ette ja taha, toon vaid paar suhteliselt leebet näidet lausetest, mis tegelasi (psühhoanalüütikut ja feministi) kuidagi tobedatena paista lasevad: “Ohkega vajutas sopsus Siegfried ishiases istmikunärvi krüpti tugitoolipehmesse pardipessa.“„Bellevue oimles Almirena aaria ja roosiveinipudeli kaisus ning laskis pisarakestel oma rindadele tilksuda.“
Väidan niisiis seda, et „Türann Oidipuses“ on nii keelelisel kui ka kujutluslikul (nii tähistaja kui ka tähistatava) tasandil olemas kõik see, mida Bergson koomika puhul otsis ja otsustavaks pidas – „vorm, mis tahab valitseda sisu üle“ ja „keha, mis norib vaimu kallal, keha, mis muutub vaimust tähtsamaks.“[12]
Ja lähtudes veel ühest Bergsoni tabavast vormelist („me naerame alati, kui inimisik jätab meile endast mulje kui asjast“[13]), tuleks väita sedagi, et vaimu madaldava kehalisuse ülimaks kandajaks või kehastajaks romaanis ei ole keegi muu kui kogu uurimiskire põhjus ja keskpunkt, auväärt Oidipus ise: funktsioneerides vaimsel tasandil küll erinevaid diskursusi kokku teppiva isandtähistajana, on ta asjastatud kujul vaid üks kahtlase identiteediga seenjas ollus, elusa ja eluta vahelises alas paiknev õõvastav muumia, keda sümpoosionil töödeldakse (elektriliselt, keemiliselt jne), kombatakse, näperdatakse ja lõpuks koguni loobitakse nagu mõnd kaltsunukku või pampu.
Ja on ütlematagi selge, Oidipuse materiaalsete jäänuste kallal toime pandud jämedakoelised manipulatsioonid peegeldavad madaldavalt ja naeruvääristavalt Oidipusest kui „nihkuvast“ ja mitmetahulisest vaimsest probleemist lähtuvaid kõrgintellektuaalseid (ajaloolisi, psühhoanalüütilisi, lingvistilisi jne) arutlusi.
Miks see nii mõnusalt või vabastavalt mõjub, miks see naljakas on? Eks me hakka ju ikka mõnd asja lõpuks ärritunult jalaga taguma (näiteks lapsepõlves jalgratast), kui me ta parandamise eesmärgil (või lihtsalt uurimuslikust kirest) juppideks oleme lammutanud, aga tagasi kokku ei oska panna.
Nii on (varjatult) ka Merilai romaanis – masohhistlikud enesepiitsutused vaimupõllul ja frustreeriv allajäämine isandale (Oidipusele kui isandtähistajale ja intellektuaalsete probleemide sümboliseerijale) leiavad vabastava lahenduse Oidipuse kui asja (kui teadmiste ja tõe türanniat sümboliseeriva „nuku“) sadistlikus füüsilises karistamises.
Psühhoanalüütiliselt võttes on igatahes üsnagi tõenäoline, et naeruvääristades Oidipust ja kogu toda “intellektuaalide“ kampa – nali nimelt “topeldab füüsilise naeruväärsuse ametialase naeruväärsusega“[14] – on poeet Merilai saanud mõnusalt ja karistamatult (sublimeerides, meile mängurina nalja tehes ja meid ühtlasi lollitades) välja elada nii mõnedki pikkade uurija-aastate jooksul kuhjunud intellektuaalsed frustratsioonid ja ängistused.
Romaani kirjutades on tal õnnestunud kõik kahtlused või läbikukkumised teel tõeni (antud juhul siis tõeni Oidipusest) muuta tragöödia asemel komöödiaks, kuivõrd komöödiates pühitsetakse ja nauditakse seda, mille eest tragöödiates piinatakse ja karistatakse – meie piiratust inimeste, mõtlejate, tõe otsijatena.
Ja kokkuvõttes tulekski öelda, et taolise lõhestatuse väljaelamiseks (või läbimängimiseks) ei olekski Merilai saanud valida paremat objekti kui seda on Oidipus – Oidipus kui paradigmaatiline mõistataja ja traagiline tõe leidja ning Oidipus kui paradigmaatiline „pimesikk“ ja naeruväärne läbikukkuja… nagu me kõik.

Viited
[1] Rein Veidemann, Arne Merilai Trooja hobune koputab uksele. – Päevaleht, 30.05.2009.
[2] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[3] Jaak Tomberg, Ükski inimene ei ole saar. Aga meri on lai. – Vikerkaar, nr 10-11/2009.
[4] Toomas Liiv, Arne Merilai peened mängud eruditsiooniga. – Päevaleht, 03.06.2009.
[5] Vt selle kohta täpsemalt: Jaanus Adamson, Meie olemise tuumast. – Vikerkaar, nr 1-2/ 2009.
[6] Freudi järgi on mängu elementaarseks eesmärgiks „ammutada sõnade ja mõtete vabast kasutamisest naudingut“ ja ta on kirjutanud lapse kohta: „See nauding keelatakse tal aegapidi ära, kuni talle jäävad lubatuks vaid mõttekad sõnaühendused. (…) Kriitika rõhub (…) ja puberteediaega ulatuva õppimisperioodi lõpuks on see nii suureks kasvanud, et „vabastava mõttevabaduse“ nauding julgeb harva otseselt väljenduda“. Vt: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 149, 163.
[7] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[8] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 60.
[9] Primaarse mängusoovi rahuldamise kõrgemaks (sotsiaalseks) vormiks ei ole mitte ainult nali, vaid ka igasugune esteetiline tegevus või kujutlus. Vt sellest: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 113.
[10] “Seal, kus nali ei ole eesmärk iseeneses, s. t ta ei ole süütu, asub ta vaid kahe tendentsi teenistuses, mida saab ühendada ühe vaatapunkti alla; ta on kas vaenulik nali (mis teenib agressiooni, satiiri, tõrjumist) või rõve nali (mis teenib paljastamist)“. Vt: samas, lk 114.
[11] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 40.
[12] Samas, lk 42.
[13] Samas, lk 43.
[14] Samas, lk 42.

Heast ja kurjast

Elli on oma blogis tsiteerinud üht mu mõttekäiku Kureishi viimase romaani kohta: "Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse ja banaalsena mõjus näiteks järgmine "tõdemus" (…): "Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad". Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine …" - ja ta on seepeale väljendanud kahtlust, mis jääb hämaraks: "Ma ei suuda end lõpuni veenda, et selline asi on olemas".
Kas küsimus on selles, kas üks kirjanik – näiteks Kureishi või Coelho – saab oma raamatus meile näidata midagi, mida ta otseselt justkui ei näita? Jah, mingi "vint" tuleb alati ise peale keerata (teose sisu või "mõte" ei taandu kunagi autori intentsiooni selgitamisele).
Konteksti muutmine hajutas tsiteeritu algse tähenduse, aga tegelikult tahtsin toda mõttekäiku siin nagunii arendada: inimesed tõepoolest võivad olla (ja ongi) hullemad, kui nad uskuda tahavad, ja psühhoanalüüs on tõepoolest selle paljastamise teenistuses nii-öelda, näiteks iga eneseeitust või õilsat tegu varjutab varjatud masohhistlik nauding või isekas eneseimetlus (naudingust ehk "kurjast" EI SAA mitte kunagi lahti, see kleepub kõigele – kel silmad on näha, see nähku), aga küsimus pole selles; see, mis kultuuri-inimest elus (ja Kureishi romaanis) tõeliselt vaevab, AHISTAB – Kureishi ei viita mitte asjata nii sageli Freudi tekstile "Ahistus kultuuris" – ei ole mitte niivõrd inimese pahu- või ööpool, tema "ebamoraalsus", millest kunagi lahti ei saa, vaid, vastupidi, tema headus, "moraalsus", millest ta kunagi lahti ei saa – s. t teda ei "ahista" mitte see, et ta halb on, vaid see, et ta ei suuda mitte kunagi olla nii halb kui ta tegelikult on või tahaks olla või – isegi – oleks justkui igati õigustatud mingitel juhtudel olema.
Ehk siis – tolle Freudi Unbehagen’i, ahistuse ja ängi nimi on HEADUS.
Olen Freudi "Ahistust kultuuris" igal võimalusel üliõpilastel lugeda soovitanud ja saanud tagasilööke, aga, ent, siiski, niisiis – millest too ahistus? Miks on ängistavalt raske olla kultuuris, kultuurne? Sest me oleme piinavalt HEAD ja ei saa teisiti!
Või nimetagem seda siis teisiti, harjumuspärasemalt: meil on ÜLIMINA ehk süütunne.
Ma kannatame oma headuse ja (objektitu) süütunde tõttu ju isegi siis, kui me otseselt miskit halba MÕELNUD ei ole, tegemisest rääkimata, ka siis istub meil Headus kukil nagu KURAT…
Kes seda "teooriat" (spekulatsiooni, mõttetut abstraktsiooni) hetkel ei usu, proovigu kohe järele – katsugu, kui "kerge" siis ikkagi on olla halb, kuri, palun, TEHKU KURJA!
Eks see oli ka Dostojevskil Raskolnikovi probleem – või, näiteks, mina ise: ma juba tunnen, et tegin Kureishile oma kirjutises ülekohut, äsasin liialt, virutasin ja virutasin liiga jämedalt (minu headus – õiglus- ja süütunne – asub mind ahistama); just sirvisin ta romaani ja mõtlesin, et täitsa "vahva" jne, aga: sattusin kohale, kus üks tegelane ütleb: "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" – ja siis ikkagi mõtlesin, et kuigi virutasin jämedalt, lähtus see minu häiritud "hingepeenusest" (nimelt: öelda seal kontekstis, et "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" on lame – ja jälle kerkib küsimus: kas lugejad ikka saavad aru, et see ON nooruslik ja pinnapealne lamedus?).
Mõistagi saaks sel teemal paralleele vedada – kui mõelda, et üks kummituslikumaid Ülimina’sid kultuuris on Kristus, keda nii mõnegi rumala poolt peetakse siiani meid "ahistava" headusenõude motivaatoriks, siis mõelgem ka Nietzsche antikristlikule vahkvihale näiteks jne.
Ja mõistagi puudutab mu eelnev jutt (sellest, et me ei kannata mitte niivõrd meie Kurjuse, vaid pigem meie Headuse pärast), üksnes neurootikuid, s. t. normaalseid inimesi, mitte psühhootikuid.
Kureishi romaanis ütleb minajutustaja psühhootikute kohta järgmist: "Mulle meeldis nende keskendumus ja kindlus, nende sümptomipuudus, see, kuidas nad ei pidanud miskiks neid neurootilisi pelgusi ja kabuhirme, mis meie, ülejäänute elu nii raskeks tegid. Psühhootikud paistsid elavat vähimagi mureta, nad suutsid tublisti kriitikat kannatada ning neist said head poliitikud, juhid, kindralid. Paraku oli nende nõrkuseks paranoia, mis võis väga teravaks muutuda."
Psühhootikud on vääramatud (ja kurjad, neid ei lõhesta nende kahtlused, täpsemalt, headus), kuid nende häda on niisiis selles, et neid hakkab ikkagi vaevama pidev paranoiline kahtlus, et teised (neurootikud) võivad olla ideelised "reeturid", inimlikult lõhestunud, kõikuv element – neurootikud ja hüsteerikud ei suuda olla terviklikud "instrumendid" – mis psühhootikute vaatepunktist ei tähista mitte headust, vaid Kurja ennast.
(On näiteks meeles, kui halastamatu ülbusega suhtusid poliitik-"psühhootikud" Toompeale protestima läinud "hüsteerikutest" meditsiinitöötajatesse – ei mingit kahtlust, viimased ei suuda aru saada poliitilis-majanduslikest paratamatustest, ei suuda end jäägitult instrumentaliseerida Tõe ja Euro saabumise teenistusse).

Ambivalentselt

Mida ma oma eelmise postituse juures täheldasin –
mulle on alati tundunud, et mõtlemine põhineb kindlatel tehetel või käikudel (nagu malemäng) ja enamasti põhinevadki mu mõttearendused (eriti muidugi pikemad, põhjalikumad kirjutised ajakirjadele) mingitel kindlatel ja väga lihtsatel "käikudel", mida lugejad vahest ehk iga kord ära ei tabagi.
Võib-olla saaksi kõik mõttekäigud taandada 2-3 põhilisele (formaalsele) alustehtele, näiteks üht tehet, mis mulle eriti näib istuvat, võiks nimetada "ümberpööramiseks" (Freudil on see teatavasti üks olulisi võtteid unenägude jm tõlgendamisel, aga võib-olla on see lihtsalt üks vältimatu võte igasuguse "produktiivse" mõtlemise korral) - üheks "ümberpööramise" alaliigiks võiks näiteks olla "tavalise nägemine erilises" (või keskse nägemine perifeerses/marginaalses; reeglipärase nägemine hälbelises jne) - ja eks sellisegi lähenemise silmapaistvaks eeskujuks ole jälle Freud (liikudes hüsteeriasümptomitelt unenägudele liikus ta psühhopatoloogialt universaalse psühholoogiani, Oidipuselt igameheni jne).
Mihkel Raua kirjutajahoiaku erilises "lõhestumises" (või, täpsemalt, selles, et tema kaks "hoiakut" – nautiv ja tauniv – ei eristu, ei lõhestu tekstis piisavalt selgelt selleks, et saaksime teda mingist ebamäärasest humanistlikust ootusest lähtudes pidada "koherentseks" isikuks) nägin ma niisiis midagi (varjatult) universaalset või fundamentaalset.
Ja siingi tuleks taas viidata Freudile –
iga sümptom on AMBIVALENTNE ja iga sümptomlik diskursus on KOMPROMISS, mis ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et näiteks iha ja selle eitus (või nauding ja karistus selle naudingu eest jne) saavad väljenduda samaaegselt (nad kirjutatakse Sümboolse valda ühekorraga).
(Üks Freudi geniaalsemaid või fantastilisemaid või punnitatumaid – kuidas võtta – näiteid on oksendavast naisest, kes realiseeris oma hüsteerilise oksendamise kaudu iha olla rase ja samas karistas ennast oksendamisest tuleneva kalbuse ja kõhnusega, s. t muutis end seksuaalselt väheatraktiivseks).
Kas kirjanduslikke tekste näha alati (freudilike) sümptomite või sümptomlikku alusstruktuuri omavate diskursustena (nagu unenägusid)?
Kindlasti vaieldaks siin vastu, et miks liialdada jne – samas ei vaidleks keegi vastu, kui väita, et kirjandusliku diskursuse eripäraks (defineerivaks jooneks) on tähendustamise tasandil alati ambivalentsus (ei saa ju nii loll olla ja väita, et kirjanduse eesmärgiks on edastada meile üheseid sõnumeid ja tekitada üheseid tundeid – see defineerib kommunikatsiooni ju näiteks sõjaväes, kuid veab sealgi sageli alt).
Samas paistab see kirjandusele olemuslik ambivalentsus lugejaid (ja isegi kirjandusteadlasi) teinekord kuidagi eriliselt üllatavat või häirivat (olgu sõnumi, moraali, tegelaskujude jne tasandil).
Eelmise aasta parimaks proosateoseks hinnatud Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" lõppeb minu jaoks lausa ängistavalt ambivalentselt, s. t jääb avatuks, lahtiseks –
tundub, et kõik arvustajad hiilisid sellest kuidagi kõrvale (esitati küll küsimusi, et kes see "Lasnamäe lunastaja" siis ikka on, et see jääb justkui segaseks, keda ta konkreetselt silmas pidas, mille taga aimub kaudselt rida teisigi nõutukstegevaid küsimusi: kuidas kirjanik ikkagi suhtub oma kangelanna teosse, kas prostitueerimine oli "õige" ja vabandatav tegu või mitte jne?) – lahendamatud ambivalentsused on Kullaproov ja Proovikivi iga kirjandusliku teksti ja pädeva lugeja puhul.

Süü ja iha. Freud ja Kafka.

Lõpetasin "Protsessi" lugemismärkmete kirjutamise senisel kujul – läks "tapeediks" – kuid ühel või teisel viisil "protsess" jätkub, ka siinne postitus võib hiljem seoses Kafkaga jutuks tulla, olla ettevalmistuseks või kommentaariks mingile Kafka-mõttekäigule.
Huvitav on IHA ja SÜÜ küsimus, nende seotuse küsimus, mis läbistab algusest peale ka psühhoanalüüsi. Freudi esindusteose ("Unenägude tõlgendamise") esindusunenägu keerleb just nimelt süü ja süüst vabanemise ümber – selle unenäo iha (iga unenägu täidab mingi iha) on iha vabaneda süüst, leida õigustus, õigeksmõistmine nii teiste kui ka iseenda silmis.
Freudi Irma-unenäo tõukeks oli ebaõnnestunud või poolikuks jäänud ravikuur (väidetavalt vabanes Irma küll "hüsteerilisest hirmust", kuid mitte kehalistest VALUDEST).
Freudi enda sõnul ei olnud ta siis (veel) kindel, kuidas määrata ravi lõppu, seda hetke, mil võiks öelda, et juhtum on lahendatud – ta ootas "oma patsiendilt lahendust, mis ei tundunud talle vastuvõetav", täpsemalt, ta ootas, et Irma nõustuks juhtumi "lahendusega", tunnistaks selle "vastuvõetavaks" ( - hämmastav, kui palju Freud ikkagi naistelt tuge otsis).
Irma oli Freudi perekonnatuttava tütar – isad, kes olid ise reeglina mingil moel haiged või jõuetud, kuid piisavalt jõukad, saatsid oma kannatavad tütred Freudi juurde, kui mingit muud abi enam ei leitud – ja seetõttu oli autoriteedi ning professionaalse eneseväärikuse säilitamine Freudi jaoks eriti oluline.
Patrick Mahony on sellest unenäost esile tõstnud dialoogi, kaks repliiki, mida tema sõnul võiks pidada "psühhoanalüüsi fundamentaalseks dialoogiks" – ja ta peab sellega silmas seda, et sinna on eksemplaarselt sissekirjutatud Freudi ja kogu psühhoanalüüsi fundamentaalne šovinistlikkus:
"Ma ütlen talle: kui sul on veel valud, siis on see tõepoolest üksnes sinu süü. – Tema kostab: kui sa vaid teaksid, millised valud on mul praegu kaelas, maos, kehas, see pigistab mind kokku."
Sellise dialoogi põhjal võiks öelda, et tegu on mehe ja naise… kõrgi vaimu ja kannatava keha… tõe/teadmiste pealesuruja ja mõistmist/empaatiat anuva tõrkuja… süüdistaja ja süüdistatava vastaseisuga.
Freudi iha unenäos (see, mida Freud unenäos tahab) on niisiis otseselt seotud isikliku süütunde ja sellest vabanemisega – ta kirjutab: "ennekõike ei taha ma kanda süüd nende valude eest, mis tal veel on. Kui see on Irma enda süü, siis ei saa see olla minu oma."
Irma on oma kannatustes (valudes) ise süüdi, sest ta ei taha tõde, ei taha tema, Freudi, tõde; ta tahab mõistmist, kaastunnet ("kui sa vaid teaksid…") -
ja pangem tähele, et süü on siin Freudi jaoks üks, kuid mitte ühine, mitte jagatav, poolitatav, hajutatav süü – süüdi saab olla vaid üks meist, kas mina (mees, arst) või sina (naine, patsient)…
Ühes Kafka kirjas Milenale on visandatud teistsugune arusaam süüst – ja teistsugune on ka kirja tõukeks olnud olukord, rollide ja positsioonide jaotumine: haigus ei vaeva mitte naist, vaid meest (Milena abikaasat Ernst Pollakit) ja süütunde all ei kannata mitte mees, vaid naine (Milena).
Lühidalt, Kafka kirjast võiks järeldada, et Milenal on süütunne oma haige mehe pärast, kes on "hädas", ja et nad on üksteist süüdistanud või on üks teist süüdistanud vms – ja Kafka kirjutab selle kohta nii: "Kuid üks mõttetuimaid asju maailmas on süüküsimuse tõsine arutelu, nii mulle vähemasti näib. Mõttetu ei tundu mulle see, et tehaks etteheiteid, kui inimene on hädas, teeb ta teadagi igas suunas etteheiteid (…), aga sellest ei saa ma üldse aru, et keegi usub võivat selle üle kokkuleppele jõuda, nagu mõne tavalise aritmeetilise asja puhul, mis on nii selge, et sellest on võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks. Kindlasti oled Sa süüdi, aga siis on süüdi ka Sinu mees ja siis jälle Sina ja siis süü kuhjub lõputus reas kuni iidse pärispatuni välja, aga mis kasu võib igaveses patus sobramisest olla minu tänase päeva jaoks või Ischle arsti juures käimiseks?"
Süü on siin Kafka jaoks niisiis olemuslikult ühine, alati vastastikune ja jagatud süü, ajas kasvav ja kogunev – see on süü algusest alates, vältimatu süü, millest ei ole "võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks".
Ok. Aga pangem tähele kuidas siingi, selles Kafka suurejoonelises süü-nägemuses osaleb IHA, Kafka enda isekas iha – kas pole tähelepanuväärne, et Kafka alustab juttu Milena süüst (seda mööndes, sest süüdi on ju kõik, süü on ju kõikjal) ja jõuab lõpuks retoorilise küsimuseni, mis KASU on sellest süüst (ehk siis Milena ja tema mehe vastastikustest süüdistamistest) tema enda, Kafka tänase päeva jaoks – ehk siis, mis kasu on temal, Kafkal sellest, et Milena süütunne oma haige mehe pärast teda temast, Kafkast eemal hoiab, temast, kes ta ju samuti on haige…
(Milena: kurnatud naine kahe haige mehe vahel – suutmata süütundes valida, kumba hüljata).
Siingi tahaks jälle küsida, et miks sa, Kafka valetad, et süütunne on määratamatu, kui see tegelikult ju ongi määramatu, sest – alati valetatakse kui mängus on iha ja omakasu, isegi kui seejuures ainult tõtt räägitakse…

Kaarutamine

Reede õhtul lõi välja organismis juba pikalt, kahtlustan, et juba mitu nädalat olemist tasahilju kurnanud viirus, öösel oli palavik 39, magasin riietes mitme teki all, oigasin ja soigusin poolunes – sellest ööst jäi mällu rida fraase, mida poolteadvusel olles palavikuliselt, justkui mantrana kordasin.
See mantra kõlas nii:

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

Lähtekohaks võis olla palavikust tingitud kuumus, mis seostus ehk mingi väga ammuse mälupildi ja aistinguga väga kuumast suvest:
nägin halvasti (minu perspektiiv oli madal, st lapse oma) ja pisikeselt (st kaugelt) oma isa kollase heina seest pooliti paistmas, see oli pigem nagu vanal, retrolikul pildil (teadlikke mälestusi mul oma isast nii noore mehena ei ole, mul on tunne, et ta oli seal noorem kui mina praegu).
Kaarutamist kui tegevust ja kaarutajat ma ei näinud – kust see kaarutamine üldse tuli? Püüdsin pingsalt mõelda, mis on kaarutaja, visualiseerisin seda eraldi (pilt kaarutajast või sellest, mida ma selleks pidasin – see pikkade kaardus piidega, hiiglasliku kammi või reha moodi agregaat, mille ette hobune rakendatakse).
Huvitav on, et enne kordamisrežiimile lülitumist püüdsin pähe tulevaid fraase pingsalt, mingis wittgensteinlikus, loogilis-filosoofilises võtmes analüüsida, õigemini, need fraasid tekkisidki analüüsi käigus: mind painas küsimus lauses väljendatud tegevuse – kaarutamise – tegijast, subjektist, agendist.
Nii nagu isa kujutis oli kauge, kaduv, kadus ta tegijana ka viimasest fraasist, jäi vaid kaarutaja.
Lõpuks andis väsinud aju alla ja klammerdus – kuni lõpliku hääbumiseni – mehhaanilisse kordamisse…
P. S.
Uurisin alles nüüd internetist järele – see, mida ma poolunes "kaarutaja" all silmas pidasin, on tegelikult LOOREHA. Kaarutaja on midagi täiesti muud, ma ei tea sellest midagi, ma ei saanudki seda näha.

Hea Üli-Mina

Eile kohtusin tööasjus ühe ettevõtte turundusjuhiga ja kogu kohtumise ajal ei saanud lahti tundest, et ta viibib mingi aine, mingite rohtude mõju all – mingit muud seletust ei osanud leida, sest ainsaks alternatiiviks oli tunnistada, et tegu on lihtsalt loomult juhmi (seejuures oma ametiülesannetes ebakompetentse, pinnapealse jne) inimesega.
Viimasel ajal olen üldse täheldanud, et olen hakanud kuidagi rohkem või teistmoodi kui varem (st mitte enam nii ülelibisevalt ja mingi harjumatu kahjurõõmuga) fikseerima inimeste lollust ("Ahah, no jah, ta on ju loll…").
Ja kuigi selline lolluse või vaimse küündimatuse fikseerimine ei küüni vastiku parastamiseni, on selles ikkagi mingit koguja, kollektori salarõõmu ("Näed, see ja seegi…").
Hakkasin mõtlema, et millest see (psühhoanalüütiliselt võttes) võiks tuleneda… ja jõudsin järeldusele, et teiste lolluste mõnulev fikseerimine on seotud autokoolis saadud hoobiga oma Mina pihta ja minu Üli-Mina (Über-Ich, super ego) reaktsiooniga sellele.
Juba varem olin õppesõidul imestanud ühe veidra dissonantsi, lahknevuse üle: kuigi õppesõit on Tallinna tänavatel paras katsumus ja mul justkui ei lähe hästi (vähemalt õpetaja silmis), väljun ma autost alati VÕITJANA, sisemiselt triumfeerivana, st minu tunne oma edust ja kordaminekust on kõigutamatu, kindel, vääramatu. Miks? Miks ma ei lase end mingitest (pisi)vigadest või vääratustest häirida?
Vastuseks on HEA Üli-Mina.
Mida see hea Üli-Mina mulle siis ütleb? Matkides Freudi ennast (täpsemalt, seda, kuidas ta tavatses dramatiseerida psüühiliste instantside funktsioone) võiks Üli-Mina monoloogi, mille ta minu Minale kõrva sosistab, sõnastada järgmiselt:
"Vaata, maailm on täis lolle ja saamatuid inimesi, kellega sul tuleb iga päev kokku puutuda – näe, seal läheb jälle üks, ja veel üks! – ja sinu autoõpetaja võiks samuti aru saada, et see lolluse või saamatuse hulk, millega tema oma töös sinu näol vastamisi on, on tegelikult tühine sellega võrreldes, millega SINUL tuleb elus hakkama saada… sa oled igal juhul tubli… juba see, et sa nii inetu linna tänavatel ise roolis istud, on saavutus omaette".
Hüpotees või kujutelm hea Üli-Mina olemasolust või selle võimalikkusest ei ole tegelikult laiemalt üldse tuntud – mõeldakse ju Üli-Mina all tavaliselt mingit vanemlikult üleolevat ja ülikriitilist, peaaegu et sadistlikku psüühilist instantsi, mis tekitab meis mõttetut ärevust ja objektitut süütunnet, nii-öelda "ahistust kultuuris".
Freud ongi just sellest ("negatiivsest") küljest Üli-Mina kirjeldanud ja see on ka mõistetav, sest just sadistlikult nõudlik Üli-Mina on (kultuuri)neurooside teguriks.
Kuid vanemad ja need (sümboolsed) vanemlikud instantsid, kelle esindajaks Üli-Mina väidetavalt meie teadvuses ja teadvustamatuses on, ei ole ju alati olnud üheselt halvad või kriitilised meie vastu – hea Üli-Mina kannabki meis endis (introjitseeritud kujul) edasi hea, lohutava, Mina kannatusi (kasvõi illusoorseltki) pisendada püüdva vanema funktsiooni.
Me lihtsalt peame ta endas üles leidma, tema häält kuulda võtma või siis ta endale LOOMA (kui meil elus selline reaalselt puudus) ehk siis: me peame saama iseenda isaks ja emaks ehk tõeliselt täiskasvanuks, me peame sosistama mingi sisemaski varjus endale emalikke lohutusi ja isalikke julgustusi – ka neid, mida me lapsena ei kuulnud või enam ei kuule…
Freud on heale Üli-Minale (kuigi ta seda kordagi "heaks" ei nimeta) pühendanud natuke ruumi Mari Tarvase poolt eesti keelde tõlgitud kirjutises "Huumor".
Ta küll jääb seal kujutluse juurde Üli-Minast kui rangest isandast, kuid näeb humoristliku suhtumise taga Üli-Mina lohutust, st kannatusi pisandava või neist üle vaatava hoiaku kultiveerimist (kel sellist Üli-Mina pole, ei suuda midagi, eriti iseennast huumoriga võtta):
"Me teame, et Üli-Mina on muidu range isand. (…) selle tunnusega klapib halvasti kokku, et ta langeb nii madalale, et võimaldab Minale väikese naudingu saamist. (…) Ta tahab öelda: vaata, see on ju vaid maailm, mis näeb nii ohtlik välja. See on lapsemäng, sobib parajasti vallatlemiseks.
Kui see on tõepoolest Üli-Mina, mis huumoris nõnda armastavalt lohutades kõneleb äraehmatatud Minaga, siis meenutame, et peame Üli-Mina olemuse kohta veel nii mõndagi teada saama."

Mehelikust protestist

Lugesin hiljuti Freudi 1937. aastal avaldatud – niisiis üht tema hilisemat – kirjutist nimega "Lõpetatud ja lõpetamata analüüs". Ta arutleb seal asjade üle, mis tollal olid muutunud juba liialt küsitavaks ja kahtlusi äratavaks (ja on seda tegelikult siiani): miks on psühhoanalüüs nii pikaajaline?, milline on psühhoanalüüsi kui teraapia eesmärk ja tulemuslikkus?, millal ja kas üldse võib lugeda teraapia lõppenuks? jne.
Freud räägib pikalt sellest, mis raviprotsessile juba inimloomuses endas vastu seisab ja tagasilööke põhjustab -

toon siin välja vaid ühe probleemi, mis on seotud sugupoolte erinevusega ja kastratsioonikompleksiga ning ilmneb naistel ja meestel erineval viisil (naiste osa ei hakka siin torkima).
Meespatsientide puhul – kui analüütik on samuti mees – on probleemiks nende allumine, täpsemalt, nende vastuseis passiivsele ehk naiselikule (st "kastreeritu") positsioonile, kuhu analüütiline olukord nad teise mehe, analüütiku suhtes vältimatult paigutab ("the struggle against their passive or feminine attitude towards other men"), meestel tekib "mehelik protest" ("masculine protest"), mässumeel, mis tühistab igasuguse teraapilise tulemuslikkuse.
Freudi sõnul on tohutult raske, peaaegu tühi töö veenda meespatsienti, et "passiivne suhe teise mehesse ei tähenda alati kastratsiooni ja et paljudes elulistes suhetes on see lihtsalt vältimatu".

See osa kirjutisest meenus mulle tegelikult täna hommikul kohvi juues, kui mõtlesin eelseisvale autokooli õppesõidule – sellele, et tänagi pean asetuma passiivse, st saamatu, kogenematu, noomitusi alla neelava ("Kas sa ei saa ükskord aru, et enne parempööret tuleb reastuda paremale" jne, jne) subjekti positsiooni.
Mõtlesin ka sellele, miks ma valisin sõiduõpetajaks mehe asemel kohe, ilma pikemalt kaalumata naisterahva – kas seetõttu, et olen naiselik memmekas (lootsin, et naine on leebem, poputavam) või seetõttu, et olen lihtsalt nii räige heteroseksuaal (ei talu, raisk, nende vanade rallipeerude üleolevat mõnitamist).
Mõtlesin ka sellele, et tõenäoliselt taluksin totalitaarset (kirjanduslikest utoopiatest tuttavat) ühiskonda paremini siis, kui seda valitseksid NAISED, mitte mehed. Miks?
Ja veel – kas ma meesõpetajale saaksin tunni lõppedes autost elegantselt väljudes öelda midagi sellist nagu ma ütlesin oma närvi läinud naisõpetajale: "Ärge võtke seda nii traagiliselt".

Värskes "Vikerkaares"

Kuna ma pikki lugusid siia loe-edasi-võtte abil paigutada ei oska (üleskutse mulle nõu anda ei kandnud vilja) ja täispikkuses mõjuksid nad "koormavalt", siis lihtsalt osutan, et "Vikerkaare" värskes topeltnumbris (EHI 20. aastapäeva n.-ö teemanumbris) ilmus ka minu kirjutis "Meie olemise tuumast".
Mõned tsitaadid sealt huvi tekitamiseks: "Liikudes nalja-Freudilt unenäo-Freudile (Freudi naljateoorialt tema unenäoteooriale) tuleks meil seega oletada, et meie olemise naudinguline, naudinguprintsiibile alluv tuum – seesama tuum, millele Freud "Unenägude tõlgendamises" viitas – peab seisnema MÄNGUS, tähendusetus, mõttevabas, mõttevastases mängus. (…) Tsensuuri – Üli-Mina (superego) esindava instantsi – fundamentaalseks objektiks ei ole mitte keelatud ihad või amoraalseid mõtteid, mida tsensuuri ninapidi vedamiseks tuleks unenägudes kuidagi peita või moonutada (nagu standardne psühhoanalüütiline selgitus kõlab); tsensuuri esmaseks funktsiooniks on tsenseerida primaarsete protsesside mõttevabadust ehk siis pidurdada täielikku psüühilist regresseerumist mõttevastasuse naudingusse. Tsensuuri esmaseks objektiks on pidurdamatu mõttetus."

Ars poetica

Paar päeva tagasi sorteerisin pisut oma vanu pabereid – artiklite ja raamatute koopiaid, väljakirjutisi, konspekte jms – mida on aastatega kogunenud kaustadesse meetrite viisi. Enamuses pahn, mis pärit üle kümne aasta tagusest ajast, mil Tartus elasin ja justkui millekski – akadeemiliseks karjääriks? vaimseks eneseteostuseks? theory-of-everything’i loomiseks? – valmistusin.
Eriti kaugele selle tüütu tegevusega ei jõudnud, sain äraviskamiseks kilokotitäie, kuid hea seegi, sest uutele raamatutele ja paberitele – uuele pahnale – pole kusagil enam ruumi.
Jäi näppu üks paberileht, mis pälvis ootamatult huvi – olin sinna trükkinud (tollal kirjutasin veel trükimasinaga) mõned tsitaadid Freudi kirjutisest "Luuletaja ja fantaseerimine" ("Der Dichter und das Phantasieren") ja ühe puhul neist tegin huvitava tähelepaneku (ehk just seetõttu, et lugesin seda irdsena, väljaspool tervikteksti konteksti, mis soodustab tarkerdumisi mõtteseostesse).
Vabalt ümberöelduna väidab Freud tolles tsitaadis seda, et tõeline luulekunst (Ars poetica) seisneb tehnikas, mis aitab ületada teiste isikute eemaletõukavust (Abstossung), noid tõkkeid või barjääre, mis kerkivad Mina ja teise vahel ("…in der Technik der Überwindung jener Abstossung, die gewiss mit den Schranken zu tun hat, welche sich zwischen jedem einzelnen Ich und den anderen erheben, liegt die eigentliche Ars poetica").
Freudi järgi on luulekunst niisiis tehnika, mis aitab ületada teiste inimeste suhtes tuntavat vastumeelsust või vastikust (Abstossung’i võib tõlkida ka vastikuseks, vastumeelsuseks).
Üllatav on siin muidugi see, kuidas Freud on luuletamisest ja fantaseerimisest rääkides libisenud isikute (ja mitte ainult luuletajate ja lugejate) vaheliste suheteni ning – mis peamine – eeldanud nende suhete juures justkui mingite vältimatute tõkestuste (Schranken) olemasolu.
Kunsti kui tehnika esmaseks eesmärgiks oleks sel juhul siis inimsuhete (ja kommunikatsiooni) kui sellise võimaldamine. Või teisitiöelduna: inimeste kooseksisteerimise ja interpersonaalsete suhete eelduseks ongi teatava KUNSTI, ars’i, poeetika olemasolu.
Samas on intuitiivselt üsna mõistetav, et mingi kirjandusliku teksti lugemisel ei tule "omaks" võtta mitte ainult TEKSTI (retoorilist tasandit), vaid ka teist INIMEST (teksti autori isiksust). Kas pole siin heaks näiteks Mihkel Raua hiljuti ilmunud "Musta pori näkku"? – tean mitmeid, keda tema teksti Ars poetica, ehk "kunstilisus" ei ole suutnud üle aidata (zu überwinden) vastikusest, Abstossung’ist nii teksti sisu kui ka kirjutaja enda, tema isiku suhtes (tunnistades, et alkohoolik jääb alkohoolikuks, tuleb tunnistada ka selle alkohooliku inimlike omaduste teatavat – potentsiaalset – püsivust ajas, ükskord mölakas, alati mölakas jne).
Aga siiski, laiemalt võttes – kunst kui inimsuhete võimalikkuse tagaja, vastastikkuse vastumeelsuse ületamise tehnika?
Kas ei ilmne siingi oma tõsine iva, Freudi geniaalne, oma ajast ees olev läbinägelikkus?
Kogu kunsti kui sellise lähtekohaks peetakse tänapäeval üksmeelselt RITUAALE, rituaalset käitumist, mille põhitunnused on nii inimolevustel kui ka loomadel-lindudel-putukatel väga sarnased (rütmiliselt korduvad tegevused või liikumised, mis erinevad selgelt isendite tavakäitumisest).
Kõigi rituaalide evolutsiooniliseks eesmärgiks on alati ja iga liigi puhul olnud üksikisendi kohandumine teis(t)e samasse liiki kuuluva(te) isendi(te)ga ehk siis üksikolendi sulandumine suuremasse kooslusse, mingisse bioloogilisse, sotsiaalsesse või spirituaalsesse tervikkuse (näiteks inimeste spirituaalsete rituaalide eesmärgiks on transtsendents ja unio mystica, väljumine Mina piiridest ja sulandumine Absoluuti – rütmiliste tegevuste, häälitsuste jne käigus kaotab inimaju neuroloogilisel tasandil võime eristada iseennast, oma Mina keskkonnast, see on teatava kognitiivse funktsiooni pärsing, mis on ajuteadlaste poolt kindlaks tehtud, s. t Absoluudi või Jumala või Kõiksusega üksolemise müstiline kogemine võrdub meie ajus reaalse kogemusega).
Kõige primitiivsemad rituaalid (tervitamis-, allumis- ja paaritumisrituaalid jne) ongi ilmselgelt suunatud liigisisesele äratundmisele, nii-öelda sotsialiseerumisele ja ellujäämise seisukohast usalduväärsete suhete tagamisele – näiteks paaritumisrituaali ajal moodustavad kaks liblikat õhus keerulisi paariskujundeid selleks, et tekitada vastastikust "neuroloogilist resonantsi", mis aitab äratunda liigikaaslase ja hoiab ära bioloogilise raiskamise lihtsalt mingile lillele või värvilaigule.
Lühidalt, evolutsiooniliselt ja neurobioloogiliselt on rituaalne käitumine olnud üksikisendeid siduv, liitev käitumine ja saab seda alati olema.
Liialdamata võib öelda, et just selline on läbi aegade olnud ka rituaalidest võrsunud kunsti (kirjanduse, muusika jne) funktsioon – just seda kunstilt oodataksegi ja jäädakse alati ootama.
See seletab ka seda, miks inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu (iga teine kätkeb ellujäämise seisukohalt endas potentsiaalset ohtu või ebameeldivust, rituaalid aitava suhteid teistega mahendad, kindlaks määrata).
Individualistlik (asotsiaalne, dekadentlik või negativistlik) ja spirituaalse väljundita kunst ON kõrvalekalle, luksuslik ja ohtlik kulutus (massiinimene tajub selle ära oma loomaliku vaistuga) ja ta jääb selleks alati – seda nii evolutsioonilises, neurobioloogilises kui ka mis tahes muus võimalikus tähenduses.

Nagu kaks tilka vett

Sigmund Freud "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (Tänapäev 2008)
""Nalja ja selle seost teadvustamatusega” on nimetatud Sigmund Freudi kõige lõbusamaks, kuid samas kõige filosoofilisemaks teoseks. Freud uurib siin ohtrate naljanäidete varal naljale iseloomulikke tehnikaid, tendentse ja motiive ning nalja sotsiaalseid tagamaid."
"Elas kord... Muinasjuturaamat" (Avita 2008) "Kirjastuse 20. sünnipäevaks ilmus üks tõeliselt suur raamat. Muinasjuturaamat, millist varem pole nähtud. Hiiglaslike kaante vahele on koondatud jutte eri maailmajagude rahvastelt. Kogumik on mitmekesine ja mõjub värskelt."

Üleminek

Eilse filmiõhtu meenutuseks mõned Alejandro Jodorowsky "El Topo" (1970) alguskaadrid.
Isa pojale: "Sa oled juba 7-aastane, sa oled juba mees. Sa pead maha matma oma esimese mänguasja ja ema pildi". Psühhiaater Donald Winnicott nimetas taolisi esemeid siirde-objektideks (transitional objects).
Ja mul on tunne, et Internet või, täpsemalt, see, mida inglise keeles nimetatakse screen of interface, funktsioneerib samuti omalaadse siirde-objektina (mina ja mitte-mina, sisemise ja välimise, subjektiivse ja objektiivse tervate piiride hajutajana).
Väljumine virtuaalsest reaalsusest (loobumine illusoorsest Ema-Asjast) on kui ärkamine tegelikkuse kõrbesse.

Suurmehe kannatustest 2

Kuulutan välja konkursi juuresoleva klipi vaimukamale kujuteldavale dialoogile - postitused teretulnud.
Võitjale auhinnaks "objet petit a"!!!