Ärgem olgem sinisilmsed

Huvitav lugu – see on nüüd seotud nende jalanõudega – juhtus mõni aeg tagasi Viru Keskuse Montoni kaupluses.
Olin kuidagi süüdimatult uskunud, et "letialune" kaup jäi nõukogude aega, aga see juhtum pani mind selles kahtlema.
Niisiis, ühel päeval põikasin korraks – lihtsalt selleks, et sealt igaks juhuks läbi käia, midagi eriti lootmata – Montoni esinduspoodi Viru Keskuses ja proovisin seal, lihtsalt selleks, et midagi proovida (kui juba tuldud sai), mingit kinga jalga – olin seda kinga tegelikult varemgi korduvalt käes näperdanud.
Tundsin, et king on natuke väike ja silm langes käeulatuses olevatele kingakarpidele "leti all" (s. t selle lauakese all, kuhu see king oli vaatamiseks välja pandud); ja kuna ma ei tahtnud müüjat tülitada ("ah, nagunii ei osta ma neid ära"), aga tahtsin seal veel veidike huvilist teeseldes jalgu puhata, siis võtsin sealt "leti alt" omavoliliselt ühe kingakarbi, lihtsalt niisama, prooviks ja… kujutage ette, just like that langes mulle sülle õnn – mingid hoopis teist sorti kingad, aga just need mister Õiged.
Paraku olid needki tsipa väikesed, aga kuna nüüd ei tahtnud ma seal enam iseseisvalt tuhnida (olin nüüd täieõiguslik ostja), siis pöördusin esimese ettejuhtuva teenindaja – ühe kintspükstes noorhärra – poole, kes oli kogu aeg ignorantselt veidi eemal seisnud.
Ootasin lihtsameelselt tema rõõmsat – mis siis kui isegi teeseldud – üllatust, umbes seesugust emotsiooni, et "Ohoo, mis tore klient ja kui õnnestunud kingavalik, lubage Teid Montoni nimel õnnitleda!", aga võta näpust! Ei mingit empaatiat, ei mingit sära silmis, pigem näis, et ta on ebameeldivalt puudutatud (aga heitsin selle inetu mõtte kohe peast).
Sõnagi lausumata tõi ta mulle kusagilt teisest kastivirnast (mitte kõik ei olnud TOLLE lauakese all peidus) teise paari – ja miskipärast tundus, et justkui vastu tahtmist (aga heitsin sellegi inetu mõtte kohe kõrvale).
Kingi jalga proovides üritasin kutiga joviaalselt suhelda, et "näe, ikka sobivad vist, mis teie arvate" jne… kuid ta vaikis kogu aja ja vaatas mind kuidagi imelikult, hoomasin isegi mingit allasurutud pirtsakust tema kehakeeles (kitsaste puusadega tundlik natuur, mõtlesin, võib-olla on põhjus minu mehelikus sarmis…)
Ühesõnaga, alles hiljem tuli pähe, et võib-olla oli asi selles, et need kingad ei olnudki üldse mõeldud "leti peal" müümiseks – käisin seal hiljem huvi pärast vaatamas, ei olnud NEID kingi kusagil väljas, ei olnud ega saanud olema.
Kuhu nad kadusid? Kes neid ostsid?
Kas neid müüdigi sealt, kastidest otse neile, kellele vaja, mingile Angelole näiteks?
Tükike ENSV-d keset kapitalistlikku ostuparadiisi?