"Fašismi massipsühholoogia"

Pärast Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is" lugemist tekkis tunne, et loeks siis juba ühe soojaga läbi ka Wilhelm Reichi "Fašismi massipsühholoogia" ("Massenpsychologie des Faschismus", 1933) – tegelikult olen üritanud seda korduvalt lugema hakata, aga alati toppama jäänud ja lihtsalt lehitsemisega piirdunud.

Nii läks tegelikult ka seekord, horisontaalselt lugedes läbisin esimese kolmandiku ja sinna see jäi. Mis põhjusel?
Ma olen muidugi ka krooniline raamatute pooleli jätja, aga pean siiski tunnistama, et tänasest perspektiivist mõjub Reich ikkagi kaunis tüütu, pinnapealse ja keskpärase, kuigi ambitsioonika mõtlejana (jah, laiemalt võttes olid mitmed tema ideed psühhoanalüüsi hilisemate suundumuste ja arengute seisukohalt esirinnas, ka marksismi ja freudismi ristamist tavatsetakse tema puhul esile tõsta jne).
Ei taha ülekohtune olla… võib-olla on asi lihtsalt minu kärsituses, kui järele mõelda, siis mõtlemisainet pakub Reich ju küll. Talle on viidanud Deleuze ja Guattari "Anti-Oidipuses" (ei oska hetkel täpsustada, aga asi puudutas kindlasti perekonda kui autoritaarse ühiskonna tugipunkti jne) ja Veiko Õunpuu räägib tast tunnustavalt Fassbinderi filmide ja fašismi üle arutledes (fašism kui igapäevane sadism ja masohhism).
Kuid põhimõtteliselt esindab (ja võimendab) Reich siiski just toda 20. sajandi alguskümnenditel levinud ja laiatarbekaubaks muutunud "freudismi", mis oma lihtsustustes vastab siiani enamuse ettekujutusele psühhoanalüüsist (mitte nende arusaam Freudist ei ole enamasti vulgariseeriv, vaid freudism ise on nende arust alati juba vulgariseeriv). Ehk siis - fašismi fenomeni ja masside valmisolekut alluda autoriteedile selgitab Reich just nii nagu vulgaarne arusaam freudismist ette näebki: seksuaalsuse tõrjumise (de-erotiseerimise) ja libiido kanaliseerimisega.
Võib-olla postitan siin kunagi ka teisi Reichi mõttekäike, kuid praegu toon ära ühe, mis võib mõjuda lausa koomilisena.
Me ju teame, mida üks tõeline freudist igalt poolt otsib ja avastab – eks ikka seksuaalseid sümboleid!

Ses mõttes on Reich lausa esinduslikult "karikatuurne" näiteks haakristi süboolika (ja mõju) selgitamisel – ise ei oleks tõepoolest selle peale tulnud, et haakristi kujundis näha kahe olendi (mehe ja naise, Maa-Ema ja Jumal-Isa) suguühte kujutist: üks seljakil all, jalad konksus, teine käpakil peal (kuigi ega see ju ebaloogiline ei olegi kui mõelda päikesele, viljakusele, loovusele ja teistele haakristile - või n.n. svastikale - omistatud tähendustele).
Reichi vabalt tõlkides: "Kui haakristi kujutist (…) tähelepanelikult vaadelda, siis selgub, et see esitab skemaatiliselt, kuid siiski äratuntavalt kahte teineteisesse haardunud inimest. (…) See on elusolendite fundamentaalse funktsiooni/ürgakti võrdpilt.

Haakristi seesugune mõju masside teadvustamata tundeelule ei selgita muidugi fašistliku massipropaganda efektiivsust, kuid on seda siiski võimsalt toetanud.(…) Võime põhjendatult eeldada, et sümbol, mis kujutab kahte teineteisesse klammerdunud inimest, stimuleerib jõuliselt inimese orgaanilisi süvatasandeid ja teeb seda seda enam, mida vähem on inimene seksuaalselt rahuldatud".
All pildil on üks seksuaalne sümbol (haakrist) teisel seksuaalsel sümbolil (lennukil).

Loe: "Külalisena Kolmandas Reich'is"

Ei ole siin varem lugemissoovitusi jaganud, seekord siiski – ka ise hakkasin seda lugema soovitamise peale:
niisiis, Soome luuletaja, kriitiku ja reisikirjaniku (Saarikoski sõbra) Olavi Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is", mis ilmus Soomes juba 1936, meil aga 2009, tõlkijaks Piret Saluri.
Reisikiri on kergesti loetav, vahetul elamuslikkusel põhinev, väga tundlikult, tähelepanelikult ja intelligentselt kirja pandud ning lausa lihvitult täpseid üldistusi esitav sissevaade rahvussotsialismi kui elutundesse, kui USKU (ja selle praktilisse kultiveerimisse, propageerimisse) Saksamaal.
Raamatu põhiosa moodustab 1936. aasta Nürnbergi parteipäevade kirjeldus – vahetu kajastus paraadidest, Hitleri esinemistest jne. Paavolainen viibis seal aukülalisena koos teiste Travemünde kirjanikemaja (Dichterhaus) asukatega, natsi-kirjanike ja Põhjamaade loomeinimestega, kõik mõistagi nii-öelda "Põhjarassist" - valikuliselt, napilt, kuid hingeseisundeid avavalt on ta üles tähendanud ka nende omavahelisi jutuajamisi, vestlusi sellest, mis siis ikkagi toimub Euroopa SÜDAMES ("Me läheneme peadpööritava kiirusega Euroopa ajaloo vahest suurimale pöördele. (...) Nüüd peab julgema mõelda apokalüptiliselt").
Nagu järgnevast tsitaadist näha, ei ole Paavolainen natside propagandistlikke vaatemänge kirjeldades imetlevate epiteetide ja võrdlustega koonerdanud: "Kui Arbeitsdienst’i etteaste avaldas muljet karmi, piduliku ja puritaanliku alastiolekuga, poliitiliste juhtide esinemine vapustas barbaarselt särava värvidejoobumuse ja salapärase inimjumala austamisega ning Hitler-Jugend’i vaatemäng oli nagu helge ja värske, nooruslik hommikuhümn, siis SA, SS-i ja NSKK-meeste ülevaatus mõjus võimsalt rahuliku ja tasakaalukalt kauni mehelikkusega."

Saame ülevaate ka parteipäevade raames toimunud naistekoosolekust (Tagung der Nationalsozialistischen Frauenschaft), kus Paavolainen istus saalis ainsa meeskülalisena tuhandete naiste keskel – piletit sinna pidi ta nõudma "tungiva viisakusega", tekitades segadust ja hämmingut, ei eeldatud, et mees võiks parteipäevadele tulles sellise ürituse vastu huvi tunda (erilise selgusega tuli ilmsiks "uuele saksa mehele" iseloomulik põlastav suhtumine naistesse: "oma organiseeritusega uhkustavad mehed peavad neid a priori kogu ühiskondliku korralduse jaoks kõlbmatuteks olenditeks").

"Poliitiline kanala" – nõnda on vastav peatükk ka pealkirjastatud: kohal olnud "lihtsad pereemad ja maanaised" mõjusid Paavolaisele tõepoolest ogaratena (kas polnud kogu rahvas Führer'i jaoks nagu NAINE?).
Huvitav on aga see – ja selles väljendub minu jaoks Paavolaise eriline vaist ja nutikus – et just tänu naistekoosolekule trügimisele koges ta Hitleri tegelikku "läbikukkumist", s. t. alles naistele peetud kõnes paljastus Paavolaise jaoks esimest korda Hitleri tõeline, häbitu silmamoondajalikkus (justkui kinnitamaks teesi, et mehe hiilgus ja viletsus tuleb alati esile vastamisi nais(te)ga, naiselikkusega – nii oli see muuseas ka Freudi puhul!).

Ja vastumeelsusest hoolimata (ta nimetab naistekoosolekut "Nürnbergi suurimaks komöödiaks") kirjutab Paavolainen ometi möönvalt Hitleri ülimuslikkusest: "Niisugust mängu julgeb mängida vaid mees, kes on harjunud võluma ja võitma ja valdab kõnekunsti nagu vaevalt keegi teine."
"Noorsookasvatus, naise tõrjutud seisund ja erootika halvustamine… Rahvussotsialismi põhiline joon: maskuliinsuse ülikompensatsioon," kirjutab Paavolainen ja lõpetab raamatu sõnadega: " – karm, õhutühi, rõõmutu, piiratud, puritaanlik meeste ja sõdurite maailm."
All on veel üks vaatepilt Nürnbergist 1936, raamatust saab lugeda, mis tundeid see Paavolaises äratas.