Kaine mõistus

"Kaine mõistus on väike hallis ülikonnas mees, kes ei tee kunagi liitmisvigu. Aga ta liidab alati kokku kellegi teise rahasummasid."
(R. Chandler)

Defitsiitne kirjandus

Eile selgitasin välja, et Tallinna (Eesti) kahest suurimast raamatukauplusest (Solarise Apollost ja Viru Keskuse RR-ist) ei ole võimalik osta mitte ühtegi Raymond Chandleri eesti keelde tõlgitud raamatut. (Chandlerit otsisin ma selle tõttu.) Kummaski poes ei osanud müüjad ka Chandleri nime otsingusüsteemi sisse toksida, pidin neile selle täht tähe haaval ette ütlema.

Chandlerit võib saada muidugi kuskilt antikvariaadist, näiteks võib Harju 1 asuvas antikvariaadis ennast mingi raamatu saamiseks järjekorda panna (nagu defitsiidi puhul ikka). Ükskord nägin kuidas seal mingi raamatu pärast kismaks läks - üks prominentne kunstiinimene korraldas teenindajale koha peal korraliku skandaali, kuna soovitud raamatu oli saanud keegi, kes oli järjekorras temast tagapool olnud (kuidas see välja tuli, ei tea).

Foto: Eugenia Ivanova

Partikulaarsus ja universaalsus

Püha Peetrus tutvustab uustulnukale paradiisi: "Näe, siin on juudid, siin on protestandid, siin on moslemid…". Üks suur plats on ümbritsetud kõrge müüriga, mille tagant kostab naeru. "Kes seal müüri taga on?", küsib uustulnuk. "Seal on katoliiklased. Nad usuvad, et nad on siin ainsad," ütleb Peetrus.

Lugesin Kultuurieugeenika viimast postitust ja tuli see anekdoot meelde.

Üks Chandler

Tallinnas on praegu lahti ainult üks raamatukogu, Keskraamatukogu (ja selle osakonnad), ma ei ole sealt 10 aastat midagi laenutanud, sest kaotasin ühe raamatu ära ja ei julgenud seal oma nägu näidata; ma ei saanud seda kaotust ka kuidagi korvata (raamatut asendada) või vähemalt nii ma miskipärast arvasin, sest see oli üks NSVL-i ajal ilmunud raamat Narva ajaloost. Või oli asi lihtsalt selles, et "probleemi" lahendamine tundus kuidagi (irratsionaalselt) ületamatu. Hiljuti käisin siiski asja uurimas (võtsin südame rindu, mõtlesin, et kui astronoomiline võiks viivis olla jne) ja mis selgus - selgus, et tegelikult on mul tagastamata hoopis üks Raymond Chandleri kriminull! 10 aastat olin lisaks muudele süütunnetele ja hingepiinadele kandnud endas ka süütunnet tolle raamatu, tolle võla pärast, olin blokeerinud endal võimaluse Keskraamatukogu külastamiseks, olin põdenud, et olen kindlasti "kuldvõlglaste" nimekirjas (ja et ehk on mind juba üles antud Julianus Inkassose nagu see Akadeemilises kuuldavasti pidavat suht kiiresti käima), olin siunanud enda viitsimatust asi korda ajada (mida iganes see siis ka ei nõuaks) jne... ja seda kõike ÜHE CHANDLERI PÄRAST. Mult isegi ei nõutud, et ma sama raamatu asemele tooksin, pidi sobima ükskõik milline soovitavalt sellel sajandil ilmunud Chandler. Ja mingist kümne aasta viivisest ei tehtud juttugi. Selles loos on mingi moraal, mille igaüks ise enda jaoks sõnastab.