"Protsessi" lugemismärkmed 2. (Lugeja usaldus)

Eelnevaid märkmeid lugedes jääb mul üle vaid mõningase hämmeldusega täheldada, kui NAIIVSELT heausklik, autorit loomupäraselt usaldama kalduv on siiski lugeja (s. t mina ise kui lugeja) -
olin küll Kafkat lugenud ja teadsin, et Kafka on "kafkalik", kuid lugesin siiski mingis lihtsameelses lootuses, usus, et ehk seekord, seekordsel lugemisel võiksid "otsad" lõpuks kuidagi iseenesest kokku joosta (kuigi Kafka viib või jätab nad tingimata lahku).
Lugeja näib suhtuvat kirjutajasse justkui mingist "ühiskondlikust lepingust" lähtudes, et teda ei tõmmata tekstis orki, et talle ei pakuta kunstina või kunstis (kujundis) kokkuvõttes LAHENDAMATUT - ja seda isegi modernismi kultusautori puhul.