Päeva tsitaat (mis paneb mõtlema kaduvusest)
"Ja lõpuks nõrkeb inimsugu raamatukogude lävel – kui metsad on tervenisti maha raiutud, et teha paberit, mida raamatukogudes talletatakse –, muuseumide, laboratooriumide, masinate, vabrikute ees… et neid pärandada… kellele? Sest Jumal ei võta neid vastu."(Miguel de Unamuno
"Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest")
postitas Jaanus Adamson kell
märts 23, 2009
5 kommentaari:
...ütleb mees raamatute keskel. Selline narodniklik enesealandamine ei veena. Vaid väike osa metsi raiutakse kunsti ja teaduse teenimiseks, enamus läheb ikka väga madalate vajaduste ja harjumuste rahuldamiseks.
Unamuno ei ole roheline, ta on spiritualistlik ja eksistentsialistlik mõtleja, ta ei muretse mitte niivõrd metsa pärast, vaid hinge surematuse pärast...
Kui meie hing ei ole surematu teenivad tegelikult ka kunst ja teadus põhimõtteliselt väga madalate vajaduste ja harjumuste rahuldamist - mida nad siis veel teenivad? Mida muud kui surelikkude labast (petlikku) eneseülendust.
Vabandust, ma Unamunot ei tunne, mida see tähendab, et ta muretseb hinge surematuse pärast? Kas ta muretseb selle pärast, et hing ei ole surematu, või selle pärast, et on? Või et on surematu, aga võib saada surelikuks? Jaanuse kommentaari teisest lõigust võiks justkui järeldada, et Unamuno arvates hing ei ole surematu ja seetõttu on teadus ja kunst madalate vajaduste teenistuses. Nii et Jumalale viitamine oli Unamunol vaid retooriline lüke... Aga juhul, kui "hinge surematuse pärast muretsemine" siiski tähendab, et Unamuno arvab, et hing on surematu, siis kuidas mõjutaks see teaduse ja kunsti staatust? "Kui meie hing ei ole surematu, teenivad tegelikult ka kunst ja teadus põhimõtteliselt väga madalate vajaduste ja harjumuste rahuldamist." Kas siis, kui meie hing on surematu, teenivad teadus ja kunst kõrgemaid vajadusi (ja kas ainult siis? kas ei võiks ka surelikel olla (tegelikult, mitte enesepetlikult) kõrgemaid vajadusi?) Kuidas selle surelikkuse pärast muretsemisega ikkagi on?
August jõuab rohkem küsida kui Jaanus vastata - lugegu August ise, aga mõte on umbes see, et kui me ei ole surematud, on see kõik üks pask ja enesepettus (Jumal ei võta seda ju vastu).
Suured mõtted on tegelikult lihtsad.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht