"Protsessi" lugemismärkmed 3. (Vanad inimesed)
Ühel kenal laupäevahommikul sõitsin peaaegu tühjas trammis, nina raamatus – tundsin selle lühikese sõidu jooksul (Kadriorust Hobujaama) ennast 3-4 korda häirituna,peaaegu ehmatasin, kuna tajusin vaistlikult, et keegi justkui hiiliks mulle selja tagant tasakesi lähemale.
Rebisin end iga kord raamatust ja heitsin pilgu üle õla – et kas mitte PILETIKONTROLL!!!!! – aga ei, need olid lihtsalt vanad inimesed, pensionärid, kes vaevaliselt trammi vahekäigus liikudes endale kohta otsisid.
SÜÜTUNNE TULEB VANAINIMESE VÄETIL SAMMUL, ütlesin endale – kas ei ole vanad inimesed vahel ka muudel puhkudel (kui nende suletud maailm on kuidagi ootamatult avanenud või lõikunud minu suletud maailma) minus tekitanud mingit ebamäärast, häirivat süütunnet (ja nutuisu), mille tahaks kiiresti minema pühkida?
Meenus ka, et ka Josef K.-le andis tema süüasjast - "protsessist" - esmaselt aimu just nimelt vana inimene: "K. ootas pisut aega ja nägi oma voodist, et vastasmajas elav vanaeit teda kuidagi hoopis erakordse uudishimuga silmitses…" – ja edasi lugedes süveneb tunne veelgi, et tema esmane vahistamine on kogu aeg toimunud näiliselt kõrvaliste, asjasse justkui mittepuutuvate (kuigi kohus on KÕIKJAL) vanainimeste pilgu all või, koguni, et K.-st ongi saanud süüdistav ja kohtualune just NENDE jaoks, nende silmis: "Ta kõndis toa mööblivabal pinnal paar korda edasi-tagasi, vastas nägi ta jälle vanaeite, see oli nüüd endast veel tublisti vanema mehe akna juurde tirinud ja hoidis tal ümbert kinni. (…) "Ei, ma ei taha enam," ütles K. ja läks akna juurde. Vastasmaja seltskond oli ikka veel aknal, ja ainult see, et K. nüüd akna alla astus, näis nende vaatlemisrahu pisut segavat. (…) "Ja need pealtvaatajad ka veel," hüüdis K. väga valjusti inspektorile ja näitas nimetisõrmega akna poole. "Käige minema!“ hüüdis ta siis aknast välja".
postitas Jaanus Adamson kell
mai 05, 2009
2 kommentaari:
Võimsas, küll poolelijäänud loos "Külakoolmeister" on järgmine meeldejääv lause: "Enamasti on vanade inimeste olekus noorte vastu midagi petlikku, midagi valelikku; rahulikult elatakse nende kõrval, usutakse vastastikuse vahekorra kindlust, tuntakse valitsevaid arvamusi, saadakse jätkuvalt rahukinnitusi, peetakse kõike endastmõistetavaks, ja järsku, kui juhtub midagi otsustavat ja kui nüüd nii kaua ettevalmistatud rahu peaks mõju avaldama, tõusevad need vanad inimesed püsti nagu võõrad, neil on sügavamad, tugevamad arvamused, nad keeravad alles nüüd oma lipu lahti ja sellelt võib kohkumusega lugeda uut deviisi." Ja see uus deviis on süüdistus, mida ei saa kõigest heast tahtest ja ratsionaalsusest hoolimata tagasi lükata, see on selle süüdistus, kes peaks olema nõrk ja kadumas, aga kes keeldub kadumast, kellel justkui ei oleks mingit õigust (olemaski olla), aga kellel just seetõttu on nii suur õigus, et selle vastu ükski hammas ei hakka, et selle ees jääb üle vaid rõõmuga surma minna ("Otsus"). See on see õigus, mis on väljaspool "valitsevaid arvamusi", st seda õigust ja õiglust, millest "Protsessi" süüdistus justkui ei hooliks, mingi olemise arulage, tuim, friovoolne, iseg ropp aspekt, mis ometi muudab "Protsessi" ja kogu Kafka loomingu naudingut pakkuvaks, ülimalt rõõmsaks sündmuseks.
Otsida õigustust iseendale (ehk tunda süüd ja vastutust) kui oled vastamisi elu kestvuse küsimusega (ehk tegelikult siis teatava üleinimliku KÄSUGA), elu üldise banaalse keeldumisega hääbuda (seda EI TOHI juhtuda), ükskõik mis vormides (näiteks eriti individuaalse vananemise, elujõu kuhtumise ja hääbumise märkides) see sind ka ei kõnetaks.
Vitaalne, nürimeelne elujõud on alati (vahel totruseni) koomiline ja nii või teisti... HÄBISTAV ("Protsessi" lõpulause: "...ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama").
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht