Maagia, ideoloogia ja Kurja algupära

Vaatasin "Luukerevõtit" (Skeleton Key, 2005) eelkõige kahe näitlejanna, Gena Rowlands’i ja Kate Hudsoni pärast ja ei kahetse. Nagu ikka pakuvad sedasorti õudusfilmid ka pisut mõtteainet.
Noor naine (Caroline/K. Hudson) asub põetajana tööle majja, mille pööningult avastab salapärase hoodoo toa. Tal tekib õigustatud kahtlus, et majaperenaisel (Violet/G. Rowlands) on mingi seos nii selle toa (maagia, spirituaalsete jõududega) kui ka majaperemehe haigusega (insult: halvatus, kõnevõimetus).
Sisuliselt kujutabki film kahe naise – noorema ja vanema – võitlust mehe (Ben/John Hurt) pärast, alles lõpus selgub, et tegelikult käib võitlus Caroline’i enda elu ja hinge pärast.

Juba üsna alguses kuuleme midagi võtmelist: Caroline’i mustanahaline sõbranna, kes on tuttav kohalike tavade ja uskumustega, ütleb talle julgustuseks/hoiatuseks: "Hoodoo mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad".
Sel levinud arusaamal on erinevaid variante: maagiliste loitsude ja rituaalide mõju põhineb (enese)sisendusel ja (eba)usul; ka ideoloogilised loitsud ja rituaalid õhutavad või kinnitavad usku ("Teeme ära!", "Me võidame niikuinii!"); imesid suudavad näha või kordasaata ainult need, kes neisse usuvad jne, jne.
Miks see julgustav (kuid samas siiski ka hoiatav-hirmutav) lause filmis nii võtmeline oli?
Algusest peale on selge, et filmis, selles filmimaailmas see asi nii lihtne olla ei saa (et ütlen lihtsalt, et ei usu ja olen prii). Lõppkokkuvõttes selgubki, et Caroline’i sõbranna on toiminud tahtmatult Kurja instrumendina: sisendada ohvrile, et mitteuskudes võib ta olla vaba, oli osa Kurja plaanist, see oli sissejuhatus silmusesse. (Ja kuidas langevad subjektid ühiskonnas ideoloogia lõksu? – Eks ikka tänu usu sisendamisele, et ideoloogiast vabanemiseks piisab mitteuskumisest ja küünilisest distantseerumisest).
Üht anekdooti meenutades võiks siin viidata ka sama võtte "positiivsele" variandile: nooruk tunnistab rabile, et ei usu Jumalat, aga rabi lohutab: "Sellest pole midagi, sa ei peagi uskuma, käi lihtsalt korralikult sünagoogis ja ela õiglast elu".

St: sa võid vabalt säilitada oma uskmatuse (veendumuse, et Jumal/Suur Teine on fiktsioon vms), tähtis on see, et sa järgiksid mängureegleid ja osaleksid "süsteemis" (käiksid korralikult sünagoogis jne).

Filmi juurde naastes – Caroline’i langemises maagia lõksu ja ühtlasi ka tema allajäämises Violetile ei olnud määravaks mitte usk või usu puudumine, saatuslikuks sai see, et ta hakkas ka ise rakendama tõrje- või kaitsemaagiat, st ta hakkas järgima teise poolt kehtestatud ja kontrollitud mängureegleid.

(Umbes et: ma tegelikult ei usu päkapikkudesse, aga alati kui on jõulud ja nad käima hakkavad, panen ma neile sussi sisse hiirelõksu).

Caroline’i vastupanul oli otsustav, saatuslik osa tema alistamise plaanist... Maagiline ring, mille ta enda ümber tõmbas, mitte ei kaitsnud teda, vaid vangistas ta sisse (kui küsimus on mingi loitsu/reegli õiges või vales tõlgendamises ja praktiseerimises, tähendab see seda, et sa juba osaledki "mängus"/"süsteemis", oled selles kinni) – ja siis oligi tal juba lootusetult hilja karjuda: "Ma ei usu! Ma tegelikult ei usu sellesse!"

Lõpuks oli ta, kui see veel oli tema, löödud, pikali, halvatud, kõnevõimetu.
On öeldud, et ideoloogia haarab meid seest. Kuidas haarab maagia filmis Caroline’i – kuidas maagiline (imaginaarne) maailma ta endasse sulgeb?
Nagu õudusfilmides ikka (või eriti) on selleski filmis mõõde, mida on mugav nimetada psühhoanalüütiliseks: tegu on kolmnurgaga, kahe naise, noorema ja vanema (ehk siis "tütre" ja "ema") võitlusega isakuju pärast.
On märkimisväärne, et kui tütar hoiab filmis isa poole, siis poja- või vennakuju (keda filmis esindab perekonna advokaat Luke/Peter Sarsgaard) on salaliidus emakujuga.

(Kas oidipaalsed suhtestereotüübid on ikka Freudi sulepeast välja imetud? Ja kui ongi, siis miks neid ikkagi nii palju ekspluateeritakse?)

Naised on filmis ka väliselt sarnased, teineteise peegeldused, peegel on filmis ka maagiaobjekt, mida Violet kasutab Caroline’i keha, kehakujundi ja nooruse röövimiseks (me omastame või kaotame oma identiteedi kehakujundi vahendusel ja me võitleme oma peegeldustega surmani: kas sina või mina? – nii on see Lacanil ja nii on see ka selle filmi maagilises maailmas).

Caroline hoolitseb halvatud majaperemehe eest nagu oma isa eest: ta tahab lunastada oma "süü", st heastada selle, et ei hoolitsenud oma sureva päris isa eest.
Niisiis, tal on suurepärased hingelised eeldused langeda ülekannete ja projektsioonide lõksu, osaleda "mängus": ta hakkab majaperemehes nägema abitud "isakuju", keda ei tuleks mitte ainult põetada (perenaist tõrjudes ja kahtlustades), vaid kes tuleks ka päästa (ohtliku emakuju käest).
Kuid ei saa päästa päästmatut (st laps ei suuda päästa täiskasvanute suhteid või oma suhteid nendega: filmi sisu kujutaski ju teatud mõttes vaid lapse päästmisfantaasiaid – oma olulise “rolli“ otsimist mõistatuslikus suhtevõrgustikus).
Ainus võimalus oma hinge päästmiseks oleks olnud lihtsalt lahkuda Majast, Imaginaarse vallast (loobuda lunastuse ahvatlusest, loobuda oma fantaasiatest, ülekannetest ja projektsioonidest, st leppida võimatuse tegelikkusega, kaotuse ja surma pöördumatusega ehk siis – tunnistada ilmaolek korvamatuks ja väljuda lapsepõlvest).
Filmi tegelikkuse tasandil (kui alateadvuslik-lapselik-fantasmaatiline tasand kõrvale jätta) oleks Caroline'i lahkumine Majast mõjunud hoolimatult, ebainimlikult, aga nii mõjubki ju iga tõeline pääsemine...
Õudusfilmides tekib alati küsimus ka Kurja päritolu kohta (õigem oleks öelda, et õudusfilmid annavad meile vastuse Kurja päritolu kohta ka siis, kui me selle üle ei mõtle, seda ei teadvusta).
Pinnaliselt võttes on vastuseks rassism (igavene Kuri on võimusuhetes, ühiskondlikus ebavõrdsuses jne), samas on minu meelest pinna all, varjul, kuid pinnale üsna ohtlikult lähedal ka rassistlik vastus: Kuri peitub mustanahaliste maagias (hoodoos), st põhimõtteliselt siis nende (allasurutud) hinges.
Hoodoo on tegelikult sünkretistlik nähtus, mikstuur, segu eri kultuuride ja traditsioonide praktikatest ehk siis – tegu on sõna otseses (etümoloogilises) tähendus millegi diaboolsega ("dia" + "ballo": üle piiri heitma, piire segama, segadust tekitama).
Kuri on niisiis seotud eristuste ja piiride kadumisega, erinevate rasside ja kultuuride segunemisel tekkivate vältimatute (rassistlike jne) pingetega?
Multikulturaalsuse süva saatanlikkus?

Loe Lauristini!

Kuigi ma usun, et inimesed loevad ajakirjandust, tean enda põhjal, et vahel võib mõni väärt jutt ka kahe silma vahele jääda.

Sirbis ilmunud vestlus Marju Lauristiniga on üleval ka sotside saidil.

Tühjast lugu

Viimases Ekspressis väidab Märt Väljataga ühe naisluuletaja uue kogu puhul, et "lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – "positiivset programmi" või helgusevõimalust".
Tal on (tahtmatult?) kokku sattunud kaks asja – samastumise võimalus ja positiivsuse (või helguse) võimalus, õigemini, nende puudumine, lohutuse puudumine.
Tundub, et teatud mõttes ongi samastumine (imaginaarne samastumine lüürilise Minaga, aga laiemalt ükskõik millise Minaga või Mina mis tahes emanatsioonide ja hüpostaasidega) ise juba LOHUTUS ja positiivsuse võimalikkus.
Ei saa olla samastumist "negatiivsuse" ja eimiskiga, nii-öelda tühja subjekti, subjekti tühjusega – kuid kas subjekti "tühjus" ei olegi subjekti tõde?
Prantsuse psühhoanalüüs kõnelebki subjektist ainult kui TÜHJAST subjektist (s. t subjekt on nende terminoloogias midagi muud kui Mina).
Ja kas Mina (identiteedi) tõde ei olegi illusoorsete projektsioonide või introjektsioonide alati habras ja vankuv tõde?
Või ei tohiks luules subjekti tühjust, tühikulisust ja Mina illusoorsust (selle tühisust) paljastada (see kvalifitseerub kirjutaja puudulikkuseks, oskamatuseks, tehniliseks ebatäiuseks)?

Kas luule peaks olema kenaks auguplaastriks või nähtamatuks, kuigi aeg-ajalt mõnusalt – ka "vana kooli" meestele mõnusalt – kirvendavaks õmbluseks, suture’iks?
Ära mine teiste ette, püksiauk lahti – näe, öeldakse, eimiski paistab sealt kohe välja! (Paljasta hilp-hilbult nagu teadagi kus – vuajöristi salaunistuseks on näha striptiisil naise "fallost"… fetiši ehk augutäite funktsioonis muidugi: ei, ära karda, mingit "tühikut" ju pole: emmel on see ka - SEE iha ja fallos).
Jah, aga "tehnika on läinud paremaks" ja see on hea, sest "Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma" – "Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult…".

On kahte sorti lugejaid või lugevaid kogukondi – ühed otsivad lugedes Mina, teised subjekti, ühed otsivad imaginaarset identiteeti (kirjutaja "oma" häält, selget steitmenti, ideoloogiat, programmi), teised loevad välja seda, kuidas tekst kui tekst, tekst juba tekstina põhimõtteliselt (ja paratamatult) nihestab ja õõnestab Mina alustalasid, samasusi, ideoloogiaid ja programme.
See teine hoiak on iseloomustanud üht suurt osa 20. sajandi lõpu ülikoolilikust mõtlemisest ja lähenemisviisist mitte ainult kirjandusele, vaid ka filosoofiale või isegi kogu humanitaarteadusele.

Kui nüüd ülikooli diskursuselt ja vintage-naistelt hüpata ühe tühja subjekti siin-ja-praegu-näiteni, siis -

kas keegi oskaks öelda, kas ennast Kiilakaks Lesbiks tituleerija on tegelikult üldse "õige" lesbi või mitte, kas selle nime taga on kirjutajana mees või naine või mis "alusel" seda selgitada ja kas ta teeb nalja (kirjutab fiktsiooni) või kirjutab sellest, mis "tegelikult" juhtus?

Ja miks üldse?

Värske "Vedelik" väljas (subjektiivne fotoreportaaž)

Teatud põhjustel (vein + vein + džinn + džinn + džinn + šampus + šampus + džinn + džinn + džinn...) muutus üritus mulle tähistajate tasandil voolavaks, aga nii palju kui ma aru sain, leidis 19. detsembril Andres Särevi kortermuuseumis aset "Vedeliku" (?) nr 6. esitlus.

Jana Lepik luulet lugemas.

Elo Viiding ja keegi raamatukujundaja (nime ei mäleta), kellega esimest korda kohtusin vist 1998. aastal Krullide juures, tutvumas värske väljaandega.

Keegi, keda tutvustati kui Vello Väärtnõu, st Eesti esibudisti poega (nime ei mäleta) - kartis, et näeb pildil halb välja ja väitis, et on Romanovite veresugulane.

Kusti (August) Künnapu ja Elo Viiding - juba 2 aastat tagasi (Võsul) rääkisin Kustile, et tahaks mõnd tema maali ära osta, nüüd sai kokku lepitud, et külastan lähemal ajal tema ateljeed, et midagi välja valida.

Sandra Jõgeva - "Tere, no mida sina siin teed?"

Elo Viiding ja keegi, keda tutvustati kui Ott Arderi poega (nime ei mäleta), tutvumas värske väljaandega. Tegevuspaik on kandunud KUKU klubisse.

Cassavetese filmist

Esmaspäeval kinos “Sõprus” Ameerika indie-filmide lavastaja John Cassevetese “A Woman Under the Influence” (1974)
Kõige enam jääb kindlasti meelde Mabeli osatäitja Gena Rowlandsi nägu, näomiimika, näo plastika – seda filmi vaadates justkui avastad (teadvustad) uuesti NÄO, näo kui väljendusvahendi.
Helifilmide ajastul sellist rõhku näole (üldisemalt mitteverbaalsele väljenduslikkusele) eriti ei kohta, filmi vaatamise ajal ütlesingi endale, et “Rowlands mängib helifilmis nagu tummfilmides mängitakse”; sellel on oma hind – tajume sellist ilmekust, väljenduslikkust liialdusena, sinna on sisse kirjutatud veidrus, hullus, see on tavatu (filmis ütleb mees oma naise kohta: “She is not crazy, she is unusual”).
Mõnikord öeldakse kellegi kohta, et “hakkas nägusid tegema”, st püüdis eriti ilmekalt oma suhtumist väljendada, nii käituvad ka koomikud, Jim Carrey jt. Kas ei mõju ka tummfilmides näitlejad alati pisut koomiliselt, liigutavalt totralt või lihtsameelselt, isegi siis kui nad muret või kurbust väljendavad ja kõik ilmetesse tahavad panna.
Mäletan, et kunagi võtsin poisikesena spordilaagris ette eksperimendi – olla terve päeva rääkimata; hakkasin aga paratamatult näoilmetega liialdama (kui siiski mingit reageeringut tuli näidata) ja sain ühel hetkel aru, et mõjun lihtsalt lollakana.
Õppetund on siis selline, et ekspressiivne liialdus, väline ilmekus tekitab tunde sisemisest TÜHJUSEST, tühjast subjektist – see mõte filmitegijatel oligi (naist mingi küllase “substantsi” või püsiva iseduse kätkemiskohana olemas ei olnudki, “Ütle, kes ma pean olema, ma võin olla ükskõik kes,” kordas filmis naine mehele). Välisele liialdusele vastab niisiis sisemine puudulikkus.
Ja vastupidi - poker face, ilmetu, läbitungimatu nägu võib mõjuda targalt, tekitada “sügavuse”, sisemise rikkuse efekti, väljendades väga palju (potentsiaalselt, peidetult): välise puudulikkusele vastab sisemine liiasus.

Ürginstinkt 2

Eile jäin Kanal 2-lt vaatama Caton-Jones' i psühhoanalüütilist filmi "Basic Instinct 2", Milena Cardosh (Charlotte Rampling) pidi seal ühes kohas - kui ma ei eksi, siis seal, kus dr Glass rääkis Catherine Tramelli (Sharon Stone) ootamatust lahkumisest seansilt - muiates ütlema: "How very Lacanian", kuid tiitrites oli kirjas: "Kui lakooniline".
Kui mu silmad (ja kõrvad) mind ei petnud, oli niisiis juhtumisi tegu äärmiselt tabava tõlkeveaga: väidetavalt käituski Lacan seansil "lakooniliselt", ei kuulanud tugitoolis tukkudes 55 minutit patsientide lalinat (nagu freudistlik Kirik ette nägi), kui leidis, et nii ON vaja, näiteks kellegi nartsissistliku minapildi purustamiseks, siis lõpetas järsult jama-ajamise ära ja kupatas patsiendi minema.
Seansi äkiline katkestus oli niisiis lacanlik akt ja märk sellest, et Tramell asus ise analüütiku (Isanda) kohale.
Tramell ütles filmis midagi sellist, et "... kui intersubjektiivsust lõpuni lahata, siis pole selge, kes on arst, kes patsient".
Ja ta psühhonuitaski dr Glassi (David Morrisey), mitte vastupidi.
Dr Glass sattus lõpuks hullumajja, kaotas aru - miks?
Filmi näitas, mis juhtub siis, kui meie (kiivad, kättemaksuhimulised vms) ihad ja fantaasiad teostuvad TEGELIKULT, kes peab vastu, kes ei - ja et need ihad on alati kuidagi VAHENDATUD (n. ö. intersubjektiivsed) ihad, nii et ei teagi lõpuks, kelle omad nad just on (jäi ju lahtiseks, kes ikkagi tappis, kes kelle ihad realiseeris).
Filmi "moraalist" lähtudes tuleks niisiis teatud puhkudel väga tähelepanelik olla ja ennast manitseda: "ETTEVAATUST, MEES, PAISTAB, ET KEEGI ON SIIN SINU IHASID KEHASTAMAS" (ühes kohas ütles Tramell Glassile otse välja: "Võib-olla ma elan välja (acting out) sinu teadvustamata ihasid").
Sest sa ei või iial teada, kas sinu ihad on ikka SINU ihad.
Selle kohta ka Mark Fisherilt.

Mehelikust pilgust

Laura Mulvey kirjutises “Visuaalne nauding ja narratiivne kino” on juttu skopofiiliast (vaatamisihast ja -naudingust) ainult meheliku ja heteroseksuaalse pilgu seisukohalt; pilgu objektiks on tal alati naine.
Mulvey eristab meheliku vaatamisnaudingu kaht võimalust: SADISTLIK (naise “väärtuse vähendamine, süüdioleva objekti karistamine”) ja FETIŠEERIV (naise “ülehindamine, naisfilmitähtede kultus”). Ühtlasi on need mehe alternatiivid toimetulekuks naise kui kastratsioonihirmu tekitajaga.
Emil Tode “Raadiot” lugedes tulin mõttele, et gay-jutustaja suhtumises Liz Frantzi kui diivasse on naisobjekti lõhestumine kastreerituks (puudulikuks ja halvustatavaks) ja mittekastreerituks (täiuslikuks ja jumaldatavaks) palju teravamalt, vahedamalt esil kui seda hetero-pilgu puhul võiks täheldada – gay’d on siin paradoksaalselt palju “mehelikumad” (s. t. palju äärmuslikumalt naist lõhestavad) kui mehed ise.
Kas gay’de suhtumises naistesse ei paljastu tõde naiste endi vaatamisiha kohta kui nende pilgu objektiks on teine naine (nartsissistlik rivaalitsemine versus imetlev samastumissoov)? Kas pole naised siin veelgi “mehelikumad” kui gay’d?
Lacanist lähtudes tulekski muideks järeldada, et kõige agressiivsemad ja samas ülistavamad – need kaks dialektiliselt seotud suhtumist esinevad juba subjekti kõige primitiivsemal, eeloidipaalsel arengutasandil – ei olda mitte niivõrd seksuaalobjektide, vaid pigem imaginaarsete samastumisobjektide suhtes, s. t. selliste kehakujundite (imagote) suhtes, mis on subjekti Ideaal-Minaks. Naiste Ideaal-Minaks on aga normaaljuhul teine naine, õigemini terve plejaad teiste naiste kujutisi.
Filmiteoorias tuleks niisiis pilgu analüüsimisel rääkida järjekindlamalt eeloidipaalse "peeglistaadiumi" tagajärgedest, mitte hüpata kohe (nagu Mulvey) meeste oidipusliku kastratsioonihirmuni – nii saaks teoreetiliselt hõlmata mitte ainult meeste, vaid inimolendite kui selliste vaatamisiha.

Pildil on diiva Lauren Bacall (Perske), Iisraeli presidendi Shimon Perezi nõbu.

Fetišismi lühikursus

Juuresolev stilettode reklaam (kliki suuremaks) on nauditavalt lihtne ja samas ka psühhoanalüütiliselt õpetlik, viidates kingafetišile kui falloslikule sümbolile - psühhoanalüüsi kohaselt on fetiši funktsiooniks asendada, varjata, korvata seda, mida naistel EI OLE.
Iga fetiš on ambivalentne - kinga jälg reklaamil küll asendab, kuid samas ka piiritleb hirmutavat TÜHIKUT, äralõiget, kolmnurkset ohuala, s. t. vihjab kastratsioonile.
Ja "stiletto" tähendabki ju algselt terariista, lõikamise, kastreerimise instrumenti (etümoloogiliselt on ta suguluses sõnaga "stiimul").
Kingafetiši kujunemisel ei mängi rolli mitte ainult sarnasusel põhinev asendus (pikk kingakonts kui fallose metafoor), vaid ka külgnevusel põhinev, s. t. metonüümiline nihe: kuna lapse pilk liigub ema kehal alt poolt üles, tarretub fetišiks "puuduvale" objektile lähim eelnenud objekt (justkui põgenetaks hirmunult tagasi aluspesu, jalanõudeni, lakitud varbaküünteni, s. t. objektideni, mille juures võis veel infantiilselt uskuda "maternaalse fallose" olemasolu).
Fetišistidel aitab fetiš ületada kastratsioonihirmu (kui keegi ON juba kastreeritud, siis võidaks neidki kastreerida - hirm, mis tegelikult põhineb ju fantaasial, mitte tõsiasjal, kuid seda raskem on sellest üle saada). Alternatiivideks on psühhoos ja homoseksuaalsus.
Miks või kuidas üks osa meestest on lihtsalt normaalsed heterod, oli Freudile mõistatus.
Filmis "Basic Instinct" on kuulus stseen, kus näeme vilksatamas fetiši TÕDE. Vt lähemalt siit (kingad, mida Sharon Stone seal kannab, pole vist päris stilettod, kuid jätaksid samasuguse jälje).
Üks täpsustav tsitaat Mark Fisherilt:
“She presented men with what Irigaray called “the horror of nothing to see": "her sexual organ represents the horror of nothing to see. ...A “hole” in its scoptophilic lens“ .

Stereotüübid

Üks uudis.
Pariisi X-Nanterre’i ülikooli psühholoogid selgitasid välja, et mehed muutuvad blonde naisi nähes RUMALAMAKS.
Blondide pilte vaadanud mehed said testis vähem punkte kui teistsuguse juuksevärviga naisi näinud mehed. Kehvade tulemuste põhjus oli selles, et meeste ajutegevuse intensiivsus oli langenud, kuna blondiine näinud mehed uskusid alateadlikult, et neil on tegemist madalama intelligentsiga inimestega.
Katset analüüsides jõuti järeldusele, et blondiinide efekt põhineb STEREOTÜÜPIDEL. Blonde vaadanud mehed muutsid oma käitumist ise seda endale teadvustamata: "See näitab, et stereotüüpidega vastakuti pandud inimesed reeglina hakkavadki neid järgides käituma," selgitas üks uuringu autoritest Thierry Meyer. - "Blondiinidel on võime panna inimesed rumalamalt käituma, sest alateadlikult nad ise matkivad rumala blondi stereotüüpi." Vt lähemalt: women.timesonline.co.uk
Point ei ole niisiis mitte lihtsalt selles, et blondid muudavad mehi rumalamaks, vaid selles, et MIS TAHES STEREOTÜÜPIDEST LÄHTUV MÕTLEMINE ON RUMAL.
Või kas ikka on? Stereotüübid lihtsalt suunavad meid kohanduma teiste eeldatava tasemega (meil on kalduvus rääkida vanainimestega aeglasemalt kui tavaliselt, lastega hakatakse vahel pudikeeles totrusi rääkima jne).
Ja osad stereotüübid peaksid intellekti virgutama, mitte vastupidi.
Kui meestel tekib blonde kohates n. n. blonde moment (nende vaimsus väheneb), siis näiteks JUUTI kohates võiks tekkida jewish moment (vaimse aktiivsuse järsk tõus).
Marilyn Monroe'lt saame signaali: think blonde, Arthur Millerilt aga: think jewish.
Aga kui kohtame neid mõlemaid:

Profiil nr 1

"...the profile is always mysterious - we see only the half, while the other half can be a disgusting, disfigured face - or, as a matter of fact, the "true" face..."
S. Žižek, Organs without Bodies

Hitchcock/Kaplinski

A. Hitchcocki Vertigo’st kirjutades on Žižek osutanud, et PROFIILIS NÄGU ALATI MÜSTILINE – näeme ainult üht, lummavalt subliimset ja “kunstiteosele” sarnanevat näopoolt, samas kui teine, varjutuks jääv (“tõeline”) näopool võib olla kas liialt tavaline või koguni tülgastav, moondunud, väärastunud.
Kui Vertigo kuulsas restoranistseenis näeb John (James Stewart) esimest korda Madeline’ i (Kim Novak), siis naine seisatub hetkeks temast möödudes, tardub profiili ja see profiil on HALLUTSINATOORNE – st see pole esitatud mitte mehe reaalsest vaatepunktist, vaid tema siseilmast, kujutlusest lähtuvalt (inner vision). Naise profiil – mille taustaks olev punane restoranisein näib intensiivselt hõõgvele löövat – on libidinaalselt investeeritud PUHAS NÄIVUS.
Ja nagu me filmi käigus tänu Judy ülestunnistusele teada saame, seda naist – Madeline’ i – ei olegi tegelikult olemas (Judy oli palgatud teda kehastama, näitlema).
Madeline’ i profiili teine, varjatuks jäänud hämar pool – selle negatiiv – on niisiis esindatud Judy näol.
Ka Jaan Kaplinski romaanis "Seesama jõgi" lõhestub naisprofiil vastandlikeks "poolteks":
Subliimne, jumalik, ihaldusväärne profiil...
"Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit" (lk 26).
...ja seesama profiil pärast ebaõnnestunud seksuaalvahekorda (desublimatsiooni):
"Hetke, kui ta vaatas Mallet profiilis, näis tüdruk talle äkki võõras. See võõritus kestis küll vaid hetke, muutis ta aga veelgi kidakeelsemaks" (lk 90).

Elegants

"Elegants on oskus sobitada maitsetuid asju, mis kokkuvõttes mõjuvad võluvalt."
(Arné Niit, Quelle kataloog sügis-talv 2007)
Kas selle määratluse täpne sümmeetriline inversioon annaks maitsetuse definitsiooni - elegantsete asjade kokkupanu sellisel viisil, et tulemus EI OLE võluv?
Elegantsuse - ja selle vastandi - elementaarseks eelduseks niisiis on, et tervik (1) ei peegelduks osas ja (2) poleks osade n-ö mehhaaniline summa.

Kidman's "okay"