Miks kirjandus ei saagi enam mõjuda

"14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

See on lõik Siim Nurkliku Sirbis ilmunud tekstist ("Miks kirjandus ei mõju enam"), siin-seal on seda juba kommenteeritud ja parodeeritud. Mida omalt poolt lisada?

Hakkasin mõtlema, et ehk on Nurkliku tekst maailmaajalooliselt enneolematu ja ühtlasi ilmutuslik või sümptomaatiline selles mõttes, et 27-aastane mees (noorkirjanik, avalik nö intellektuaal) ei pea mõõtuandvaks kultuuritarbjaks (mudelsubjektiks) mitte täiskasvanuid ja isegi mitte "noori", vaid 14-aastaseid poisse ja tüdrukuid.

Milliseid arenguid võiks kultuuri (ja kultuuri ideealtarbija) infantiliseerumises ette ennustada? Mitu aastat võiks kuluda, et keegi ilmuks lagedale seesuguse murega: "7-aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja
eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi,
mille läbi neid suunata,
miks ta peaks valima kirjanduse?"

Lühidalt, millal hakkab keegi ette heitma, et 7-aastased ei saa aru kaasaegsest kirjandusest (ja seejuures ei käi jutt laste- või noorsookirjandusest)?

Veiko Õunpuu olevat kunagi filmikooli tudengeid ärritanud väitega, et enamik inimesi jääb oma vaimses arengus 5-aastase tasemele. Õunpuuga võrreldes ei mõju Nurklik, kes arvestab 14-aastaste tasemega, ju enam üldse nii ehmatavalt.