"Protsessi" lugemismärkmed 1. (Sontagi vastu)

Hakkasin uuesti lugema "Protsessi", mis minu kujutluses on Kafka esindusteos –
panen siin praegu ja loodetavasti ka edaspidi kirja protsessi käigus tekkinud mõtteid, lugemismärkmeid (mitte küll kronoloogiliselt, lugemise järjekorras, pigem läbisegi).
...

"Tänapäeval on tõlgendamise projekt suuresti tagurlik, lämmatav," kirjutab Susan Sontag (1964. a) – ehk siis tõlgendamine "vägistab kunsti", "muudab kunsti tarbimisühikuks, et sobitada see kategooriate mentaalsesse skeemi" jne, jne…

Üheks esindusnäiteks tõlgendajate ohvriks langenud kirjanikust on tal Kafka ("Kafka looming on pakkunud ainet tervelt kolme tõlgendajatearmee massilisele vägistamisele" – s. t teda on vägistatud totalitarismi, psühhoanalüüsi ja religiooni vaatenurgast).
8. peatüki lugemisel - umbes seal, kus Josef K. on otsustanud loobuda advokaat Huldi teenustest, kuna protsess ei edene ja ta ei usu, et Huld tema kaitsjana midagi olulist selle edenemise nimel ka korda suudaks saata – tekkis mul esimene nii-öelda põhimõtteline "tõrge" lugemisprotsessis: kohtuasja hargnematus ei ole häirivaks (tüütuks) muutunud niisiis mitte ainult Josef K. jaoks, vaid ka minu kui lugeja jaoks, mind on alarmeerinud, nakatanud tema närvilisus, kärsitus, isegi pettumus.
See on viljakas häiritus: ma tunnen, et ma ei saa nüüd enam lihtsalt niisama edasi lugeda, et mul ENDAL tuleb nüüd midagi ette võtta (rohkem pingutada, mõelda, mõtestada) – kas ei tunne Josef K. sama?
Kui tema ei usalda enam advokaadi võimeid protsessi suunamisel (positiivse) lahenduse suunas, siis mina ei "usalda" nüüd enam teksti edenemist või põhimõttelist arenemist niisama, sellisena – tunnen, et see ei vii enam kuhugi (edasi, väljapääsu, lahenduse või "tähenduse" poole); et K. olukorra ja fiktsionaalse maailma loogika, reeglid, PIIRID on nüüd juba paigas, kindlaks määratud…
See, milles advokaat Josef K.-d põhimõtteliselt veenda püüab, on MÄÄRAMATUS, süü ja protsessi määramatus.

Kas määramatus ongi "kõik", millesse ma lugejana võin lõpuks kindlalt uskuda?
Mitte "usaldada" enam teksti (sest tekst on usaldanud SIND, jätnud su iseenda hooleks) - mitte võtta teksti sõnasõnalt?
(Sontag karikeerib tõlgendajat: "Tõlgendaja ütleb: vaadake, kas te ei näe, et X on õieti A – või tähendab õieti A-d? Et Y on õieti B? Et Z on õieti C?")
Võiksin nõustuda Sontagi nõudega ("Kriitiku funktsiooniks peaks olema näidata, kuidas see on, mis on; isegi et see on, mis ta on, mitte näidata, mida see tähendab"), aga mind ikkagi huvitab, mida see TÄHENDAB, et süü on, mis ta Kafkal on (häirivalt, painavalt määramatu), et inimesed on, mis nad Kafkal on (vastikult alatud, nilbed, koeralikud jne) – ja põhimõtteliselt on see MIKS-küsimus?
Kuidas siis vältida Kafkat lugedes tõlgendamist – tõlgendamist totalitaarsest, psühhoanalüütilisest ja religioossest vaatenurgast?