Mehelikust pilgust

Laura Mulvey kirjutises “Visuaalne nauding ja narratiivne kino” on juttu skopofiiliast (vaatamisihast ja -naudingust) ainult meheliku ja heteroseksuaalse pilgu seisukohalt; pilgu objektiks on tal alati naine.
Mulvey eristab meheliku vaatamisnaudingu kaht võimalust: SADISTLIK (naise “väärtuse vähendamine, süüdioleva objekti karistamine”) ja FETIŠEERIV (naise “ülehindamine, naisfilmitähtede kultus”). Ühtlasi on need mehe alternatiivid toimetulekuks naise kui kastratsioonihirmu tekitajaga.
Emil Tode “Raadiot” lugedes tulin mõttele, et gay-jutustaja suhtumises Liz Frantzi kui diivasse on naisobjekti lõhestumine kastreerituks (puudulikuks ja halvustatavaks) ja mittekastreerituks (täiuslikuks ja jumaldatavaks) palju teravamalt, vahedamalt esil kui seda hetero-pilgu puhul võiks täheldada – gay’d on siin paradoksaalselt palju “mehelikumad” (s. t. palju äärmuslikumalt naist lõhestavad) kui mehed ise.
Kas gay’de suhtumises naistesse ei paljastu tõde naiste endi vaatamisiha kohta kui nende pilgu objektiks on teine naine (nartsissistlik rivaalitsemine versus imetlev samastumissoov)? Kas pole naised siin veelgi “mehelikumad” kui gay’d?
Lacanist lähtudes tulekski muideks järeldada, et kõige agressiivsemad ja samas ülistavamad – need kaks dialektiliselt seotud suhtumist esinevad juba subjekti kõige primitiivsemal, eeloidipaalsel arengutasandil – ei olda mitte niivõrd seksuaalobjektide, vaid pigem imaginaarsete samastumisobjektide suhtes, s. t. selliste kehakujundite (imagote) suhtes, mis on subjekti Ideaal-Minaks. Naiste Ideaal-Minaks on aga normaaljuhul teine naine, õigemini terve plejaad teiste naiste kujutisi.
Filmiteoorias tuleks niisiis pilgu analüüsimisel rääkida järjekindlamalt eeloidipaalse "peeglistaadiumi" tagajärgedest, mitte hüpata kohe (nagu Mulvey) meeste oidipusliku kastratsioonihirmuni – nii saaks teoreetiliselt hõlmata mitte ainult meeste, vaid inimolendite kui selliste vaatamisiha.

Pildil on diiva Lauren Bacall (Perske), Iisraeli presidendi Shimon Perezi nõbu.