Chandleri-protsess

Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada kaotatud raamatu (R. Chandler "Tagasi minevikku"). Leidsin selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama naisterahvas, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat mõne teisega asendada – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see raamat juba välja makstud (millal, jäi selgusetuks) ehk siis ta nagu ei tahtnudki seda raamatut, kaotatud raamatut. Ta süvenes andmetesse ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka maha kantud.

Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid selle raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus).

Ütlesin, et soovin selle raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam võlglasena ei figureeriks. Ta ei vaielnud vastu.

Natuke nagu kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui õiget; ja tundes, et tegelikult oled sa ikkagi ka ise süüdi (raamatu puudumine/mahakandmine jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut), ei jõua sa ka selgusele, kas sinu väljasulgemine Süsteemist oli Süsteemis esinev juhuslik, irratsionaalne viga (Süsteemi absurdne ülekohus sinu kui õige suhtes) või mitte.

Ka Süsteem ei aita sind selles osas.

Nagu kaks tilka vett

Gopi Krishna:
"Äkki tundsin, kuidas möirates nagu kosk tungis lülisamba kaudu mu pähe vedela valguse voog... Valgus muutus ikka heledamaks ja heledamaks, möirgamine valjemaks, tundsin õõtsumist, seejärel libisesin kehast välja, täielikult mähituna valguse särapärga."
(P. Gardiner, G. Osborn, "Hiilgavad. Maailma kõige vägevama salaühingu avalikustamine", tlk M. Piirimaa).

Philip Marlow:
"Ma nägin silmanurgast ähmaselt, et ta sirutas käe laual seisva viskipudeli järele... Mu löök oli küll parem, kuid käekella ma selle eest auhinnaks ei saanud, sest sel silmapilgul virutas muul mulle kabjaga vastu aju tagakülge. Ma tõusin tumeda mere kohal lendu, plahvatasin ja lõin leegitsema."
(R. Chandler, "Tagasi minevikku", tlk R. Tomingas)

Kaine mõistus

"Kaine mõistus on väike hallis ülikonnas mees, kes ei tee kunagi liitmisvigu. Aga ta liidab alati kokku kellegi teise rahasummasid."
(R. Chandler)

Defitsiitne kirjandus

Eile selgitasin välja, et Tallinna (Eesti) kahest suurimast raamatukauplusest (Solarise Apollost ja Viru Keskuse RR-ist) ei ole võimalik osta mitte ühtegi Raymond Chandleri eesti keelde tõlgitud raamatut. (Chandlerit otsisin ma selle tõttu.) Kummaski poes ei osanud müüjad ka Chandleri nime otsingusüsteemi sisse toksida, pidin neile selle täht tähe haaval ette ütlema.

Chandlerit võib saada muidugi kuskilt antikvariaadist, näiteks võib Harju 1 asuvas antikvariaadis ennast mingi raamatu saamiseks järjekorda panna (nagu defitsiidi puhul ikka). Ükskord nägin kuidas seal mingi raamatu pärast kismaks läks - üks prominentne kunstiinimene korraldas teenindajale koha peal korraliku skandaali, kuna soovitud raamatu oli saanud keegi, kes oli järjekorras temast tagapool olnud (kuidas see välja tuli, ei tea).

Üks Chandler

Tallinnas on praegu lahti ainult üks raamatukogu, Keskraamatukogu (ja selle osakonnad), ma ei ole sealt 10 aastat midagi laenutanud, sest kaotasin ühe raamatu ära ja ei julgenud seal oma nägu näidata; ma ei saanud seda kaotust ka kuidagi korvata (raamatut asendada) või vähemalt nii ma miskipärast arvasin, sest see oli üks NSVL-i ajal ilmunud raamat Narva ajaloost. Või oli asi lihtsalt selles, et "probleemi" lahendamine tundus kuidagi (irratsionaalselt) ületamatu. Hiljuti käisin siiski asja uurimas (võtsin südame rindu, mõtlesin, et kui astronoomiline võiks viivis olla jne) ja mis selgus - selgus, et tegelikult on mul tagastamata hoopis üks Raymond Chandleri kriminull! 10 aastat olin lisaks muudele süütunnetele ja hingepiinadele kandnud endas ka süütunnet tolle raamatu, tolle võla pärast, olin blokeerinud endal võimaluse Keskraamatukogu külastamiseks, olin põdenud, et olen kindlasti "kuldvõlglaste" nimekirjas (ja et ehk on mind juba üles antud Julianus Inkassose nagu see Akadeemilises kuuldavasti pidavat suht kiiresti käima), olin siunanud enda viitsimatust asi korda ajada (mida iganes see siis ka ei nõuaks) jne... ja seda kõike ÜHE CHANDLERI PÄRAST. Mult isegi ei nõutud, et ma sama raamatu asemele tooksin, pidi sobima ükskõik milline soovitavalt sellel sajandil ilmunud Chandler. Ja mingist kümne aasta viivisest ei tehtud juttugi. Selles loos on mingi moraal, mille igaüks ise enda jaoks sõnastab.