Süü ja iha. Freud ja Kafka.

Lõpetasin "Protsessi" lugemismärkmete kirjutamise senisel kujul – läks "tapeediks" – kuid ühel või teisel viisil "protsess" jätkub, ka siinne postitus võib hiljem seoses Kafkaga jutuks tulla, olla ettevalmistuseks või kommentaariks mingile Kafka-mõttekäigule.
Huvitav on IHA ja SÜÜ küsimus, nende seotuse küsimus, mis läbistab algusest peale ka psühhoanalüüsi. Freudi esindusteose ("Unenägude tõlgendamise") esindusunenägu keerleb just nimelt süü ja süüst vabanemise ümber – selle unenäo iha (iga unenägu täidab mingi iha) on iha vabaneda süüst, leida õigustus, õigeksmõistmine nii teiste kui ka iseenda silmis.
Freudi Irma-unenäo tõukeks oli ebaõnnestunud või poolikuks jäänud ravikuur (väidetavalt vabanes Irma küll "hüsteerilisest hirmust", kuid mitte kehalistest VALUDEST).
Freudi enda sõnul ei olnud ta siis (veel) kindel, kuidas määrata ravi lõppu, seda hetke, mil võiks öelda, et juhtum on lahendatud – ta ootas "oma patsiendilt lahendust, mis ei tundunud talle vastuvõetav", täpsemalt, ta ootas, et Irma nõustuks juhtumi "lahendusega", tunnistaks selle "vastuvõetavaks" ( - hämmastav, kui palju Freud ikkagi naistelt tuge otsis).
Irma oli Freudi perekonnatuttava tütar – isad, kes olid ise reeglina mingil moel haiged või jõuetud, kuid piisavalt jõukad, saatsid oma kannatavad tütred Freudi juurde, kui mingit muud abi enam ei leitud – ja seetõttu oli autoriteedi ning professionaalse eneseväärikuse säilitamine Freudi jaoks eriti oluline.
Patrick Mahony on sellest unenäost esile tõstnud dialoogi, kaks repliiki, mida tema sõnul võiks pidada "psühhoanalüüsi fundamentaalseks dialoogiks" – ja ta peab sellega silmas seda, et sinna on eksemplaarselt sissekirjutatud Freudi ja kogu psühhoanalüüsi fundamentaalne šovinistlikkus:
"Ma ütlen talle: kui sul on veel valud, siis on see tõepoolest üksnes sinu süü. – Tema kostab: kui sa vaid teaksid, millised valud on mul praegu kaelas, maos, kehas, see pigistab mind kokku."
Sellise dialoogi põhjal võiks öelda, et tegu on mehe ja naise… kõrgi vaimu ja kannatava keha… tõe/teadmiste pealesuruja ja mõistmist/empaatiat anuva tõrkuja… süüdistaja ja süüdistatava vastaseisuga.
Freudi iha unenäos (see, mida Freud unenäos tahab) on niisiis otseselt seotud isikliku süütunde ja sellest vabanemisega – ta kirjutab: "ennekõike ei taha ma kanda süüd nende valude eest, mis tal veel on. Kui see on Irma enda süü, siis ei saa see olla minu oma."
Irma on oma kannatustes (valudes) ise süüdi, sest ta ei taha tõde, ei taha tema, Freudi, tõde; ta tahab mõistmist, kaastunnet ("kui sa vaid teaksid…") -
ja pangem tähele, et süü on siin Freudi jaoks üks, kuid mitte ühine, mitte jagatav, poolitatav, hajutatav süü – süüdi saab olla vaid üks meist, kas mina (mees, arst) või sina (naine, patsient)…
Ühes Kafka kirjas Milenale on visandatud teistsugune arusaam süüst – ja teistsugune on ka kirja tõukeks olnud olukord, rollide ja positsioonide jaotumine: haigus ei vaeva mitte naist, vaid meest (Milena abikaasat Ernst Pollakit) ja süütunde all ei kannata mitte mees, vaid naine (Milena).
Lühidalt, Kafka kirjast võiks järeldada, et Milenal on süütunne oma haige mehe pärast, kes on "hädas", ja et nad on üksteist süüdistanud või on üks teist süüdistanud vms – ja Kafka kirjutab selle kohta nii: "Kuid üks mõttetuimaid asju maailmas on süüküsimuse tõsine arutelu, nii mulle vähemasti näib. Mõttetu ei tundu mulle see, et tehaks etteheiteid, kui inimene on hädas, teeb ta teadagi igas suunas etteheiteid (…), aga sellest ei saa ma üldse aru, et keegi usub võivat selle üle kokkuleppele jõuda, nagu mõne tavalise aritmeetilise asja puhul, mis on nii selge, et sellest on võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks. Kindlasti oled Sa süüdi, aga siis on süüdi ka Sinu mees ja siis jälle Sina ja siis süü kuhjub lõputus reas kuni iidse pärispatuni välja, aga mis kasu võib igaveses patus sobramisest olla minu tänase päeva jaoks või Ischle arsti juures käimiseks?"
Süü on siin Kafka jaoks niisiis olemuslikult ühine, alati vastastikune ja jagatud süü, ajas kasvav ja kogunev – see on süü algusest alates, vältimatu süü, millest ei ole "võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks".
Ok. Aga pangem tähele kuidas siingi, selles Kafka suurejoonelises süü-nägemuses osaleb IHA, Kafka enda isekas iha – kas pole tähelepanuväärne, et Kafka alustab juttu Milena süüst (seda mööndes, sest süüdi on ju kõik, süü on ju kõikjal) ja jõuab lõpuks retoorilise küsimuseni, mis KASU on sellest süüst (ehk siis Milena ja tema mehe vastastikustest süüdistamistest) tema enda, Kafka tänase päeva jaoks – ehk siis, mis kasu on temal, Kafkal sellest, et Milena süütunne oma haige mehe pärast teda temast, Kafkast eemal hoiab, temast, kes ta ju samuti on haige…
(Milena: kurnatud naine kahe haige mehe vahel – suutmata süütundes valida, kumba hüljata).
Siingi tahaks jälle küsida, et miks sa, Kafka valetad, et süütunne on määratamatu, kui see tegelikult ju ongi määramatu, sest – alati valetatakse kui mängus on iha ja omakasu, isegi kui seejuures ainult tõtt räägitakse…