Tõeline saatan

Taavi Eelmaa kirjutas Marilyn Mansoni kontserdist Saku Suurhallis:
“Aga absoluutseks tipuks ja õhtu päästjaks oli üks tagasihoidlik mees mu kõrval, kes kannatlikult õlut juues show venivat algust ootas. Kui lõpuks kostis ähvardav kitarririff, mis hakatust tõotas, muutus muidu endassetõmbunud tüüp ärevaks. Ta pöördus, puudutas mind õlast ja vaatas sügavalt enda seest läbi punaste silmade mulle otse ajju ja kähistas: «Oi raisk, oooi raisk – NÜÜD HAKKAB PEALE!»
Siis ma sain aru, millele ma olin õigupoolest pileti ostnud – võimalusele vaadata koos tõelise saatanaga Mansoni tsirkust."
Vt lähemalt: Püüdliku ketseri pingutus
Oleksin ka ise Mansoni kontserdile sattunud – kaalusime selle lülitamist firma jõuluürituste-programmi, kuid jätsime siiski ära.
Minu pooltargument oli, et see võiks pakkuda “antropoloogilist” huvi. Pidasin silmas huvi mitte niivõrd Mansoni, vaid pigem publiku vastu (st SAATANA ilmnemise vastu pealtvaatajates, millest Eelmaagi kirjutas).
Oli ju aimata, et Eelmaad huvitanud KURJUS kui "puhas kulutus, mille tingimuseks on absoluutne keeldumine heakskiidust", võiks ilmneda just nimelt ennastunustavalt käituva publiku ("loomalikes") reaktsioonides, mitte Mansoni tolapoosides.
Reaktsioonid kunstile moodustavad alati lahutamatu - ja vahel ka kõige huvitavama - osa kunstist.
Ja emotsioonid on ehedad ka siis kui nad on müübiva kunstniku poolt KUNSTLIKULT esile kutsutud.
Kuid kas selline – distantseeritud – huvi saatana vastu, saatana OTSIMINE ja NÄGEMINE, ei ole kõige saatanlikum?
Saatan on sinu enda SILMAS.