Loe: "Külalisena Kolmandas Reich'is"

Ei ole siin varem lugemissoovitusi jaganud, seekord siiski – ka ise hakkasin seda lugema soovitamise peale:
niisiis, Soome luuletaja, kriitiku ja reisikirjaniku (Saarikoski sõbra) Olavi Paavolaise "Külalisena Kolmandas Reich’is", mis ilmus Soomes juba 1936, meil aga 2009, tõlkijaks Piret Saluri.
Reisikiri on kergesti loetav, vahetul elamuslikkusel põhinev, väga tundlikult, tähelepanelikult ja intelligentselt kirja pandud ning lausa lihvitult täpseid üldistusi esitav sissevaade rahvussotsialismi kui elutundesse, kui USKU (ja selle praktilisse kultiveerimisse, propageerimisse) Saksamaal.
Raamatu põhiosa moodustab 1936. aasta Nürnbergi parteipäevade kirjeldus – vahetu kajastus paraadidest, Hitleri esinemistest jne. Paavolainen viibis seal aukülalisena koos teiste Travemünde kirjanikemaja (Dichterhaus) asukatega, natsi-kirjanike ja Põhjamaade loomeinimestega, kõik mõistagi nii-öelda "Põhjarassist" - valikuliselt, napilt, kuid hingeseisundeid avavalt on ta üles tähendanud ka nende omavahelisi jutuajamisi, vestlusi sellest, mis siis ikkagi toimub Euroopa SÜDAMES ("Me läheneme peadpööritava kiirusega Euroopa ajaloo vahest suurimale pöördele. (...) Nüüd peab julgema mõelda apokalüptiliselt").
Nagu järgnevast tsitaadist näha, ei ole Paavolainen natside propagandistlikke vaatemänge kirjeldades imetlevate epiteetide ja võrdlustega koonerdanud: "Kui Arbeitsdienst’i etteaste avaldas muljet karmi, piduliku ja puritaanliku alastiolekuga, poliitiliste juhtide esinemine vapustas barbaarselt särava värvidejoobumuse ja salapärase inimjumala austamisega ning Hitler-Jugend’i vaatemäng oli nagu helge ja värske, nooruslik hommikuhümn, siis SA, SS-i ja NSKK-meeste ülevaatus mõjus võimsalt rahuliku ja tasakaalukalt kauni mehelikkusega."

Saame ülevaate ka parteipäevade raames toimunud naistekoosolekust (Tagung der Nationalsozialistischen Frauenschaft), kus Paavolainen istus saalis ainsa meeskülalisena tuhandete naiste keskel – piletit sinna pidi ta nõudma "tungiva viisakusega", tekitades segadust ja hämmingut, ei eeldatud, et mees võiks parteipäevadele tulles sellise ürituse vastu huvi tunda (erilise selgusega tuli ilmsiks "uuele saksa mehele" iseloomulik põlastav suhtumine naistesse: "oma organiseeritusega uhkustavad mehed peavad neid a priori kogu ühiskondliku korralduse jaoks kõlbmatuteks olenditeks").

"Poliitiline kanala" – nõnda on vastav peatükk ka pealkirjastatud: kohal olnud "lihtsad pereemad ja maanaised" mõjusid Paavolaisele tõepoolest ogaratena (kas polnud kogu rahvas Führer'i jaoks nagu NAINE?).
Huvitav on aga see – ja selles väljendub minu jaoks Paavolaise eriline vaist ja nutikus – et just tänu naistekoosolekule trügimisele koges ta Hitleri tegelikku "läbikukkumist", s. t. alles naistele peetud kõnes paljastus Paavolaise jaoks esimest korda Hitleri tõeline, häbitu silmamoondajalikkus (justkui kinnitamaks teesi, et mehe hiilgus ja viletsus tuleb alati esile vastamisi nais(te)ga, naiselikkusega – nii oli see muuseas ka Freudi puhul!).

Ja vastumeelsusest hoolimata (ta nimetab naistekoosolekut "Nürnbergi suurimaks komöödiaks") kirjutab Paavolainen ometi möönvalt Hitleri ülimuslikkusest: "Niisugust mängu julgeb mängida vaid mees, kes on harjunud võluma ja võitma ja valdab kõnekunsti nagu vaevalt keegi teine."
"Noorsookasvatus, naise tõrjutud seisund ja erootika halvustamine… Rahvussotsialismi põhiline joon: maskuliinsuse ülikompensatsioon," kirjutab Paavolainen ja lõpetab raamatu sõnadega: " – karm, õhutühi, rõõmutu, piiratud, puritaanlik meeste ja sõdurite maailm."
All on veel üks vaatepilt Nürnbergist 1936, raamatust saab lugeda, mis tundeid see Paavolaises äratas.