Hea Üli-Mina

Eile kohtusin tööasjus ühe ettevõtte turundusjuhiga ja kogu kohtumise ajal ei saanud lahti tundest, et ta viibib mingi aine, mingite rohtude mõju all – mingit muud seletust ei osanud leida, sest ainsaks alternatiiviks oli tunnistada, et tegu on lihtsalt loomult juhmi (seejuures oma ametiülesannetes ebakompetentse, pinnapealse jne) inimesega.
Viimasel ajal olen üldse täheldanud, et olen hakanud kuidagi rohkem või teistmoodi kui varem (st mitte enam nii ülelibisevalt ja mingi harjumatu kahjurõõmuga) fikseerima inimeste lollust ("Ahah, no jah, ta on ju loll…").
Ja kuigi selline lolluse või vaimse küündimatuse fikseerimine ei küüni vastiku parastamiseni, on selles ikkagi mingit koguja, kollektori salarõõmu ("Näed, see ja seegi…").
Hakkasin mõtlema, et millest see (psühhoanalüütiliselt võttes) võiks tuleneda… ja jõudsin järeldusele, et teiste lolluste mõnulev fikseerimine on seotud autokoolis saadud hoobiga oma Mina pihta ja minu Üli-Mina (Über-Ich, super ego) reaktsiooniga sellele.
Juba varem olin õppesõidul imestanud ühe veidra dissonantsi, lahknevuse üle: kuigi õppesõit on Tallinna tänavatel paras katsumus ja mul justkui ei lähe hästi (vähemalt õpetaja silmis), väljun ma autost alati VÕITJANA, sisemiselt triumfeerivana, st minu tunne oma edust ja kordaminekust on kõigutamatu, kindel, vääramatu. Miks? Miks ma ei lase end mingitest (pisi)vigadest või vääratustest häirida?
Vastuseks on HEA Üli-Mina.
Mida see hea Üli-Mina mulle siis ütleb? Matkides Freudi ennast (täpsemalt, seda, kuidas ta tavatses dramatiseerida psüühiliste instantside funktsioone) võiks Üli-Mina monoloogi, mille ta minu Minale kõrva sosistab, sõnastada järgmiselt:
"Vaata, maailm on täis lolle ja saamatuid inimesi, kellega sul tuleb iga päev kokku puutuda – näe, seal läheb jälle üks, ja veel üks! – ja sinu autoõpetaja võiks samuti aru saada, et see lolluse või saamatuse hulk, millega tema oma töös sinu näol vastamisi on, on tegelikult tühine sellega võrreldes, millega SINUL tuleb elus hakkama saada… sa oled igal juhul tubli… juba see, et sa nii inetu linna tänavatel ise roolis istud, on saavutus omaette".
Hüpotees või kujutelm hea Üli-Mina olemasolust või selle võimalikkusest ei ole tegelikult laiemalt üldse tuntud – mõeldakse ju Üli-Mina all tavaliselt mingit vanemlikult üleolevat ja ülikriitilist, peaaegu et sadistlikku psüühilist instantsi, mis tekitab meis mõttetut ärevust ja objektitut süütunnet, nii-öelda "ahistust kultuuris".
Freud ongi just sellest ("negatiivsest") küljest Üli-Mina kirjeldanud ja see on ka mõistetav, sest just sadistlikult nõudlik Üli-Mina on (kultuuri)neurooside teguriks.
Kuid vanemad ja need (sümboolsed) vanemlikud instantsid, kelle esindajaks Üli-Mina väidetavalt meie teadvuses ja teadvustamatuses on, ei ole ju alati olnud üheselt halvad või kriitilised meie vastu – hea Üli-Mina kannabki meis endis (introjitseeritud kujul) edasi hea, lohutava, Mina kannatusi (kasvõi illusoorseltki) pisendada püüdva vanema funktsiooni.
Me lihtsalt peame ta endas üles leidma, tema häält kuulda võtma või siis ta endale LOOMA (kui meil elus selline reaalselt puudus) ehk siis: me peame saama iseenda isaks ja emaks ehk tõeliselt täiskasvanuks, me peame sosistama mingi sisemaski varjus endale emalikke lohutusi ja isalikke julgustusi – ka neid, mida me lapsena ei kuulnud või enam ei kuule…
Freud on heale Üli-Minale (kuigi ta seda kordagi "heaks" ei nimeta) pühendanud natuke ruumi Mari Tarvase poolt eesti keelde tõlgitud kirjutises "Huumor".
Ta küll jääb seal kujutluse juurde Üli-Minast kui rangest isandast, kuid näeb humoristliku suhtumise taga Üli-Mina lohutust, st kannatusi pisandava või neist üle vaatava hoiaku kultiveerimist (kel sellist Üli-Mina pole, ei suuda midagi, eriti iseennast huumoriga võtta):
"Me teame, et Üli-Mina on muidu range isand. (…) selle tunnusega klapib halvasti kokku, et ta langeb nii madalale, et võimaldab Minale väikese naudingu saamist. (…) Ta tahab öelda: vaata, see on ju vaid maailm, mis näeb nii ohtlik välja. See on lapsemäng, sobib parajasti vallatlemiseks.
Kui see on tõepoolest Üli-Mina, mis huumoris nõnda armastavalt lohutades kõneleb äraehmatatud Minaga, siis meenutame, et peame Üli-Mina olemuse kohta veel nii mõndagi teada saama."