Jeesus müügiks

On August Friday the 13th, 1993 the slogan ‘gsus is coming’ announced the arrival of their shop: the “heavens playground”. Besides a point of sale for existing brands, the shop was used as a lab for their own label: gsus.The name attracted people’s attention from the start. Besides being a very characteristic guitar chord, the name gsus symbolizes individuality and an always-positive view on fashion, ‘fashion soaked in humor’. Much more than a religious interpretation, the company likes to give the name a more controversial touch and uses a considerable pinch of self mockery, ‘gsus sucks’.

New Age on jõudnud "Sirpi"!

Mathura kirjutab viimases Sirbis Krulli raamatust "Paljusus ja ainulisus" nii - euroopalikku ja modernistlikku maailma valitseb vasak ajupoolkera (ratsionaalsus, tehnilisus jne), eriti võrreldes vana India ja vana Ameerika maailmaga, kus dominantseks sihiks oli tunnetuslikkus ja spirituaalsus, vaimsus. (Hm, mina olen aru saanud nii, et vana aja inimeste "spirituaalsus" oli kollektiivse ellujäämise teenistuses, see ei olnud mingi tunnetuslik eesmärk iseeneses – eksistentsiaalselt funktsionaalne ja pragmaatiline aspekt tollase nii-öelda vaimsuse juures on miski, mida tänapäeval tajutakse kuidagi häirivana, labastavana: ja ega meie ju üldiselt ka ei karda, et esivanemate vaimud meid ära söövad, meid ahvatleb "sisemise ja välise harmoonia", kõrgem Tunnetus, nii nagu tegelikult siis "neidki" pidid ahvatlema jms).
Modernismi spirituaalsuseks on Mathura sõnul "intellektualism" ja Krull on üks neid, kes üritab seda modernistlikku spirituaalsust (ehk intellektualismi) lepitada tõelise spiritualismiga (ehk siis mittemodernistliku vaimsusega), ta "vaatab intellektualismist spiritualismi suunas".
Selline Krulli suund tasakaalu (vasaku ja parema ajupoolkera harmoonia) suunas on kirjutajale meeltmööda, kuid tal esineb ka kahtlusi.
Nimelt, Krulli kirjutised olevat küll "vägagi isikupärased, ent harvem haaravad kuulaja tervikolemust, jäädes pigem aruteluks intellektuaalsete kontseptsioonikäsitluse raamides" – aga: mida Mathura siis sooviks? Milline peaks olema kirjutis, mis ületab kontseptuaalsuse ehk haarab lugeja tervikolemust ja kuidas sellist haaravust saavutada?
Kas kirjutada rohkem nagu shamaan (prohvet, nägija, jünger, usumees)? Panna oma arutlused mantrate ja leelutuste vormi? Väljendada kaasakiskuvalt tundmusi, pakkudes võimaluse osaduseks? Võta sa kinni.
Veel, Mathura sõnul on Krull "kallutatud modernistliku kaanoni suunas – olgu selle näiteks kas või nentimine, et "ükski sümbol ei saa olla puhtam kui tema alla koondunud inimesed" (lk 25), mis välistab võimalikkuse, et mõni sümbol võiks olla muud kui inimloome".
Hakkasin mõtlema, mida mõelda sümboli all, mis oleks midagi muud kui inimloome, s.t midagi muud kui artefakt ja tegelikult oleksin oodanud siin kirjutajalt selgitust: kas selliseks (mitteinimliku, jumaliku päritoluga) sümboliks võiksid olla näiteks pühakuju silmadest voolama hakkavad verepisarad, taevakummile joonistuv põlev rist? Kas sellisteks sümboliteks võiksid olla ka näiteks HÄRG ja TULI?
Kas selline inimloomest puutumata (puhas) sümbol – no näiteks HÄRG – saab sümbolina eksisteerida, s.t täituda väe või hingelise sisu või püha tähendusega lahus inimloomusest (ajuehitusest) või kollektiivsest mentaalsusest (ehk tema "alla" koondunud inimestest)?!

Veel üks tähelepanuväärne lõik: "Ma leian, et mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus, mida ka modernism eeldatavasti otsima suundus, on tänase päevani meie kultuuriruumis suuresti leidmata. "Paljususe ja ainulisusega" annab Krull sellesse otsingusse oma panuse ning oleksin rõõmus, kui sellealane diskussioon areneb ja laieneb”.
Mida tähendab mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus?
Kas vanas Indias ja vanas Ameerikas – neis kultuurides, mille spirituaalsuselt meil mõõtu tuleks võtta – oli tõepoolest olemas isiksusekeskset vaimsust (või kas meil tuleks sealt vanadest kultuuridest noppida seda, mis meile siin ja praegu modernselt ja isiksusekeskselt kohane tundub olevat ning jätta kõrvale muu, näiteks tõsiasi, et tollane spirituaalsus ei välistanud (samuti) äärmuslikku kollektiivset julmust, lausa elajalikke metsikusi jne)?
Kuidas arendada seda soovitud diskussiooni, kui puuduvad ühised kontseptuaalsed raamid ja tunnetuslikud koodid – kas nii, et istume igaüks ise nurgas ja mediteerime ja siis laulame vastastikku üksteisele (kõik on ju üks ja seesama) ja vaatame, mis saama hakkab?
Mul, lollil, on kahtlus, et keegi teab tõde?

Uus "dekadents"

Feministlikult meelestatuid rõõmustab kurvikate naiste ilmumine moepildile, kuid kas ei tekita see ka kurja kahtlust, et tegu on kalkuleeritud pendlivõnkega... ehk siis mitte "loomulikkuse" ja "tervise" tulekuga, vaid omalaadse "amoraalsuse" ja "dekadentsi" puhanguga – paradoksaalselt siis vaid väikese värskendava üleastumisega (… ja Deleuze’i ja Guattarid tsiteerides,"üleastumine pole tegelikult midagi, ta on vaid jäljendamise vahend").
Ja kas leevendab see iluterrorit?
Kuigi lisandunud on volüümi ja pehmust, on see mõistagi disainitud ja - ütleksin isegi, et - šikk korpulentsus ja kehailu.

Ja kas pole nii, et väikesed erinevused on peaaegu alati masendavamad kui suured erinevused (lõhe reaalsuse ja mudeli vahel piinab seda enam, mida ületatavam see tundub olevat… kuigi seejuures on mõistagi tegu võimatu ülesandega).
Veel tsitaate D & G-lt (seos siinse teemaga jääb aimatavaks): "Iha on fundamentaalselt mitmemõtteline, ja see mitmemõttelisus teeb temast ühe ja sellesama iha, mis hõlmab kõike. (...) mitmemõttelised naised tekitavad lakkamatult naudingut, ja see on ükssama nauding kohtunikele, advokaatidele ja kaebealustele."
Ja veel: "Pagemisjoongi on osa masinast".

Reklaamikool: kuidas siis ikkagi kanda teksaseid

Ostsid teksased, aga kodus avastasid, et
need ikka ei istu nagu?
Hea lugeja, sulle ainult TUNDUB nii -
alt leiad mõned toredad näited kinnituseks ühes mu varasemas postituses esitatud väitele, et (a) ei ole halvasti istuvaid teksaseid ja (b) ei ole ebaseksikaid inimesi -
on ainult inimesed, kes ei kanna teksaseid õigesti, s. t. AINSA kehakattena...

Ärgem olgem sinisilmsed

Huvitav lugu – see on nüüd seotud nende jalanõudega – juhtus mõni aeg tagasi Viru Keskuse Montoni kaupluses.
Olin kuidagi süüdimatult uskunud, et "letialune" kaup jäi nõukogude aega, aga see juhtum pani mind selles kahtlema.
Niisiis, ühel päeval põikasin korraks – lihtsalt selleks, et sealt igaks juhuks läbi käia, midagi eriti lootmata – Montoni esinduspoodi Viru Keskuses ja proovisin seal, lihtsalt selleks, et midagi proovida (kui juba tuldud sai), mingit kinga jalga – olin seda kinga tegelikult varemgi korduvalt käes näperdanud.
Tundsin, et king on natuke väike ja silm langes käeulatuses olevatele kingakarpidele "leti all" (s. t selle lauakese all, kuhu see king oli vaatamiseks välja pandud); ja kuna ma ei tahtnud müüjat tülitada ("ah, nagunii ei osta ma neid ära"), aga tahtsin seal veel veidike huvilist teeseldes jalgu puhata, siis võtsin sealt "leti alt" omavoliliselt ühe kingakarbi, lihtsalt niisama, prooviks ja… kujutage ette, just like that langes mulle sülle õnn – mingid hoopis teist sorti kingad, aga just need mister Õiged.
Paraku olid needki tsipa väikesed, aga kuna nüüd ei tahtnud ma seal enam iseseisvalt tuhnida (olin nüüd täieõiguslik ostja), siis pöördusin esimese ettejuhtuva teenindaja – ühe kintspükstes noorhärra – poole, kes oli kogu aeg ignorantselt veidi eemal seisnud.
Ootasin lihtsameelselt tema rõõmsat – mis siis kui isegi teeseldud – üllatust, umbes seesugust emotsiooni, et "Ohoo, mis tore klient ja kui õnnestunud kingavalik, lubage Teid Montoni nimel õnnitleda!", aga võta näpust! Ei mingit empaatiat, ei mingit sära silmis, pigem näis, et ta on ebameeldivalt puudutatud (aga heitsin selle inetu mõtte kohe peast).
Sõnagi lausumata tõi ta mulle kusagilt teisest kastivirnast (mitte kõik ei olnud TOLLE lauakese all peidus) teise paari – ja miskipärast tundus, et justkui vastu tahtmist (aga heitsin sellegi inetu mõtte kohe kõrvale).
Kingi jalga proovides üritasin kutiga joviaalselt suhelda, et "näe, ikka sobivad vist, mis teie arvate" jne… kuid ta vaikis kogu aja ja vaatas mind kuidagi imelikult, hoomasin isegi mingit allasurutud pirtsakust tema kehakeeles (kitsaste puusadega tundlik natuur, mõtlesin, võib-olla on põhjus minu mehelikus sarmis…)
Ühesõnaga, alles hiljem tuli pähe, et võib-olla oli asi selles, et need kingad ei olnudki üldse mõeldud "leti peal" müümiseks – käisin seal hiljem huvi pärast vaatamas, ei olnud NEID kingi kusagil väljas, ei olnud ega saanud olema.
Kuhu nad kadusid? Kes neid ostsid?
Kas neid müüdigi sealt, kastidest otse neile, kellele vaja, mingile Angelole näiteks?
Tükike ENSV-d keset kapitalistlikku ostuparadiisi?

Blue Jeans

1997. aastal ostsin endale Calvin Kleini teksased, olin need proovikabiinis korra jalga ajanud - kiiresti nagu ikka - ja tundusid sobivat.
Jõudsin pükstega isegi mõned korrad linna peal käia, kuni jõudis kohale masendav tõdemus: lõige ei sobi kohe mitte, säär ei lange kingale kenasti jne.
Hiljem ajasin kodus (justkui transis olles) riided seljast, läksin paljajalu ja palja ülakehaga (täpselt nagu meesmodell Kleini teksastega kaasas olnud reklaamsildil, kuid mitte sellel, mis siin on) peegli ette ja lausa tardusin lummatult: NÜÜD istusid püksid nagu valatult.
Ja nii ja ainult nii nad minu meelest üldse istusidki (nüüdseks olen jõudnud kindlale veendumusele, et teksareklaamidel ei näidata palja ülakehaga inimesi nii sageli mitte ainult seksikalt mõjumiseks, vaid ka sel väga lihtsal põhjusel, et kõige paremini istuvad teksad – igasugused teksad, igasugustel inimestel – just siis, kui nad on AINUS riideese inimese seljas; kõlab müstiliselt, aga võite ise järele proovida).
Noid Kleini teksaseid ma enam kunagi pärast seda jalga ei pannud, seisid aastaid kapis, kuni andsin ära ühele kodutule.
Aga kirjutama hakkasin seda postitust üldse seetõttu, et teksad, mida praegu kannan (Zara), tundusid hommikul kuidagi halvasti istuvat (obsessioon!?) ja ma mõtlesin jälle oma noorusajale 70ndate lõpus – mõtlesin, et kuidas see ikka nii sai olla, et tollal nägin kodulinnakeses teksaseid küll äärmiselt vähestel, aga nad istusid kõigil, eranditult kõigil, minu meelest lummavalt hästi.
Ma ei mäleta, et 70ndatel oleksid teksad üldse kellegi jalas halvasti istunud – ja ma ei usu, et see on mäluhäire või "optiline" illusioon, pigem usun, et vahepealsetel aastakümnetel on midagi juhtunud teksa- ja moetööstusega (või inimeste endiga).
Millistes tohututes lademetes leidub praegu Eestis poelettidel (juba kaugelt näha, et nõmedaid, halvastiistuvaid) teksaseid ja kui massiliselt neid kõigest hoolimata siiski kantakse! Panin tähele, kui hästi istusid meestel teksad (või üldse riided) Pariisis näiteks.
Eestis tuleb viimastest aastatest meelde ainult üks kord, kui vaatasin kellegi teksaseid sama lummatult ja kadedalt kui 70ndatel mingi Tartu hipi Wrangler’eid – need olid ühel moeüritusel Marko Reikopi jalas.
Ma ei ole üldiselt viriseja, ei kurda saatuse ega millegi üle, aga ühte asja oleks küll elult (ja kapitalistlikust Eestist) rohkem oodanud – teksaseid, selliseid, nagu minu lapsepõlves, siin ja praegu.

Uued püksid

Ei ole kunagi mõelnud, et tegelikult kuuluvad ju ka barankadel augud hinna sisse (mida suuremad augud, seda kõrgem hind).
Pükste puhul minu esimene isiklik kogemus sihilikust "defektist" - just selliste, katki kriibitutena neid müüdi ja ma nad ära ostsin.
Justkui küüned oleks enda poole.

Elegants

"Elegants on oskus sobitada maitsetuid asju, mis kokkuvõttes mõjuvad võluvalt."
(Arné Niit, Quelle kataloog sügis-talv 2007)
Kas selle määratluse täpne sümmeetriline inversioon annaks maitsetuse definitsiooni - elegantsete asjade kokkupanu sellisel viisil, et tulemus EI OLE võluv?
Elegantsuse - ja selle vastandi - elementaarseks eelduseks niisiis on, et tervik (1) ei peegelduks osas ja (2) poleks osade n-ö mehhaaniline summa.