"Fašismi massipsühholoogia"

Pärast Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is" lugemist tekkis tunne, et loeks siis juba ühe soojaga läbi ka Wilhelm Reichi "Fašismi massipsühholoogia" ("Massenpsychologie des Faschismus", 1933) – tegelikult olen üritanud seda korduvalt lugema hakata, aga alati toppama jäänud ja lihtsalt lehitsemisega piirdunud.

Nii läks tegelikult ka seekord, horisontaalselt lugedes läbisin esimese kolmandiku ja sinna see jäi. Mis põhjusel?
Ma olen muidugi ka krooniline raamatute pooleli jätja, aga pean siiski tunnistama, et tänasest perspektiivist mõjub Reich ikkagi kaunis tüütu, pinnapealse ja keskpärase, kuigi ambitsioonika mõtlejana (jah, laiemalt võttes olid mitmed tema ideed psühhoanalüüsi hilisemate suundumuste ja arengute seisukohalt esirinnas, ka marksismi ja freudismi ristamist tavatsetakse tema puhul esile tõsta jne).
Ei taha ülekohtune olla… võib-olla on asi lihtsalt minu kärsituses, kui järele mõelda, siis mõtlemisainet pakub Reich ju küll. Talle on viidanud Deleuze ja Guattari "Anti-Oidipuses" (ei oska hetkel täpsustada, aga asi puudutas kindlasti perekonda kui autoritaarse ühiskonna tugipunkti jne) ja Veiko Õunpuu räägib tast tunnustavalt Fassbinderi filmide ja fašismi üle arutledes (fašism kui igapäevane sadism ja masohhism).
Kuid põhimõtteliselt esindab (ja võimendab) Reich siiski just toda 20. sajandi alguskümnenditel levinud ja laiatarbekaubaks muutunud "freudismi", mis oma lihtsustustes vastab siiani enamuse ettekujutusele psühhoanalüüsist (mitte nende arusaam Freudist ei ole enamasti vulgariseeriv, vaid freudism ise on nende arust alati juba vulgariseeriv). Ehk siis - fašismi fenomeni ja masside valmisolekut alluda autoriteedile selgitab Reich just nii nagu vulgaarne arusaam freudismist ette näebki: seksuaalsuse tõrjumise (de-erotiseerimise) ja libiido kanaliseerimisega.
Võib-olla postitan siin kunagi ka teisi Reichi mõttekäike, kuid praegu toon ära ühe, mis võib mõjuda lausa koomilisena.
Me ju teame, mida üks tõeline freudist igalt poolt otsib ja avastab – eks ikka seksuaalseid sümboleid!

Ses mõttes on Reich lausa esinduslikult "karikatuurne" näiteks haakristi süboolika (ja mõju) selgitamisel – ise ei oleks tõepoolest selle peale tulnud, et haakristi kujundis näha kahe olendi (mehe ja naise, Maa-Ema ja Jumal-Isa) suguühte kujutist: üks seljakil all, jalad konksus, teine käpakil peal (kuigi ega see ju ebaloogiline ei olegi kui mõelda päikesele, viljakusele, loovusele ja teistele haakristile - või n.n. svastikale - omistatud tähendustele).
Reichi vabalt tõlkides: "Kui haakristi kujutist (…) tähelepanelikult vaadelda, siis selgub, et see esitab skemaatiliselt, kuid siiski äratuntavalt kahte teineteisesse haardunud inimest. (…) See on elusolendite fundamentaalse funktsiooni/ürgakti võrdpilt.

Haakristi seesugune mõju masside teadvustamata tundeelule ei selgita muidugi fašistliku massipropaganda efektiivsust, kuid on seda siiski võimsalt toetanud.(…) Võime põhjendatult eeldada, et sümbol, mis kujutab kahte teineteisesse klammerdunud inimest, stimuleerib jõuliselt inimese orgaanilisi süvatasandeid ja teeb seda seda enam, mida vähem on inimene seksuaalselt rahuldatud".
All pildil on üks seksuaalne sümbol (haakrist) teisel seksuaalsel sümbolil (lennukil).