Chandleri-protsess

Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada kaotatud raamatu (R. Chandler "Tagasi minevikku"). Leidsin selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama naisterahvas, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat mõne teisega asendada – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see raamat juba välja makstud (millal, jäi selgusetuks) ehk siis ta nagu ei tahtnudki seda raamatut, kaotatud raamatut. Ta süvenes andmetesse ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka maha kantud.

Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid selle raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus).

Ütlesin, et soovin selle raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam võlglasena ei figureeriks. Ta ei vaielnud vastu.

Natuke nagu kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui õiget; ja tundes, et tegelikult oled sa ikkagi ka ise süüdi (raamatu puudumine/mahakandmine jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut), ei jõua sa ka selgusele, kas sinu väljasulgemine Süsteemist oli Süsteemis esinev juhuslik, irratsionaalne viga (Süsteemi absurdne ülekohus sinu kui õige suhtes) või mitte.

Ka Süsteem ei aita sind selles osas.