Kuidas seletada kunsti spordireporterile?

Aega-ajalt jõuab ka kunst oma tähenduslikkuselt spordi tasemele pälvides ka vastavat huvi ja meediakajastust.

Mõni aeg tagasi usutles Priit Kuusk ETV saates "Kahekõne" Tiit Ojasood, teemaks "The Rise and Fall of Estonia", põhiline, mis teda huvitas, taandus järgmisele:

Kelle (mille) poolt te olete?

Kes võidab (ehk milline on teie visioon Eesti ja eestlaste tulevikust)?

Mida tuleks teha, et mitte hävida (kaotada oma kohta ajalooareenil)?

Muidugi ei ole Priit Kuusk (enam) lihtsalt spordireporter, ilmselt üritas ta teha ühiskondlikult teravat ja provokatiivset saadet (justkui matkides Aarne Rannamäed) ja seetõttu tuli ette ka taolisi küsimusi:

Kes on teie sihtgrupp?

Kes või mis on selle kõige taga?

Minu meelest võiks ka spordireporterid juba mõista, et ei ole olemas ainult pessimiste ja optimiste, et nii nagu spordis, on ka kunstis realiste ("poeetilisi" realiste, liialdavat ja lihtsustavat kujundlikkust kasutavaid realiste vms) – või sedagi, et ambivalentsus on tundeeluline tegelikkus, meie igapäevane psüühiline reaalsus (kas on absurdne kujutleda, et Shmigunil käib enne või pärast järjekordset ränkrasket starti peast läbi, et eh, kuidas ma küll vihkan seda rassimist, ja, oh, kuidas ma seda ikkagi armastan...)