Vabaduse küsimus
Memokraat on hakanud avaldama Ühtse Eesti suurkogul osalenute memuaare, selgitavaid kommentaare ja mõtisklusi – ühelt poolt tundub, et liiga vara, teisalt jälle, et liiga hilja, st täpselt õigel ajal.
Aare Pilv juhib seal tähelepanu etenduse lõpulause pöördele: mitte "Me oleme vabad", vaid "Te olete vabad".
Ta kirjutab, et "suurüritustel oleks just "meie"-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt" ehk siis – "meie"-vormi mittekasutamine tähendaks justkui ka loobumist manipulatiivsusest…
Kõik on suhteline, ka manipulatiivsus.
Isand, kes kasutab "võimutuse strateegiat" (sest seda too vabakskuulutamine seal endast kujutas), tekitab käestantud võimu tühjale kohale viljaka pinnase – millele? – oma isandliku võimu edasisele kasvule ("Voh, see on üks õige Isand, ei suru meile midagi peale…").
Tahtlik kaotus pöördub sel juhul tahtmatult (aga sageli ka kalkuleeritult) võiduks – või lacanistlikult: sümboolne fallos kerkib sümboolse kastratsiooni kohale.
Sageli ongi ju "võimutuse strateegiate" rakendamine ainus võimalus olukorrast võitjana (väärikalt ja võimsana, st ikkagi siis Isandana) välja tulla…
Ok, see on mõistagi lihtne, aga.
Pilv kirjutab, et teda ei lase lahti "kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud "Me oleme vabad". (…) Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame?"
Ma ei saa sellest küsimusest – või dilemmast sellises sõnastuses – hästi aru. Millist teatrivälist vastutust või millist vabadust piiravat sotsiaalset rolli oleks implitseerinud lause: "Me oleme vabad"?
Ja mida selline "Me oleme vabad"-kuulutus ikkagi tähendanuks? – Kindlasti ju mitte veel (kohe) uue ühiskondliku liikumise sündi või mingite siduvate lubaduste andmist.
Minu meelest andis etenduse lõpulause ("Te olete vabad") meile esiteks teada, et mingit uut parteid või ühiskondlikku liikumist siin ja praegu looma ei hakata – ja teiseks andis see meile mõjukalt teada midagi triviaalset, näiteks et meil tuleks mõelda oma peaga, tuleks olla tark ja läbinägev kodanik, tuleks enda eest ise aktiivselt seista vms – ja et see ongi see vabadus või et just selleks meil kõigil (mitte ainult teil) tegelikult ongi vabadus vms.
Ehk siis – see lõpulause seadis tõepoolest (vältimatult vajalikud) PIIRID.
Kas pole nii, et mida enam me tahame vabaduse üle mõelda, seda vabadust defineerida ja (kasvõi oma kujutluseski) teostada või vähemalt selle võimalusi endile visandada, seda enam tuleb meil end moraalselt talitsema, (oma eesmärke/vahendeid) piirama ja end vaimselt distsiplineerima hakata?
Kes saakski tänapäeval (kui pole just tegu pääsemisega mingist konkreetsest ikkest vms) kuulutada piinlikkust tekitamata või tundmata, kuulutada inklusiivselt ja abstraktselt, et me kõik (kuulutaja kaasa arvatud) oleme vabad?
Kas ei oleks see (potentsiaalselt) võinud asetada piinlikku valgusse vabaduse kui idee, vabaksolemise kui sellise?
Kuidas kuulutada kõnepuldist "Me oleme vabad" nii veenvalt, nii õigesti, et keegi (vähemalt mõni kuulajatest) sellise totruse peale naerma ei turtsataks?
Pilv lõpetab oma arutluse nii: "Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe."
Taas justkui dilemma, aga ei taipa, miks?
Kas pole teatritegemine kui otsem tee teatava vabaduseni ühtlasi juba ka teatav pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest?
Ma mõistan seda lihtlabaselt nii: ÜE oligi ehe ja veenev, kuna ÜE tegijad tegelikult teadsid, nägid ette, aimasid, et ainus võimalus olla veenev ja ehe (ja ühtlasi säilitada ka oma isandlikkus) on PIIRDUMINE teatritegemisega.
Viimases Jüri Üdi klubis küsis Rein Pakk kahelt teatriga seotud inimeselt, et kas riikliku tähtpäevaürituse lavastamine ei röövi midagi ühiskonnakriitilise mainega kunstnikelt, ka Ojasoolt ja Semperilt – ja nagu arvata võiski läksid kahe teatraali silmad juhmistunult suureks: et mis mõttes nagu…
Tore, et leidub veel selliseid küsijaid. Tõesti hea teada.
Aga ei teagi, kui palju on üldse neid (nii publikumi kui ka kunstnike hulgas), kes sellises küsimuses veel mingit küsimust mõista suudavad?
Aare Pilv juhib seal tähelepanu etenduse lõpulause pöördele: mitte "Me oleme vabad", vaid "Te olete vabad".
Ta kirjutab, et "suurüritustel oleks just "meie"-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt" ehk siis – "meie"-vormi mittekasutamine tähendaks justkui ka loobumist manipulatiivsusest…
Kõik on suhteline, ka manipulatiivsus.
Isand, kes kasutab "võimutuse strateegiat" (sest seda too vabakskuulutamine seal endast kujutas), tekitab käestantud võimu tühjale kohale viljaka pinnase – millele? – oma isandliku võimu edasisele kasvule ("Voh, see on üks õige Isand, ei suru meile midagi peale…").
Tahtlik kaotus pöördub sel juhul tahtmatult (aga sageli ka kalkuleeritult) võiduks – või lacanistlikult: sümboolne fallos kerkib sümboolse kastratsiooni kohale.
Sageli ongi ju "võimutuse strateegiate" rakendamine ainus võimalus olukorrast võitjana (väärikalt ja võimsana, st ikkagi siis Isandana) välja tulla…
Ok, see on mõistagi lihtne, aga.
Pilv kirjutab, et teda ei lase lahti "kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud "Me oleme vabad". (…) Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame?"
Ma ei saa sellest küsimusest – või dilemmast sellises sõnastuses – hästi aru. Millist teatrivälist vastutust või millist vabadust piiravat sotsiaalset rolli oleks implitseerinud lause: "Me oleme vabad"?
Ja mida selline "Me oleme vabad"-kuulutus ikkagi tähendanuks? – Kindlasti ju mitte veel (kohe) uue ühiskondliku liikumise sündi või mingite siduvate lubaduste andmist.
Minu meelest andis etenduse lõpulause ("Te olete vabad") meile esiteks teada, et mingit uut parteid või ühiskondlikku liikumist siin ja praegu looma ei hakata – ja teiseks andis see meile mõjukalt teada midagi triviaalset, näiteks et meil tuleks mõelda oma peaga, tuleks olla tark ja läbinägev kodanik, tuleks enda eest ise aktiivselt seista vms – ja et see ongi see vabadus või et just selleks meil kõigil (mitte ainult teil) tegelikult ongi vabadus vms.
Ehk siis – see lõpulause seadis tõepoolest (vältimatult vajalikud) PIIRID.
Kas pole nii, et mida enam me tahame vabaduse üle mõelda, seda vabadust defineerida ja (kasvõi oma kujutluseski) teostada või vähemalt selle võimalusi endile visandada, seda enam tuleb meil end moraalselt talitsema, (oma eesmärke/vahendeid) piirama ja end vaimselt distsiplineerima hakata?
Kes saakski tänapäeval (kui pole just tegu pääsemisega mingist konkreetsest ikkest vms) kuulutada piinlikkust tekitamata või tundmata, kuulutada inklusiivselt ja abstraktselt, et me kõik (kuulutaja kaasa arvatud) oleme vabad?
Kas ei oleks see (potentsiaalselt) võinud asetada piinlikku valgusse vabaduse kui idee, vabaksolemise kui sellise?
Kuidas kuulutada kõnepuldist "Me oleme vabad" nii veenvalt, nii õigesti, et keegi (vähemalt mõni kuulajatest) sellise totruse peale naerma ei turtsataks?
Pilv lõpetab oma arutluse nii: "Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe."
Taas justkui dilemma, aga ei taipa, miks?
Kas pole teatritegemine kui otsem tee teatava vabaduseni ühtlasi juba ka teatav pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest?
Ma mõistan seda lihtlabaselt nii: ÜE oligi ehe ja veenev, kuna ÜE tegijad tegelikult teadsid, nägid ette, aimasid, et ainus võimalus olla veenev ja ehe (ja ühtlasi säilitada ka oma isandlikkus) on PIIRDUMINE teatritegemisega.
Viimases Jüri Üdi klubis küsis Rein Pakk kahelt teatriga seotud inimeselt, et kas riikliku tähtpäevaürituse lavastamine ei röövi midagi ühiskonnakriitilise mainega kunstnikelt, ka Ojasoolt ja Semperilt – ja nagu arvata võiski läksid kahe teatraali silmad juhmistunult suureks: et mis mõttes nagu…
Tore, et leidub veel selliseid küsijaid. Tõesti hea teada.
Aga ei teagi, kui palju on üldse neid (nii publikumi kui ka kunstnike hulgas), kes sellises küsimuses veel mingit küsimust mõista suudavad?
Sildid: teater, Ühtne Eesti
postitas Jaanus Adamson kell
veebruar 23, 2011
17 kommentaari:
Sa nagu vaidleksid minuga, toon on selline, aga mu meelest räägid Sa täpselt seda, millele ma oma jutuga viitan (võib-olla siis liiga elliptiliselt). Muud ma ei oska midagi kosta.
Ei olnud kirja pandud väljakutsena vaidlema hakkamiseks - mul (ja kindlasti mitte ainult mul) on komme mingit piisavalt intrigeerivat probleemi käsitleva teksti või jutuga suhestumiseks see (lihtsalt) ümber sõnastada (katsena aru saada või kaasa mõelda). See võibki vist vahel jätta mulje vaidlemisest või isegi "dotseerimisest". Aga vahel ma muidugi vaidlengi.
Ma arva, et vahel kirjutavad inimesed ka teadlikult selliseid tekste, kus on mingi "konks" sees - mingi koht, kus mõte peaks takerduma, kinni jooksma (teatud hulga lugejate tõrge on juba ette nähtud jne). Ja vahel kirjutatakse nii ka juhtumisi.
Ühesõnaga: sa tahtsid mulle lihtsalt öelda, et olin sust õigesti aru saanud.
olin eile vist mingis "laia-laastu"-meeleolus, nüüd vaadates näen, et ega see nii ilmselge muidugi pole, et ma täpselt sellele viitan, millest Sa räägid. aga jah, muidugi, Sa oled minust õigesti aru saanud, selles mõttes, et (kui väljenduda täpsemalt) Sa arendasid mu juttu edasi just selles suunas, kuhu ma ise oleks liikunud, kui ma oleks oma teksti hakanud lahti kirjutama, endaga polemiseerima (mis on üks mu viis asju läbi mõelda) jne. või oleks mu meelest liikunud iga teine, kui ta mu teksti üle põhjalikumalt mõtlema oleks jäänud. "ühesõnaga" nii :)
Noh, "iga teine" vast poleks jõudnud ;)
okei, iga Adamson :)
Rein Paku küsimuseasetus on veidi vildakas. Vabariigi aastapäeva kontserti ei anna päris erakondliku propagandaga võrdsustada. ÜE ei olnud kindlasti mitte Eesti Vabariigi vastane üritus, seega sellist vastuolu, nagu Paku küsimusepüstitus eeldaks, ma siin küll näha ei oska.
Oidsalule - NO99 ei tee parteipoliitikat ja ei esinda tõepoolest ka vabariigi (eestluse vms) vastast tegevust.
Miks siis see Paku küsimus "veidi vildakas" oli? Mis mõttes ta täiesti vildakas, täitsa mööda ei olnud?
"Täiesti mööda" Pakk ei pane, sest paraadkultuuri ja eesti teatri kõrvutamine on asjakohane. Suur osa meie teatrist esindab paraadkultuuri. Etendusi toodetakse ja vaadatakse kui paraade. Seega ei saa paraadide lavastamine enamikke meie teatritegijatest kuidagi "kahjustada". Ojasoo ja Semperi tegevus (ka nende Vabariigi aastapäeva lavastused) on pigem ise paraadkultuuri pilanud ja ohustanud, kui et paraadkultuur neid. Ja eks ÜE-gi oli suuresti ühe poliitparaadi pila.
Mis Paku jutust te räägite, kus see on?
Tahaks näha sellist ühiskonnakriitilist teatrit mida ühiskond ei soovi ja riik ei osta. See oleks võibolla kunst.
muidugi, Üdi-saates, okei.
"Südametunnistuse akti kujundavad professionaalsed teatritegijad: Peeter Jalakas, Jaanus Rohumaa, Tiit Ojasoo, Margus Kasterpalu, Üllar Saaremäe, Mart Koldits. Rahvas kutsutakse mängima, kunstilisel piiril seisma, isamaalisust väljendama. Raha eest. Nüüd toimetavad professionaalid. Nüüd teeb poliitikat kunstiline rahvas. Rahvariietes, sinimustvalges, õhupallide ja õhutulestikuga. Miks nad riiki lavastavad? Laulupeod, vabariigi aastapäevad, linnaüritused jne. Kes tellimuse esitab? Ja kuivõrd vaba on riigilavastaja – oma seisukohtades, arvamustes? Kas ta peab lavastades olema riigitruu? Või on tal riigi raha eest loojana võimalus oponeerida – riigile, tellijale?"
Vt M. Visnap, "Riigile ustavad lavastajad" (www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9230:riigile-ustavad-lavastajad&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3264)
See minu "Vabaduse küsimus" sihtiski kuhugi sinna kanti - kui seda välja ei loetud.
Kui vildakas või mittevildakas see küsimus on, teab M. Oidsalu.
Öelda "Te olete vabad !" eliidist koosnevale publikule on praktiline ja tulus samm. Tänulikkus oleks garanteeritud ka vaeste, töötute, vahest vene noorte jt poolt.
Te olete vabad - kõik eraldi, igaüks omaette (distantside, piiride, subjektsuste signaliseerimine).
Me oleme vabad - kõik koos, totaliseeriv, mitte niivõrd äratav, vaid uinutav (lummav).
Esimene lausung esindab isalikku printsiipi (ka isandlikku), teine emalikku (emad ütlevad ikka: me just sõime, me just hakkasime kõndima...; Isa(nd) ütleb: tõuse ja kõnni!!!).
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht