Inimese saladus
Mulle on hakanud see "inimene on saladus" viimasel ajal kuidagi vastu, kui ma sellele mõtlema olen hakanud (lugedes üle pika aja üle Dostojevskit, Sarneti filmigi mõjul). Selles inimese äraspidises upitamises on midagi kahtlast ja ma väljendaksin seda nii, et see väljend ("inimene on saladus") funktsioneerib fetishina. Seda "saladust" kuulutades võib olla millegi (näiteks mingi hüpoteetilise lihtsameelse lugemishoiaku vms) suhtes kriitiline, ebamugavust tekitada, kuid samas võimaldab see ühtlasi ka mugavat taandumist, mõtlemise tühistamist: inimene on ju saladus, ära ürita siin midagi paika panna, psühhologiseerida, ära ole naiivne - inimene on saladus...vms.
Mulle tundub, et inimene ikkagi ei ole nii suur saladus (on lihtsalt mugav, väljavabandav nii mõelda). Ja mul on tunne, et ka Dostojevski jaoks (kui teda tähelepanelikult lugeda) ei olnud inimene eriline saladus, vähemalt ei olnud inimene talle saladus lihtsameelsel, mugaval viisil. See, et inimesed (tegelased) on teatud mõttes vastuolulised (siirad ja valelikud, suuremeelsed ja väiklased vms) on küll ehmatav, uskumatu, kuid mitte mõistetamatu mingi suure saladuse mõttes.
Saladus - see on katse uskuda inimesse, mitte ainult katse, vaid ongi USK.
Saladus ei ole Dostojevski jaoks mitte niivõrd inimene, vaid inimlikkus - ehk siis see, et nad ikkagi ei ole sellised tõprad nagu nad võiksid olla.
(Kirjtasin need read algselt spontaanselt repliigiks Kunnuse postitusele).
Sildid: Dostojevski
postitas Jaanus Adamson kell
november 20, 2011
2 kommentaari:
tuli siuke mõte, et järsku seda saladuse-asja saab teise külje pealt vaadata (mis küll seotud siinsega). et on ühed, kes esitavad kindlaid väiteid inimese ja maailma kohta (enamus kirjanikke, aga ka (kirjandus)teadlasi, mh kriitikuid) [mitte Sina, vt oma blogi plk juba :) aga nt hea hr. Tomberg kindlasti], ja teised, kes esitavad teadlikult kahtlevaid hüpoteese, tõele pretendeerimata, s.t tunnistavd müsteeriumi olemasolu. Minu jaoks see selgitab üsna hästi nt, miks ma ei saa mõnda inimest lugeda, lihtsalt vastu hakkab see heatahtliku ja kõiketeadja patriarhi positsioon, mis liiga sageli taandub SAEle jms.
kui ma nüüd üldse miskit sest asjast aru sain.
muide, lugesin hiljuti, et ebamäärasus on üks viisakuse teostamisstrateegiaid.
Ebamäärasus kui viisakuse teostamisstrateegia - kõlab mõistlikult, usutavalt; midagi otse, hämamata välja öelda on sageli kuidagi häbematu, pühadust teotav vms.
Kas enamus kirjanikke esitab tõesti kindlaid väiteid maailma ja inimeste kohta?!
Kivisildnik peab inimesi (enamust) loomadeks, aga keegi pole seda talle pahaks pannud - rohkem prominentseid näiteid ei meenugi hoobilt.
Või kuidas võtta... näiteks Kivirähk paistab teadvat, et jumalat ei ole olemas - jälle implitsiitselt mingi kindel väide - mis tasandil siin üldse liikuda?
Jumalat pole ja inimesed on lollid tõprad - sellise tõe saaks niisiis kahe kuulsa eesti kirjaniku kirjutistest juba küll...
Aga äkki tuleks osata kirjandust lugeda nii, et sealt ainult kindlaid väited inimeste ja maailma kohta välja ei loeks, enamasti pole kirjandus siiski traktaat või teoreem või teeside kogu (lugemisoskuse puudumine või selle primitiivne tase on üks loomastumise tunnus Kivisildniku järgi; ta ei ole eriti viisakas muidugi).
Millisesse "tõe rezhiimi" kirjandus üldse kuulub?
Ja muuhulgas - mulle ei meeldi ka see imalus, et see või teine "ei pretendeeri tõele...", mingile "tõele" saab ja tuleb ikka pretendeerida - aga nimetaks seda siis poeetiliseks tõeks või emotsionaalseks tõepärasuseks või mingi tundeseisundi usutavaks ja mõjuvaks vahendamiseks vms.
Tundub, et enamasti kirjanikud ise siiski usuvad või eeldavad, et nad pigem õõnestavad mingeid kivistunud tõdesid (lihtsameelseid stereotüüpe, vastandusi jne).
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht