Kes kardaks Honey't!?

Hea oli lugeda NO99 järjekordset väljaannet paberkandjal – seda 5nda tegevusaasta puhul ilmunut.
Tekstide (intervjuude jne) valik rõhutas minu jaoks etenduse "Kuidas seletada pilte…" ETAPILISUST ja seda ses mõttes, et põhiküsimused, mis väljaandes selgemalt fookusesse on tõusnud, ei tohiks üllatada neid, kes hoomasid, miks too etendus üldse sündis (kõik oli seal juba omal moel "kirjas").
Lihtsustatult öeldes on teater hakanud (üha enam) tunnetama, peegeldama, välja näitama, et ühel või teisel põhjusel ei ole tõeline Kunst mitte midagi kindlat ja enesestmõistetavat vastamisi nii-öelda välise (poliitilise, sotsiaalse jne) tegelikkusega ja seda ka – või nüüd juba just eriti – tegijate endi jaoks.
Eksistentsiaalseid "Miks me siin oleme? Mis meie eesmärk on?"-laadis küsimusi ei suunata mitte ainult teistele, vaatajatele, kuhugi sinnapoole rampi, neid küsitakse enesekohaselt, enese lavaelule kohanduvalt otse laval.
Veel enamgi: küsimuse "Kuhu jääb kunst?" kõrvale on nüüd tõusnud ka küsimus "Kuhu jääb (minu) elu?"
Õnneks jääb mulje, et Ojasoo on tõepoolest võimeline ka iseendale vastu hambaid andma kui vaja on.
Kuid siin blogis mõtteid veeretama inspireeris hoopis muu.
Omamoodi rabavalt mõjus Eero Epneri kirjutis etendusest "Kes kardab Virginia Woolfi?", sain aru, kuivõrd tugevalt elab inimhinges tõmme Kunsti kui ILLUSIOONI poole ja seda isegi näidendi puhul, mille sisuks on – öelgem lihtsustavalt, et – illusioonide purunemine/paljastamine.
Kuidas me küll januneme näha ja tunda suurust väiksuses ja tugevust nõrkuses, kuidas me küll januneme JAATADA ELU, jaatada inimelu TÄIELIKULT ka tema haleduses, abituses ja piiratuses (läbi kunsti joobnustavate eetriaurude muidugi).
Teater (ka muidugi kino) on väga huvitav fenomen ses mõttes, et näitleja (tema karisma, rollilahenduse) imetlemine võib märkamatult kasvada tegelaskuju imetlemiseks (tema jäägituks, ebakriitiliseks jaatuseks).
Jah, etendus paneb meid samastuma, mõistma ja kaasa tundma – see ongi psühholoogiline teater ja tundekasvatus trivaalseimas mõttes: "inimliku puudutuse" kogemine muudab ka põhimõttelise antikangelase kuidagi pühaks ja puutumatuks ("…raske oli hakata Nicki hukka mõistma… Ja kes oleme meie, et tema üle siis kohut mõista?", küsib E.E).
Läbini õnnetute tegelaskujude – George’i ja Martha – vastikult küünilise käitumise, kogu nende "haige" suhte taga on midagi… ei, mitte ainult üüratu kibestumus, hingeline tühjus või tühisus… seal on midagi, mis paneb neid IMETLEMA, aga mis?
Okei, George ja Martha ei vastandu normaalsusele, ei vastandu tõesti – nad ongi masendavalt normaalsed, ainult selle vahega, et erinevalt paljudest teistest (palju lollimatest) normaalsetest inimestest teadvustavad nad täie teravusega oma õnnetust ja selle põhjusi: nad on teineteist võtnud kui VAHENDIT oma ihade – "õnne", karjääri, auahnuse jne – rahuldamiseks… ja nad on mõlemad leppinud teineteisele vahendiks olemisega lootuses võita koos teisega (win-win), kuid lõpuks on mõlemad üheskoos ja pöördumatult ka kaotanud…
Ja juba ette võib öelda, et täpselt nii on see JUBA välja kukkunud ka kalkuleeriva persevesti Nicki ja abitult klammerduva lollikese Honey puhul.
Kui lihtsustavalt see ka ei kõlanud, aga just selline "karkass" kogu "psühholoogilist" mudru üleval hoiab.
Sihilikult poleemilisena tunnistan, et mulle meeldinuks "kristliku" kes-meist-selle-esimese-kivi-viskab-nutaks-parem-üksteise-õla-najal-tundlemise asemel hoopis selgelt (s. t siis kontseptsioonina) väljaloetava KRIITILISE hoiaku olemasolu – ja selle kriitilise hoiaku võimaliku kandjana olen ma oma vaimusilmas hakanud kujutlema – üllatus, üllatus! – just nimelt Honey't: mis oleks kui muudaks selle kõige "väiksema" ja "lihtsama" rolli (väikseid ja lihtsaid rolle seal muidugi tegelikult ei olegi) mängutehniliselt kõige keerulisemaks ja sisuliselt kandvamaks?!

Me ei saaks küll tema teksti muuta või seda juurde kirjutada, aga ta võiks mängida nii, et tema sõnadel, žestidel, miimikal on kogu aeg IROONILINE topelttähendus.
Kas ta PEAB ikka vältimatult (mingist traditsioonist ja tekstiraamatu sõnasõnalisest tõlgendamisest tulenevalt) olema NII abitult mõjuv lollike, NII lihte girl next door?
Kas teda ei võiks tema maski varjus mängida sügavamaks – alguses distantseeritult iroonilisena käituvaks, kuid siis üha enam purju jäävaks ja häbematult sarkastiliseks muutuvaks (s. t tõepoolest tänapäevaselt mõjuvaks) feministlikuks kangelannaks?
Nagu öeldud, on see vaid minu mõttemäng ja selline rollilahendus oleks kindlasti riskantne (kui mitte võimatu) väljakutse kogu etenduse kontseptsiooni seisukohalt, aga… näitleja peaks olema võimeline väljamängima iroonilist suhtumist (à la "Ma tean, et te olete pasapead: sina, Martha, oled üks labaselt võimukas eit, sina, George, oled tossikesest muganduja, ja sina, Nick, oled küll täitsa okei n..umees, aga lased end alati ära lollitada…").
Kas me siis ei tahagi George’i, Martha ja Nicki sugustega HÜVASTI JÄTTA?!