Nüansimeele totaalne puudumine
"USA avangardteatri lavastus jäi suurele osale neljapäeval Põhuteatris istunud publikule kaugeks." – Ei saalis valitsenud atmosfäär (mida paratamatult tajud) ega ka ausalt maruline aplaus ei andnud kuidagi põhjust oletada, et etendus suurele osale "kaugeks" jäi (miks kujutleb inimene ennast "suure osana", suuremana kui ta on?).
"Samas, etenduse edenedes haaras laval toimuv aina enam kaasa. Monotoonsus, õhupuudus ja teletupsulik järjekindel absurdsus ning optimism teevad oma töö." – Huvitav, kas tõesti olid monotoonsus, optimism ja „teletupsulik“ absurd need ainsad asjad, mis niiöelda "töö" ära tegid, inimest istekohal kinni hoidsid ja talle teatava erilise (teatri)elamuse pakkusid? Kas tõesti ei hakanud tööle seegi, mis jäi "optimismi" taha, see, mis jäi "teletupsuliku" pinna alla, see, millele viidati vaid mälestuste "monotoonsuses" esinevate kõhkluste, katkestuste ja ümberlülituste kaudu?
Ka tõesti jäi tabamata inimelu traumaatiline külg, peidus pool? Igapäevase heroismi ülistus? Ja kas tõesti ei jõudnud kohale etenduse teine, ühiskonnakriitiline plaan?
Sildid: teater
postitas Jaanus Adamson kell
juuni 15, 2011
7 kommentaari:
Inimelu traumaatiline pool? lapsest saab täiskasvanu, miks seda lapsepõlve traumaatilist poolt nüüd, suurena oleks vaja rõhutada? Heroismi ülistus? kas see on naljana mõeldud? Mida on heroismis ülistada? kas tavaline elu on siis kuidagi heroistlik? Kas meie peaks praegu oma nõuka lapsepõlve selles võtmes vaatama? Ja mis mõttes ühiskonnakriitilisus? Kas ühiskond peaks iga inimese naha vahele pugema ja talle mingeid lisatingimusi looma? Heili Sibritsa nägemus oli küll väga arusaadav. Teater on teater, vahel halvem, vahel parem.
Ühiskond poeb nii või teisiti igale inimesele naha vahele, asetab subjektiks saamisele tingimusi. Subjekt on alati ühiskondlik subjekt, teistega seotud, teistele orienteeritud subjekt jne - kui jutustad endast, jutustad teistest, jutustad ka ühiskonnast. Seda jutustamist võib teha idiootlikul ilmel tantsides, lauldes ja plaksu lüües - see on elamise (igapäevase toimetuleku) kujund, kujund elust, kus soovitakse desperaatlikult libiseda pinnal, mööda PINDA, nagu jääl, märkamata või õigemini soovimata märgata, kui õhuke on jää ja millised praod seda PINDA lõhestavad, ja mis (traumad) seal ALL õigupoolest on. Ei, sa ei pea oma nõuka aega (lapsepõlve) selles võtmes meenutama. Jah, ma usun, et sinu väikeses elus puudub igasugune heroism, et sinu elu on tüütavalt EBAHUVITAV. Aga ma ei saa aru, mida tähendab "teater on teater" - teater ei ole alati see teater, mida sina teatri all silmas pead, kunst ei ole alati kunst selles mõttes nagu sina oma elus oled harjunud "kunsti" kogema. Nii lihtne, nii keeruline see kõik ongi.
"Teater on teater" - sellega mõtlengi, et teinekord teater kõnetab rohkem, teinekord aga vähem. Teater ongi see ime, mis mõnikord sünnib, see on Teater suure tähega. Kõnesolevas etenduses minu jaoks imet ei sündinud, kuigi mõtlesin sellele hiljem sagedamini, kui tavaliselt teatrietendusele. Midagi jäi kummitama. Minu "väikeses elus" puudub tõesti heroism, aga elu on sellest hoolimata väga huvitav. Ma ei ole oma elu kõrvaltvaataja ja imetleje, mille kõigega ma ometi suudan toime tulla. see on minu jaoks väga huvitav, see teebki elu huvitavaks, mida kõike on võimalik suuta. Eriti huvitav on olla teadlik sellest, et tegelikult pole mingeid piire suutmises, ainult vorm loob piirid. aga vormi loome me ise, esimene on mõttevorm, millega ennast piiratakse. Ja sellest piirist edasi ei saagi. piiride nihutamine, veelgi enam nende kaotamine - see on tõeline, see on see, mis annab elule värvi. nt NO99"Surnud Jäneses" on mõni koht päris piiri lähedal. Väga hea oli improvisatsioon teemal tavapublikust.
"Teater on teater" - aga võiks siis ka (või pigem) öelda, et "Vaataja on vaatja", mõeldes sellega seda, et iga vaataja vaatab, elab kaasa ja mõistab (tegijate taotlusi) nagu ta suudab. Paningi posititusse kirja midagi umbkaudset selle kohta, kuidas ise asja kogesin (st midagi muud kui arvustaja PMis). Kui see ka üllatav, mõistetamatu või totter tundus, siis mis seal ikka.
Ei tundunud totter, lihtsalt asjadest saadakese erinevalt aru. Kui üks etendus on valmis, siis ta elab edasi oma elu. Nii nagu ka kunstiteos hakkab oma elu elama kui ta valmis on saanud. Ja igaüks näebki seda omamoodi. Ma arvan, et mitte suutmnise järgi, sest suutmine kõlab kangesti pingutuse moodi. Kunsti saab ikka ilma pingutamata vastu võtta. Kuigi vahel võid ekstra pingutada, et midgi aru saada, näiteks kaasegse videokunsti puhul. Olen vahel käinud pingutamas, ja see on kindlasti olnud hea kogemus. (nt kui on tuttav kunstnik ja tahaks tema sõnumit mõista, aga pilt virvendab ja heli on segane vms) Tegelikult valesti polegi võimalik kunsti mõista. Mida rohkem vaatajaid, seda parem, ilu ja valu on igas vaatajas endas.
Olen suhteliselt umbusklik sellise hoiaku suhtes, et kunstist lihtsalt, kuidagi iseendast kas saadakse aru või mitte - et kunst lihtsalt kas puudutab või ei puuduta (mind, passiivset tarbijat, vaid emotsionaalselt avali olijat) - et (kaasa)mõtlemine on mingi ekstra pingutus, midagi, mis on kas heatahtlik vastutulek või erandkorras katsetatav aktiivsuspuhang (noh, proovigem siis korraks mõelda, miks autor seda või teist teinud on).
Et kunstiga suhestumiseks piisabki sellest, milline sa oled (juhtud olema) - et see ei nõua sinult midagi muud peale suure soovi kogeda mingit IMET. Niisama võib saada küll elamusi, kuid seejuures ei pruugita mõista, miks neid saadakse, vajatakse, pakutakse või ei pakuta jne (kuigi on intuitiivseid geeniusi ka vaatajate seas ja kõike, mida mõistad, on raske sõnastada jne jne)..
Hiljuti üks noorema põlve kirjutaja kurtis avalikult, et kirjandus ei paku enam midagi noortele - ta nagu eeldas, et 12-aastane võtab raamatu kätte ja sealt peaks - hopsti - justkui iseenesest talle see kunstiime sülle veerema - talle VASTU TULEMA, vastama TEMA vastuvõtuvõimele. Kirjandus on ise süüdi, kui ta ei tule vastu 12-aastase tasemele.
Veel üks hea näide - tean inimest, kes kurtis, et Nügase lavastatud tükk, mis sai aasta parima lavastuse preemia, ei pakkunud talle midagi, sest... tal ei olnud seal tükis kellegagi (emotsionaalselt) samastuda... need on vaatajad, kes otsivad kunstist lihtsalt mingeid emotsioone (mitte mõtteainet, stiimulit vaimseks arenguks vms), tahaksid etendust vaadates viibida mingis hallutsinatsioonide-nägija seisundis ja ei suhtestu absoluutselt kunsti kui kunstiga.
Eestis on kunstielu päris vilgas ja kõigega kursis olla ei jõua. Seepärast võib mõni hea näitus jääda nägemata, ja üldistada, et midagi head on harva näha poleks õige. Andres Tali näitus oli viimati hea ja tänaseni on seda meenutades hea tunne. Läksin näitusele väikese lootusega, kuid ilma pingutamata, võtsin selle vastu nii nagu mina olen ja AT oli oma näituse teinud. Ta kõnetas rohkem, kui teinekord pikk kõnelus vana tuttavaga.
Siiski ei saa öelda, kas kunst on halb või hea, see oleneb ikka vaatajast ja vaadeldavast objektist. Üheta poleks teist. Iseküsimus on teinekord, mida kunstina välja pakutakse. Kas sotsiaalsed teemad, mis on toodud galeriisse on siis kohe kunst? Mõnikord on küll, aga alati mitte. Ja neid juhuseid on ka päris sageli, kus mõte on antud nii segaselt edasi, et sõnum lihtsalt ei jõua kohale. Tegelikult looja on olnud laisk ja lohakas, töö on jäänud korrektselt vormistamata.
Teatrisse minnes ei maksa valgustust ja imet oodata. Siis istud juba pool aega ära ja ikka veel pole midagi. Viimati läksin sellise ootusega "Sisaliku teed" vaatama, aga olin sellest ootusest teadlik ja ei laskunud ootusel võimust võtta. Sain selle etenduse valguse paistest osa, sest oli suur rõõm "omasid" ära tunda. See vist ongi see samastumine.
Palju neid Tammsaare lugejaid ja Vargamäe fänne siis ikka on. Neil on ka etendusest raske aru saada. Ma arvan, et õllesummeril käijaid pole kindlasti vaja põlata. See on tegelikult kultuur. Keegi hiljuti kirjutas, et see on lihtsalt teistmoodi kultuur. Samamoodi Vana Baskini teatri etendused - nii kaua kui on vaatajaid, on ka näitajaid. Ja mitte kõik ei pruugi halb olla. Pigem vastupidi. Käisin 2 aastat tagasi ühte tükki vaatamas Paide lauluväljakul, mitu väga head näitlejat tegid kaasa, ja reklaam oli ka ülihea. Paraku oli tulemus piinlik ja kurb, nii et peale vaheaega tagasi ei läinudki. See ei tähenda, et tegijatel poleks olnud häid kavatsusi. Kindlasti oli ka neid vaatajaid, kes jäid rahule. Mis ei tähenda, et inimesena oleks rahulejääja kuidagi rohkjem või vähem väärtuslik rahulolematust. Erinevus rikastab, kindel see:)
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht