teisipäev, 2. märts 2010

Loe: "Külalisena Kolmandas Reich'is"


Ei ole siin varem lugemissoovitusi jaganud, seekord siiski – ka ise hakkasin seda lugema soovitamise peale:
niisiis, Soome luuletaja, kriitiku ja reisikirjaniku (Saarikoski sõbra) Olavi Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is", mis ilmus Soomes juba 1936, meil aga 2009, tõlkijaks Piret Saluri.
Reisikiri on kergesti loetav, vahetul elamuslikkusel põhinev, väga tundlikult, tähelepanelikult ja intelligentselt kirja pandud ning lausa lihvitult täpseid üldistusi esitav sissevaade rahvussotsialismi kui elutundesse, kui USKU (ja selle praktilisse kultiveerimisse, propageerimisse) Saksamaal.
Raamatu põhiosa moodustab 1936. aasta Nürnbergi parteipäevade kirjeldus – vahetu kajastus paraadidest, Hitleri esinemistest jne. Paavolainen viibis seal aukülalisena koos teiste Travemünde kirjanikemaja (Dichterhaus) asukatega, natsi-kirjanike ja Põhjamaade loomeinimestega, kõik mõistagi nii-öelda "Põhjarassist" - valikuliselt, napilt, kuid hingeseisundeid avavalt on ta üles tähendanud ka nende omavahelisi jutuajamisi, vestlusi sellest, mis siis ikkagi toimub Euroopa SÜDAMES ("Me läheneme peadpööritava kiirusega Euroopa ajaloo vahest suurimale pöördele. (...) Nüüd peab julgema mõelda apokalüptiliselt").
Nagu järgnevast tsitaadist näha, ei ole Paavolainen natside propagandistlikke vaatemänge kirjeldades imetlevate epiteetide ja võrdlustega koonerdanud: "Kui Arbeitsdienst’i etteaste avaldas muljet karmi, piduliku ja puritaanliku alastiolekuga, poliitiliste juhtide esinemine vapustas barbaarselt särava värvidejoobumuse ja salapärase inimjumala austamisega ning Hitler-Jugend’i vaatemäng oli nagu helge ja värske, nooruslik hommikuhümn, siis SA, SS-i ja NSKK-meeste ülevaatus mõjus võimsalt rahuliku ja tasakaalukalt kauni mehelikkusega."
Saame ülevaate ka parteipäevade raames toimunud naistekoosolekust (Tagung der Nationalsozialistischen Frauenschaft), kus Paavolainen istus saalis ainsa meeskülalisena tuhandete naiste keskel – piletit sinna pidi ta nõudma "tungiva viisakusega", tekitades segadust ja hämmingut, ei eeldatud, et mees võiks parteipäevadele tulles sellise ürituse vastu huvi tunda (erilise selgusega tuli ilmsiks "uuele saksa mehele" iseloomulik põlastav suhtumine naistesse: "oma organiseeritusega uhkustavad mehed peavad neid a priori kogu ühiskondliku korralduse jaoks kõlbmatuteks olenditeks").
"Poliitiline kanala" – nõnda on vastav peatükk ka pealkirjastatud: kohal olnud "lihtsad pereemad ja maanaised" mõjusid Paavolaisele tõepoolest ogaratena (kas polnud kogu rahvas Führer'i jaoks nagu NAINE?).
Huvitav on aga see – ja selles väljendub minu jaoks Paavolaise eriline vaist ja nutikus – et just tänu naistekoosolekule trügimisele koges ta Hitleri tegelikku "läbikukkumist", s. t. alles naistele peetud kõnes paljastus Paavolaise jaoks esimest korda Hitleri tõeline, häbitu silmamoondajalikkus (justkui kinnitamaks teesi, et mehe hiilgus ja viletsus tuleb alati esile vastamisi nais(te)ga, naiselikkusega – nii oli see muuseas ka Freudi puhul!).
Ja vastumeelsusest hoolimata (ta nimetab naistekoosolekut "Nürnbergi suurimaks komöödiaks") kirjutab Paavolainen ometi möönvalt Hitleri ülimuslikkusest: "Niisugust mängu julgeb mängida vaid mees, kes on harjunud võluma ja võitma ja valdab kõnekunsti nagu vaevalt keegi teine."
"Noorsookasvatus, naise tõrjutud seisund ja erootika halvustamine… Rahvussotsialismi põhiline joon: maskuliinsuse ülikompensatsioon," kirjutab Paavolainen ja lõpetab raamatu sõnadega: " – karm, õhutühi, rõõmutu, piiratud, puritaanlik meeste ja sõdurite maailm."
All on veel üks vaatepilt Nürnbergist 1936, raamatust saab lugeda, mis tundeid see Paavolaises äratas.

Sildid: , , ,

neljapäev, 1. oktoober 2009

Werbung Schule: Hitler im Fokus







Sildid: ,

teisipäev, 10. märts 2009

Kaarutamine

Reede õhtul lõi välja organismis juba pikalt, kahtlustan, et juba mitu nädalat olemist tasahilju kurnanud viirus, öösel oli palavik 39, magasin riietes mitme teki all, oigasin ja soigusin poolunes – sellest ööst jäi mällu rida fraase, mida poolteadvusel olles palavikuliselt, justkui mantrana kordasin.
See mantra kõlas nii:

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina


Lähtekohaks võis olla palavikust tingitud kuumus, mis seostus ehk mingi väga ammuse mälupildi ja aistinguga väga kuumast suvest:

nägin halvasti (minu perspektiiv oli madal, st lapse oma) ja pisikeselt (st kaugelt) oma isa kollase heina seest pooliti paistmas, see oli pigem nagu vanal, retrolikul pildil (teadlikke mälestusi mul oma isast nii noore mehena ei ole, mul on tunne, et ta oli seal noorem kui mina praegu).
Kaarutamist kui tegevust ja kaarutajat ma ei näinud – kust see kaarutamine üldse tuli? Püüdsin pingsalt mõelda, mis on kaarutaja, visualiseerisin seda eraldi (pilt kaarutajast või sellest, mida ma selleks pidasin – see pikkade kaardus piidega, hiiglasliku kammi või reha moodi agregaat, mille ette hobune rakendatakse).
Huvitav on, et enne kordamisrežiimile lülitumist püüdsin pähe tulevaid fraase pingsalt, mingis wittgensteinlikus, loogilis-filosoofilises võtmes analüüsida, õigemini, need fraasid tekkisidki analüüsi käigus: mind painas küsimus lauses väljendatud tegevuse – kaarutamise – tegijast, subjektist, agendist.

Nii nagu isa kujutis oli kauge, kaduv, kadus ta tegijana ka viimasest fraasist, jäi vaid kaarutaja.
Lõpuks andis väsinud aju alla ja klammerdus – kuni lõpliku hääbumiseni – mehhaanilisse kordamisse…
P. S.
Uurisin alles nüüd internetist järele – see, mida ma poolunes "kaarutaja" all silmas pidasin, on tegelikult LOOREHA. Kaarutaja on midagi täiesti muud, ma ei tea sellest midagi, ma ei saanudki seda näha.


Sildid: , ,

reede, 11. aprill 2008

Mustade muusika

Siin on nüüd kõrvuti kaks täiesti vastandlikku sõnumit ja maailmavaadet esindavat reklaammaterjali.
1938. a Saksamaalt pärinev plakat (Entartete Musik: mandunud, degenereerunud muusika) on suunatud juudi heliloojate ja muusikute vastu, kes "ahvivad" mustanahaliste muusikat, jazzi, swingi (juudi ja neegri võrdsustamine oli kunagi ka üldisemalt levinud, Kafka kirjadest näiteks selgub, et Milena Jesenska slovakist isa nimetas juute neegriteks).
Teine, mingi Kreeka raadiojaama reklaam on tänapäevast ja astuks justkui teadlikult eelmisega kahekõnne - Hitlerist endast on tehtud mustade muusika eestkõneleja: "Mustad on muusika tulevik" (Black people are the future of music).










Sildid: , , ,

esmaspäev, 10. september 2007

Eros

“Eros ei räägi, vaid žestikuleerib; ja kui ta siiski räägib, lausub ta mõistatuslikke vihjeid, mis on kui pildiline muusika”. (S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”, lk 143)
Hiljuti jäin vaatama dokumentaalfilmi Jim Jonesist, kelle poolt rajatud “Rahva Templi" 913 liiget sooritasid 1978 aastal tsüaniidi neelates kollektiivse enesetapu. Sain tagantjärele aru, et see, mis mind teleka ees hoidis, ei olnudki mitte niivõrd tolle kommuuni “lugu” (mis oli ju üldjoontes teada) või ellujäänute pihtimused, vaid Jones ise, täpsemalt – tema EROSE avaldumine žestides, miimikas, hääletoonis.
Eelkõige köitis mind niisiis tema erootilisuse saladus.
Ja kas ei taandu ka kogu Hitleri erootika ühele erigeerunud ŽESTILE?

Sildid: