Muinasjutuline üksindus

Noorukina bussis sõites - ja alati just siis, kui buss oli jõudnud kuhugi tundmatusse, "asustamata" paika, kuhugi pahaendeliselt hämarduvasse metsa või eriti nukralt mõjuvale lagedale väljale jne - tekkis mul vahel ootamatult omamoodi lummav äkkmõte: KUI MUL TULEKS SIIN PRAEGU VÄLJUDA!!! Seejuures jäi väljumise põhjus alati ebaselgeks, ilmselt siis minu teadvuse jaoks n. ö. ebaoluliseks.
Vahel ka lausa kujutlesin, kuidas ma bussist väljudes jään täiesti üksinda tee äärde või kraavipervele seisma, äralõigatud KÕIGEST tuttavast ja turvalisest... (edasi ma sealt siiski kunagi ei fantaseerinud, ainult seismine seal: 0-punktis).
See meenus, kui lugesin hiljuti Bruno Bettelheimi psühhoanalüütilist käsitlust muinasjuttudest.
Loetu põhjal võiks noid minu kujutelmi mõista kui isiklikke spontaanseid variante muinasjuttudes üldlevinud initsiatsiooni- või üleminekufantaasiatest (rites de passage).
M. Eliade nimelt väidab, et "rasked katsumused ja seiklused, mida muinasjuttude kangelased ja kangelannad üle elavad, on peaaegu alati tõlgitsetavad initsiatsiooni terminitega".
Ja Bettelheim kirjutab: "(...) me oleme kaotanud raamistiku, mis lõi struktuuri meie elule minevikus ja peame nüüd leidma oma tee, kuidas saada iseendaks metsikus maailmas (kuhu me siseneme vähem arenenud isiksustena ja kust me väljume väljapääsu leides arenenumate inimlike olenditena".
Lühidalt, on suur hulk muinasjutte, kus lapsed saadetakse üksi teele, viiakse paksu metsa, lähetatakse laia maailma...
Bettelheim väidab ka, et "Elus ei ole suuremat ohtu, kui olla üksinda maha jäetud. Psühhoanalüüsis on sellele inimese kõige suuremale hirmule nimeks antud - eraldatuse ärevus (separation anxiety)". Ja veel: "Lapse ärasaatmine laia ilma või tema mahajätmine metsa sümboliseerivad nii lapsevanema soovi, et laps muutuks iseseisvaks kui ka lapse soovi või ärevust iseseisvaks saamise pärast."