Eros

“Eros ei räägi, vaid žestikuleerib; ja kui ta siiski räägib, lausub ta mõistatuslikke vihjeid, mis on kui pildiline muusika”. (S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”, lk 143)
Hiljuti jäin vaatama dokumentaalfilmi Jim Jonesist, kelle poolt rajatud “Rahva Templi" 913 liiget sooritasid 1978 aastal tsüaniidi neelates kollektiivse enesetapu. Sain tagantjärele aru, et see, mis mind teleka ees hoidis, ei olnudki mitte niivõrd tolle kommuuni “lugu” (mis oli ju üldjoontes teada) või ellujäänute pihtimused, vaid Jones ise, täpsemalt – tema EROSE avaldumine žestides, miimikas, hääletoonis.
Eelkõige köitis mind niisiis tema erootilisuse saladus.
Ja kas ei taandu ka kogu Hitleri erootika ühele erigeerunud ŽESTILE?