Mida on õppida naistelt

Küsimus soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt: kas seda, et naised on meestest verbaalselt andekamad, ühtlasi ka võimekamad sotsiaalses suhtlemiskunstis, tuleks afisheerida ka Small talk'i raamatukaanel? Kas vestluskunsti tuleks õppida naistelt?

Ja kas see teisalt ei kinnista trafaretset ettekujutust naistest kui tühja jutu ajajatest, mokalaada pidajatest?

Kujundajaks Tiiu Allikvee.

(Huvitav täheldus: kui panna pealkirjaks suunav küsimus, teadvustab peaaegu iga vaataja kohe, et raamatukaanel on kujutatud naisi; ilma suunava küsimuseta pandaks seda vaevalt tähele - minul läks küll tükk aega, et naisprofiilide olemasolu üldse teadvustada.

Selleks et midagi näha, pead sa teadma, mida ja mis seisukohast, mis moraalsest perspektiivist jne vaadata.)

Catherine Breillat' "Sinihabe" (2009)

Üle väga pika aja jälle Pimedate Ööde filmifestivalil – Catherine Breillat' "Sinihabe", ka tema kõmulist "Romanssi" käisin kunagi pöffil (1999?) vaatamas.

Filmis kaks tasandit (liigutakse ühelt teisele ja tagasi):
1) kaks väikest tüdrukut, õed maja pööningul kuskil 1950ndatel vist (rezhisöör Breillat ja tema aasta vanem õde olid just samas eas 50ndate alguses); noorem õde (Breillat alter ego) loeb vanemele õele entusiastlikult ette muinasjuttu Sinihabemest, laste naljakad kommentaarid loetule, kuid algusest peale on õhus väikest terrorit, kuigi lapsikult süütut (vanem õde ei taha kuulata lugu koletisest, ta on liiga "sensitiivne", kuid noorem käib õhinal peale); filmi lõpus kukub vanem õde ootamatult alla ühest avatud luugist ja sureb – mida on sellega tahetud öelda?
Kuigi diskreetselt, on muinasjutu sisusse (fiktsiooni) kuuluv traagika ja vägivald toodud reaalsuse (ehk siis muinasjutu ettelugemise, fiktsiooni jutustamise) tasandile – vanem õde astub kogemata üle serva just tänu loo kuulamisest tekkinud hingelisele segadusele.
Tahetakse sellega öelda, et lood, mida me jutustame, ei ole kunagi süütud, et need võivad meid terroriseerida ja et lugudel võib elus endas olla traagilisi tagajärgi (erinevalt muinasjuttudest, kus kõik lõppeb õnnelikult)?
2) Muinasjutt, kuhu noorem tüdruk end sisse loeb ja mis meie ees tükk tükilt lahti rullub, on aga tinglik, väheste vahenditega loodud "kostüümidraama"(15.-17. saj?) täis nii-öelda freudistlikke motiive ja sümboleid (nagu muinasjutud ikka).
Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, kuid mitte eriti sagedane – põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil – keeld tekitab iha (ei ole iha ilma Seaduse ja üleastumiseta), kuid võti on maagiline, veri ei kao sellelt (taas levinud motiiv) ehk siis süütuse kaotamist ei saa enam ära kaotada, tühistada või varjata Isanda eest.

Karistuseks on surm ja siingi – nagu ma eelmises postituses kirjutasin – on surm seksuaalsuse korrelaat (ühtki otsest viidet seksuaalsusele pole ei muinasjutus ega ka filmis, kuid me loeme selle välja karistuse põhjal: seksuaalselt üleastunud, ihale allunud või – öelgem siis lihtsalt, et ihalevad – naised traditsiooniliselt tapeti).
Teisalt räägib muinasjutt lastele õpetlikult muidugi sellestki, et minnes oma ihas lõpuni võime jõuda millegi kohutavani, mis ületab meie soovid (oodatud rahuldus ja saadud rahuldus ei lange kunagi kokku, need ei ole kunagi vastavuses – seda, mida me neurootikute ja mittevalgustatutena saame või usume saavat, on alati kas liiga vähe või liiga palju).
Ja teatud mõttes on too "keelatud ruum" muidugi muinasjuttu lugeva või kuulava väikese tüdruku (Sinihabeme noore naise) enda sisemine fantaasiaruum, hirmude asupaik (seksuaalsuses on midagi sadistlikku jne jne).
Üks asi hakkas silma, kui rääkida Breillat’ kriitilisest, feministlikust positsioonist: keelatud ruumis rippusid poodud naised, neid oli silmatorkaval viisil just kolm – miks? Naiste asetus, see, kuidas nad olid üles riputatud, nende konfiguratsioon meenutas kolme mehe rippumist ristil, Kolgatal.
Niisiis teatav "ikonograafiline", kuid negatiivi pööratud ja seejuures üsna diskreetne tsitaat – viide mitte lihtsalt naistele kui "ohvritalledele", vaid meestekeskse religiooni õudsele pahupoolele (lunastus põhineb naise ihade sulgemisel keldrisse, nõiajahil jne).
Poodud naisi väga detailselt ei näidatud, kuid nägime, et neil olid pikad, abjektsed varbaküüned (elajad, loomalikkus), Sinihabeme rõivastuses oli aga viiteid katoliku preestri rüüle.
Aga kokkuvõtteks –
laste väärkohtlemises süüdistatud lastepsühhiaatri Bruno Bettelheimi järgi räägib see muinasjutt meile ANDESTAMISE vajalikkusest, selle paratamatusest.
Alternatiiv: sa lihtsalt kaotad pea (lõpustseenis on Sinihabeme pea naise liual nagu Olovernese oma).

Ebasümmeetria ülistuseks

Jätkuks eelmisele postitusele –
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):

Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:

Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.

Reklaamikool: mida mehed ei taha

Õppisime neist meeste aluspesu reklaamidest niisiis järgmist: üldjuhul mehed ei taha näha alasti mehi ja seetõttu ei pane nad ka vastavaid pilte (näiteks) oma blogisse (või siis - erijuhtumite korral - lihtsalt ei julge seda teha).

Von Trieri "misogüüniast"

(Mõned tsitaadid Acidemicu blogist:)
ANTICHRIST is great, don't let the frightened critics spook you just because there's some genital mutilation and shocking sexuality; you can handle it. If you're like me and a lifelong victim of anxiety and depression, then you'll really handle it…
(…)
It's always amazing to read just how dumb so many people are that they think Trier is a misogynist. He's not, he makes films that address misogyny as a warping factor in archetypal cinema-psychology and there's a difference!
(…)
Yet the same critics who hate ANTICHRIST undoubtedly are rejecting something, the right of femininity to show its true self, the raw ambiguity of desire and creation/destruction.
(…)
May I venture to take a page from the book of Camille Paglia and suggest that if someone is afraid to even look head on into the wild devouring Dionysian oceanic dissolution represented by pure unleashed feminine sexual drive, then it is they - such as Dafoe's behavioral therapist husband - they are the misogynists, not Von Trier….

Uus "dekadents"

Feministlikult meelestatuid rõõmustab kurvikate naiste ilmumine moepildile, kuid kas ei tekita see ka kurja kahtlust, et tegu on kalkuleeritud pendlivõnkega... ehk siis mitte "loomulikkuse" ja "tervise" tulekuga, vaid omalaadse "amoraalsuse" ja "dekadentsi" puhanguga – paradoksaalselt siis vaid väikese värskendava üleastumisega (… ja Deleuze’i ja Guattarid tsiteerides,"üleastumine pole tegelikult midagi, ta on vaid jäljendamise vahend").
Ja kas leevendab see iluterrorit?
Kuigi lisandunud on volüümi ja pehmust, on see mõistagi disainitud ja - ütleksin isegi, et - šikk korpulentsus ja kehailu.

Ja kas pole nii, et väikesed erinevused on peaaegu alati masendavamad kui suured erinevused (lõhe reaalsuse ja mudeli vahel piinab seda enam, mida ületatavam see tundub olevat… kuigi seejuures on mõistagi tegu võimatu ülesandega).
Veel tsitaate D & G-lt (seos siinse teemaga jääb aimatavaks): "Iha on fundamentaalselt mitmemõtteline, ja see mitmemõttelisus teeb temast ühe ja sellesama iha, mis hõlmab kõike. (...) mitmemõttelised naised tekitavad lakkamatult naudingut, ja see on ükssama nauding kohtunikele, advokaatidele ja kaebealustele."
Ja veel: "Pagemisjoongi on osa masinast".

Reklaamikool: kuidas ekspluateerida muinasjutte (ehk naistegelased ooterežiimil)

Reklaamikool (rassismi/seksismi õppetund)

Seda õhuvärskendaja reklaami vaadates (klikkides suuremaks) ei usu kindlasti nii mõnigi oma silmi – valge naine autos koos…kellega… haisvate MUSTAnahaliste meestega.
Nii-öelda pikantsust lisab asjaolu, et reklaam on tehtud (kas tõesti ka avaldatud?) Lõuna-Aafrikas.
Miks naine seal autos koos selliste meestega on? –

peent teksti reklaami allservas võiks tõlgendada ka nii (või kuidas sellest siis üldse aru saada?), et viidatud on naise fantaasiale, tema kujutluspildile mehest, täpsemalt, kastreerimata MEHEST, ürgsest isasest (eks ole "Musk Aroma" isase potentsi, tema suguhormoonide signaallõhn), s. t olukord tuleks kanda naise (tõrjutud) ihade ja vastumeelsuste imaginaarsesse registrisse –
"Ära kujutle selle lõhna, lihtsalt vabane sellest" ("Stop imagining what it smells like and just get rid of it").
Valge keskealise heteromehena tunnen salamahti muidugi heameelt taolise (võimaliku) moraliseeriva allteksti üle – "Naised, teie unistuste (eksootiline) prints võib osutuda lihtsalt räpaseks õgardiks".
Kui unistuste mees osutub Luft’iks, ei jää muud üle kui (edasi) luhvtitada.
(Ad Info:

Spanjaard Car Freshener: Junk Food
Ad-Agency: DDB South Africa
Executive Creative Director: Gareth Lessing

Art Director: Darren Borrino/ Greig Watt

Copywriter: Stuart Turner/ Kenneth Van Reenen

Photographer: Des Ellis)

Nagu kaks tilka vett... (lemmikute-eri)

Mari Kiduke
("…me oleme radikaal-, öko-, lesbo-, hetero-, libero-, intelofeministid, kodutütardest patrioodid…" – "S00(b)loog")

Poppy Montgomery

("Poppy Montgomery has found success and prominence by playing the dramatic role of FBI agent Samantha Spade in the popular TV series "Without a Trace"")

Prostitutsioonist – akadeemiliselt

Akadeemik Jaan Unduskil täitus eelmisel kuul 50. aastat, ühinen õnnitlejatega.
"Loomingus" aeti juubelijuttu, ilmus ka intervjuu juubilariga, mida huviga lugesin – eriti "intrigeerivaks" osutus looke sellest, kuidas ta kunagi Viinis läks öösel pärast pikka ja pingutavat kirjatööd linna peale "selga sirutama" ja kohtus prostituutidega.
Esitan tolle huvipakkuva lõigukese väikeste väljajätetega (Looming nr 11, 2008):
"Eks tulnudki kaks tüdrukut ligi ja kutsunud endaga kaasa… Olid intelligentsed ja loomuliku olekuga, teenisid vist õppimise kõrvalt lisaraha. Küsisin siis, mis maksab… See pani mind tõesti imestama, ütlesin, et 20 minuti pärast pole ju üldse mõtet teemat üles võtta. Kui tahad kauem, maksad mitme korra eest, vastasid nemad. Selline masindamise-eetika tekitas tõesti kõhedust… miks pean mina neile selle rügamise eest maksma – hoopis nemad peaksid minule maksma, et ma nende juures käin! See on vist loogika, mille peale naised ise hästi ei tule… prostituut võib olla ekspluataator. Esmajoones on see ikka ahnus, mis välja paistab. No nii, sellised põgusad isiklikud kohtumised õpetavad rohkem psühholoogiat kui ideoloogiliselt korrektse prostitutsioonidiskursuse jälgimine."
Kas ei aita see sõnavõtt piiluda meeste, isegi (või eriti) vaimsete, lugenud meeste mõttemaailma telgitagustesse?
Mulle mõjus see jutt kuidagi ehmatavalt upsaka ja rumalana, rumal-upsakana (millal on upsakus rumalusest lahus?) - kõneleja upsakus väljendub teadjaks saanu, valgustatu positsioonis, ülevalt-alla-suhtumises, tema rumalus aga uskumatus naiivsuses, eluvõõruses.
Kui küpse meheeani uskuda 19. sajandi Vene kirjandust, kus prostituute on kujutatud Kristuse sarnaste, mehe seisukohalt lunastavat (kristlik-eetilist) alget kandvate olenditena, siis võib päris elul - kui sellesse korrakski n-ö sukelduda - olla tõesti mitte eriti meeldivaid üllatusi varuks.
Meenus üks lugu "1001 öö muinasjuttudest", mis räägib sellest, kuidas üks mees jõuab kõrbes ekseldes koopani, kus kolm tarka talle ütlevad: "Just sind oleme siin 300 aastat oodanud!"
Muinaslugu Gürteli-tänaval oleks välja näinud aga nii:
kõrgemaist sfääridest väsinud kangelane kohtub mõtlikult jalutades kahe elurõõmsa prostituudiga, kes talle ütlevad: "Oo, Sina Prillitatud ja Kõrgelaubaline, just Sind oleme siin tundide viisi jalalt jalale tammudes oodanud, tahame pakkuda Sulle taevalikke naudinguid, viia Sind õndsuse tippudeni, meie noored kehad on just Sinu jaoks loodud ja kui Sinu üllastelt huultelt juhtub pudenema mõni hindamatu tarkusetera, siis oleme igaveseks Sinu tänuvõlglased."
Mulle tundub, et sellise tohmanliku - või vähemalt tohmanlikult mõjuva - valgustuseni, ahaa-ma-nägin-teid-läbi-tundeni, milleni Undusk Gürtelil jõudis (prostituudid on kasuahned, ilma eetikata olendid, kes lihtsalt ekspluateerivad mehi) on võimalik jõuda ainult siis, kui eelduseks (taustaks) on mehelik fantaasia NAUTIVAST PROSTITUUDIST, kes teeb seda, mida ta teeb, üksnes selle pärast, et see tegelikult talle meeldib ja järelikult ei peaks ta raha üldse tahtmagi (ehk siis, nõuda raha millegi eest, mida nauditakse, on ebaeetiline, ekspluataatorlik).

Kehaga kirjutamine

Pärast Soo(b)loogi lugemist tunnen end alati sutsuke kehvasti, kuidagi tühise, vaimult nõdra ja... isegi räpasena -
mis on ikkagi minu kui mehe, inimese ja kirjutaja (ühiskondlik, intellektuaalne) missioon?
Keda mina aitan? Mis sügavama või laiema eesmärgi nimel - peale isikliku nartsissismi - ma siin ülepea nikerdan, kui...
juba noid upakil naisi seal blogipäises nähes (püüan küll SINNA mitte vaadata - võtan seda isegi kui omamoodi "proovikivi") tajun oma krokodilli-ajus ehk aju kõige madalamas, fundamentaalses osas ühe impulsi tekkimist:
tahaks hammustada.
Inimaju on reetlikult ebakultuurne.

Orlan

Pisut Orlani hiljutisest näitusest Tallinna Kunstihoones (“Postidentiteedi strateegiad”).
Reet Varblane kirjutas küsivalt Orlani kunstiprojektide eesmärgist (identiteetide vahetamise ja ristamise võiks tänapäeval ju vabalt kuulutada ka “konjuktuurluseks”, kuigi ta seda välja ei ütle) ja jõudis lõpuks ikkagi – veel! – vana hea kriitilis-poliitilise emantsipatsiooni-retoorikani, avangardistliku vabastamisihani: ""Post"-mõistete kasutusest hoolimata tuleb tema töödes esile tugevalt avangardistlik iha. Selle järgi on kunsti peamiseks rolliks ikkagi (allasurutud ja ühiskonna poolt kontrollitud) indiviidi vabastamine".
Orlani kriitikaobjektiks olevat "igasugused domineerimissuhteid kinnistavad ettekirjutused ja kultuuriliselt kohustulikud käitumis- või tähistuspraktikad".
Jätan siin kõrvale selle, et indiviidide "vabastamise” puhul, millega alati kaasneb ka niiöelda seksuaalne emantsipatsioon (üks pole teiseta ju enam mõeldavgi), on Camille Paglia sõnul tegu vaid luulu, pettekujutelmaga, kuna inimesed lihtsalt ei talu vabadust ja tekitavad alati uusi hierarhilisi võimusuhteid (“We are hierarchical animals. Sweep one hierarchy away, and another will take place, perhaps less palatable than the first. (…) When the prestige of state and religion is low, men are free, but they find freedom intolerable and seek new ways to enslave themselves, through drugs and depression. My theory is that whenever sexual freedom is sought or achieved, sadomasochism will not be far behind”).
Esimene asi, mis Orlani projektide puhul pähe tuleb, on teen-seda-ise-strateegia kui omalaadne õõnestav allumisakt – kui patriarhaalne ühiskond kirjutab ette teatavaid (represseerivaid) kehakujundeid ja ilustereotüüpe, siis näib subjektile vabanemist pakkuvat “samastumine agressoriga”, täpsemalt, maniakaalne ÜLISAMASTUMINE kohustuslikuks muudetud käitumispraktikatega (kas polnud Mare Tralla strateegia viimasel näitusel Kunstihoones põhimõtteliselt sama – meid jälgivad pidevalt turvakaamerad, niisiis riputan ISE end kaameraid täis; mõjuvuse huvides olekski ta võinud piirduda vaid ühe kaameraga, sellega, mis tal seeliku alla käis).
Orlani puhul on oluline ka asja viimine talumatuse piirini, kuivõrd esituse sisuks pole mitte ainult (kaunis) tulemus, vaid ka (jälk) protsess: “TAHATE MIDAGI KUNSTLIKKU (mis ma tegelikult ei ole)? OK. AGA SAATE KA NATURAALSET VERD JA KOLLAST RASVKUDET (mis ma tegelikult olen)!”
Ja on huvitav, et “indiviidi vabastamine” on Orlanil – nagu paljudel teistelgi – seotud KEHAGA, käib erinevate kehakujundite jäljendamise ja ristamise kaudu, kuna “keha kujutab ju endast poliitilist objekti, eriti naise keha” (nagu Orlan intervjuus Liivrannale kinnitab), kuid ainult selleks, et omal moel kuulutada VABANEMIST, sõltumatust, distantseerumist kehast, eriti selle kannatustest (kas pole füüsiline valu meie tõelise minasuse viimane kants?): “Minu esimene kokkulepe kirurgiga oli see, et valusid ei ole operatsiooni ajal, ei enne ega ka pärast operatsiooni. Seda on suurepäraselt ka fotodelt näha, ma naeratan ja naeran, loen tekste, operatsiooniblokk on minu kunstnikuateljee, ma joonistan oma verega... Kui ma kannataksin, ei suudaks ma nii käituda. Mu keha kindlasti kannatab, ent mitte mina ise”.
Niisiis – tema ise, indiviid on midagi muud kui tema keha (olgu reaalse rasvkoe või imaginaarse klantskuvandina).

Ürginstinkt 2

Eile jäin Kanal 2-lt vaatama Caton-Jones' i psühhoanalüütilist filmi "Basic Instinct 2", Milena Cardosh (Charlotte Rampling) pidi seal ühes kohas - kui ma ei eksi, siis seal, kus dr Glass rääkis Catherine Tramelli (Sharon Stone) ootamatust lahkumisest seansilt - muiates ütlema: "How very Lacanian", kuid tiitrites oli kirjas: "Kui lakooniline".
Kui mu silmad (ja kõrvad) mind ei petnud, oli niisiis juhtumisi tegu äärmiselt tabava tõlkeveaga: väidetavalt käituski Lacan seansil "lakooniliselt", ei kuulanud tugitoolis tukkudes 55 minutit patsientide lalinat (nagu freudistlik Kirik ette nägi), kui leidis, et nii ON vaja, näiteks kellegi nartsissistliku minapildi purustamiseks, siis lõpetas järsult jama-ajamise ära ja kupatas patsiendi minema.
Seansi äkiline katkestus oli niisiis lacanlik akt ja märk sellest, et Tramell asus ise analüütiku (Isanda) kohale.
Tramell ütles filmis midagi sellist, et "... kui intersubjektiivsust lõpuni lahata, siis pole selge, kes on arst, kes patsient".
Ja ta psühhonuitaski dr Glassi (David Morrisey), mitte vastupidi.
Dr Glass sattus lõpuks hullumajja, kaotas aru - miks?
Filmi näitas, mis juhtub siis, kui meie (kiivad, kättemaksuhimulised vms) ihad ja fantaasiad teostuvad TEGELIKULT, kes peab vastu, kes ei - ja et need ihad on alati kuidagi VAHENDATUD (n. ö. intersubjektiivsed) ihad, nii et ei teagi lõpuks, kelle omad nad just on (jäi ju lahtiseks, kes ikkagi tappis, kes kelle ihad realiseeris).
Filmi "moraalist" lähtudes tuleks niisiis teatud puhkudel väga tähelepanelik olla ja ennast manitseda: "ETTEVAATUST, MEES, PAISTAB, ET KEEGI ON SIIN SINU IHASID KEHASTAMAS" (ühes kohas ütles Tramell Glassile otse välja: "Võib-olla ma elan välja (acting out) sinu teadvustamata ihasid").
Sest sa ei või iial teada, kas sinu ihad on ikka SINU ihad.
Selle kohta ka Mark Fisherilt.

Hävitada, hävitatud saada

"Teispoole meresid ma lähen ja päikesepiste elan üle ja kõik, mis mul on, annan ma ära, aga mitte mehe eest, sest nemad tahavad ise hävitada ja mitte hävitatud saada. Sellepärast nad romantiliseks armastuseks ei sobigi."
(Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad")
Selle tsitaadi puhul pani mõtlema kõneleja positsioon, s. t. tema (kui naise) suhe romantiliseks armastuseks sobivatesse naistesse: on see mehelik/aktiivne (ise hävitada tahtev) või naiselik/passiivne (ise hävitatud saada tahtev)?
Viimasel juhul sooviksid niisiis mõlemad osapooled armastuses kui teatavas teineteist peegeldavas suhtes hävitatud saada (teineteisesse hävida või kuidas seda iganes mõtestada).
On see romantilise armastuse valem?
Esimesel lugemisel tundus mulle ausalt öeldes kuidagi automaatselt, et kõneleja ihkab ise mehe, s. t. hävitaja positsiooni (minu mehelik-lame arusaam?).

Millal saaks aega mõelda?

Mehelikust pilgust

Laura Mulvey kirjutises “Visuaalne nauding ja narratiivne kino” on juttu skopofiiliast (vaatamisihast ja -naudingust) ainult meheliku ja heteroseksuaalse pilgu seisukohalt; pilgu objektiks on tal alati naine.
Mulvey eristab meheliku vaatamisnaudingu kaht võimalust: SADISTLIK (naise “väärtuse vähendamine, süüdioleva objekti karistamine”) ja FETIŠEERIV (naise “ülehindamine, naisfilmitähtede kultus”). Ühtlasi on need mehe alternatiivid toimetulekuks naise kui kastratsioonihirmu tekitajaga.
Emil Tode “Raadiot” lugedes tulin mõttele, et gay-jutustaja suhtumises Liz Frantzi kui diivasse on naisobjekti lõhestumine kastreerituks (puudulikuks ja halvustatavaks) ja mittekastreerituks (täiuslikuks ja jumaldatavaks) palju teravamalt, vahedamalt esil kui seda hetero-pilgu puhul võiks täheldada – gay’d on siin paradoksaalselt palju “mehelikumad” (s. t. palju äärmuslikumalt naist lõhestavad) kui mehed ise.
Kas gay’de suhtumises naistesse ei paljastu tõde naiste endi vaatamisiha kohta kui nende pilgu objektiks on teine naine (nartsissistlik rivaalitsemine versus imetlev samastumissoov)? Kas pole naised siin veelgi “mehelikumad” kui gay’d?
Lacanist lähtudes tulekski muideks järeldada, et kõige agressiivsemad ja samas ülistavamad – need kaks dialektiliselt seotud suhtumist esinevad juba subjekti kõige primitiivsemal, eeloidipaalsel arengutasandil – ei olda mitte niivõrd seksuaalobjektide, vaid pigem imaginaarsete samastumisobjektide suhtes, s. t. selliste kehakujundite (imagote) suhtes, mis on subjekti Ideaal-Minaks. Naiste Ideaal-Minaks on aga normaaljuhul teine naine, õigemini terve plejaad teiste naiste kujutisi.
Filmiteoorias tuleks niisiis pilgu analüüsimisel rääkida järjekindlamalt eeloidipaalse "peeglistaadiumi" tagajärgedest, mitte hüpata kohe (nagu Mulvey) meeste oidipusliku kastratsioonihirmuni – nii saaks teoreetiliselt hõlmata mitte ainult meeste, vaid inimolendite kui selliste vaatamisiha.

Pildil on diiva Lauren Bacall (Perske), Iisraeli presidendi Shimon Perezi nõbu.

Fetišismi lühikursus

Juuresolev stilettode reklaam (kliki suuremaks) on nauditavalt lihtne ja samas ka psühhoanalüütiliselt õpetlik, viidates kingafetišile kui falloslikule sümbolile - psühhoanalüüsi kohaselt on fetiši funktsiooniks asendada, varjata, korvata seda, mida naistel EI OLE.
Iga fetiš on ambivalentne - kinga jälg reklaamil küll asendab, kuid samas ka piiritleb hirmutavat TÜHIKUT, äralõiget, kolmnurkset ohuala, s. t. vihjab kastratsioonile.
Ja "stiletto" tähendabki ju algselt terariista, lõikamise, kastreerimise instrumenti (etümoloogiliselt on ta suguluses sõnaga "stiimul").
Kingafetiši kujunemisel ei mängi rolli mitte ainult sarnasusel põhinev asendus (pikk kingakonts kui fallose metafoor), vaid ka külgnevusel põhinev, s. t. metonüümiline nihe: kuna lapse pilk liigub ema kehal alt poolt üles, tarretub fetišiks "puuduvale" objektile lähim eelnenud objekt (justkui põgenetaks hirmunult tagasi aluspesu, jalanõudeni, lakitud varbaküünteni, s. t. objektideni, mille juures võis veel infantiilselt uskuda "maternaalse fallose" olemasolu).
Fetišistidel aitab fetiš ületada kastratsioonihirmu (kui keegi ON juba kastreeritud, siis võidaks neidki kastreerida - hirm, mis tegelikult põhineb ju fantaasial, mitte tõsiasjal, kuid seda raskem on sellest üle saada). Alternatiivideks on psühhoos ja homoseksuaalsus.
Miks või kuidas üks osa meestest on lihtsalt normaalsed heterod, oli Freudile mõistatus.
Filmis "Basic Instinct" on kuulus stseen, kus näeme vilksatamas fetiši TÕDE. Vt lähemalt siit (kingad, mida Sharon Stone seal kannab, pole vist päris stilettod, kuid jätaksid samasuguse jälje).
Üks täpsustav tsitaat Mark Fisherilt:
“She presented men with what Irigaray called “the horror of nothing to see": "her sexual organ represents the horror of nothing to see. ...A “hole” in its scoptophilic lens“ .

Stereotüübid

Üks uudis.
Pariisi X-Nanterre’i ülikooli psühholoogid selgitasid välja, et mehed muutuvad blonde naisi nähes RUMALAMAKS.
Blondide pilte vaadanud mehed said testis vähem punkte kui teistsuguse juuksevärviga naisi näinud mehed. Kehvade tulemuste põhjus oli selles, et meeste ajutegevuse intensiivsus oli langenud, kuna blondiine näinud mehed uskusid alateadlikult, et neil on tegemist madalama intelligentsiga inimestega.
Katset analüüsides jõuti järeldusele, et blondiinide efekt põhineb STEREOTÜÜPIDEL. Blonde vaadanud mehed muutsid oma käitumist ise seda endale teadvustamata: "See näitab, et stereotüüpidega vastakuti pandud inimesed reeglina hakkavadki neid järgides käituma," selgitas üks uuringu autoritest Thierry Meyer. - "Blondiinidel on võime panna inimesed rumalamalt käituma, sest alateadlikult nad ise matkivad rumala blondi stereotüüpi." Vt lähemalt: women.timesonline.co.uk
Point ei ole niisiis mitte lihtsalt selles, et blondid muudavad mehi rumalamaks, vaid selles, et MIS TAHES STEREOTÜÜPIDEST LÄHTUV MÕTLEMINE ON RUMAL.
Või kas ikka on? Stereotüübid lihtsalt suunavad meid kohanduma teiste eeldatava tasemega (meil on kalduvus rääkida vanainimestega aeglasemalt kui tavaliselt, lastega hakatakse vahel pudikeeles totrusi rääkima jne).
Ja osad stereotüübid peaksid intellekti virgutama, mitte vastupidi.
Kui meestel tekib blonde kohates n. n. blonde moment (nende vaimsus väheneb), siis näiteks JUUTI kohates võiks tekkida jewish moment (vaimse aktiivsuse järsk tõus).
Marilyn Monroe'lt saame signaali: think blonde, Arthur Millerilt aga: think jewish.
Aga kui kohtame neid mõlemaid: