"Protsessi" lugemismärkmed 4. (Samastamised)

"Lõpuks oli K. üksi. (…)
Ta läks akna juurde, istus aknalauale, hoidis ühe käega lingist kinni ja vaatas alla väljakule. Ikka veel sadas lund, taevas ei olnud sugugi heledamaks läinud. (…) Kaua istus ta nii, ilma et ta oleks teadnud, mis talle õigupoolest muret tegi…"

Koolitatud lugeja teab, et kriitilise distantsi ja reflektsiooni säilitamiseks ei tohiks end lugedes – vähemalt mitte jäägitult – samastada tegelaskujuga ja et tegelast ei tohiks kunagi jäägitult samastada autori endaga. Vahel on neid samastamisi – vähemalt mõnel hetkel, mil langeme teksti justkui joobnult, piiritult kummuli – aga peaaegu võimatu (?) vältida.
Kafka "Protsessis" on üks koht, üks stseen – seesama ülal –, kus mõlemad samastumised langesid minu jaoks juba esimesel lugemisel palju aastaid tagasi jäägitult (ja ses mõttes üsnagi erakordselt) kokku; nüüd lugedes mäletasin ma seda, mäletasin, mis värvi oli taevas, mis "ei olnud sugugi heledamaks läinud", mäletasin, kuidas ta toetas aknal istudes kuumava lauba vastu külma klaasi (selle olin küll sentimentaalselt (?), justkui und nähes ise juurde kujutlenud).
Mul on tunne, et selles stseenis, selles Josef K. istumises seal aknalaual olen ma Kafkale kõige lähemal, ma näen teda endamisi nii… või olen "ma" seal aknalaual istudes kõige lähemal iseendale ühel hetkel oma lapsepõlves…

"Kuidas ta seal istus, täiesti oimetu juba sellest otsusestki, et ta ise end kaitsma hakkab! Mis võib siis hiljem tulla? Mis päevad seisavad tal ees? Kas ta leiab tee, mis läbi kõigi raskuste heale lõpule viib? Kas ei tähenda enda läbimõeldud kaitsmine – aga ainult niisugusel ongi mõtet –, kas ei tähenda enda läbimõeldud kaitsmine ühtlasi paratamatut loobumist kõigest muust? Kas ta suudab seda?"