Ürginstinkt 2

Eile jäin Kanal 2-lt vaatama Caton-Jones' i psühhoanalüütilist filmi "Basic Instinct 2", Milena Cardosh (Charlotte Rampling) pidi seal ühes kohas - kui ma ei eksi, siis seal, kus dr Glass rääkis Catherine Tramelli (Sharon Stone) ootamatust lahkumisest seansilt - muiates ütlema: "How very Lacanian", kuid tiitrites oli kirjas: "Kui lakooniline".
Kui mu silmad (ja kõrvad) mind ei petnud, oli niisiis juhtumisi tegu äärmiselt tabava tõlkeveaga: väidetavalt käituski Lacan seansil "lakooniliselt", ei kuulanud tugitoolis tukkudes 55 minutit patsientide lalinat (nagu freudistlik Kirik ette nägi), kui leidis, et nii ON vaja, näiteks kellegi nartsissistliku minapildi purustamiseks, siis lõpetas järsult jama-ajamise ära ja kupatas patsiendi minema.
Seansi äkiline katkestus oli niisiis lacanlik akt ja märk sellest, et Tramell asus ise analüütiku (Isanda) kohale.
Tramell ütles filmis midagi sellist, et "... kui intersubjektiivsust lõpuni lahata, siis pole selge, kes on arst, kes patsient".
Ja ta psühhonuitaski dr Glassi (David Morrisey), mitte vastupidi.
Dr Glass sattus lõpuks hullumajja, kaotas aru - miks?
Filmi näitas, mis juhtub siis, kui meie (kiivad, kättemaksuhimulised vms) ihad ja fantaasiad teostuvad TEGELIKULT, kes peab vastu, kes ei - ja et need ihad on alati kuidagi VAHENDATUD (n. ö. intersubjektiivsed) ihad, nii et ei teagi lõpuks, kelle omad nad just on (jäi ju lahtiseks, kes ikkagi tappis, kes kelle ihad realiseeris).
Filmi "moraalist" lähtudes tuleks niisiis teatud puhkudel väga tähelepanelik olla ja ennast manitseda: "ETTEVAATUST, MEES, PAISTAB, ET KEEGI ON SIIN SINU IHASID KEHASTAMAS" (ühes kohas ütles Tramell Glassile otse välja: "Võib-olla ma elan välja (acting out) sinu teadvustamata ihasid").
Sest sa ei või iial teada, kas sinu ihad on ikka SINU ihad.
Selle kohta ka Mark Fisherilt.