NO73 - Ego, Id ja Superego

Eile OPis NO73: "Võtame uuesti". Kui sageli mõjuvad telekast nähtud teatrietendused (või neid tutvustavad katkendid) vahetu elamusega võrreldes mannetumalt või kuidagi tolmunult (steriilsemalt, kuivemalt ja kõledamalt), siis seekord oli vastupidi: tükk tundus värskem ja põnevam (orgaanilisem) kui vahetus antuses tajunud olin.
Telelikud lõiked, rakursside muutused (siit ja sealt) jne on vist kuidagi kooskõlas tüki hektilise loomusega (äkilistel pööretel ja sisselõigetel põhineva olemusega) ja vist suutsid seda ka soodsal viisil võimendada.
Seda tükki teatris vaadates meenus mulle Žižeki (umbkaudne) mõttekäik: kui leian teoreetilise aparaadi, millega teosele läheneda, muutub ka igavaim teos huvitavaks.
Ei olnud see sugugi nii igav tükk, et vajadus "teoreetilise aparaadi" järele vastupandamatuks oleks paisunud, aga pakun siiski visandlikult välja, kuidas ma vaatasin seda tükki Freudi psüühikamudeli (Ego, Id, Superego) vaatevinklist.
Põhimõtteliselt jaguneb lavastus kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja iga osa on esitatud ühe psüühilise instantsi vaatepunktist (paljastades ühtlasi selle instantsi sisemisi püüdlusi, motiive, turbulentsust, dünaamikat) – ja nii on see juba dramaturgiliselt paika pandud.
1.
Esimene osa on maha mängitud puhtalt Superego (Ülimina) vaatepunktist – lavastaja (näitetrupi juht ja kamandaja) istub kõrgel üleval saalis ja jagab sealt laval proovi tegevatele näitlejatele käsklusi.

Lavastaja kui Superego ja Isand on näitlejatest ruumiliselt ja moraalselt jne kõrgemal: ta näeb kõiki teisi ja on ise puutumatu, nähtamatu (nagu Tõde, mis on out there).
Lavastaja kehastaja istus saalis täpselt minu taga, nii et Superego hääl (karjatused, ägamine jne) tuli minuni kusagilt kuklast või üle vasaku õla (Superego ongi peaasjalikult hääl, sisemine daimon, südametunnistuse hääl vms).

Vahel tuli Superego'l (s.t lavastajal) ka füüsiliselt tegevusse sekkuda, lavale tormata – kui näitlejate jahmerdamine juba väljakannatamatuks muutus – ja see pani talle põntsu.
Jumaliku või isandliku hääle inimlikud kehastumised on sageli määratud mandumisele, korrumpeerumisele.

Argitasandile laskunud Isand osutub sageli impotendiks, naeruväärselt tühiseks mehikeseks (nii oli ka lavastajaga selles etenduses: liiderlik ja võimutu veidrik).
2.
Kui tüki esimeses osas mängitakse maha etenduse peaproov (näidatakse lavastusprotsessi Superego vaatepunktist), siis teises osas paljastatakse meile etenduse pahupool – ehk siis näeme seda, kuidas käituvad näitlejad etenduse ajal lava taga, kuidas seal möllavad meile tavaliselt nähtamatud, allasurutud, varjatuks jäävad madalad kired (rahuldamata ambitsioonid, kiivus, isekus, himukus, väiklus jne).
Teine osa on seega esitatud Id’i (Miski) perspektiivist või, täpsemalt, meie pilgule on paljastatud niinimetatud alateadvuse (ehk näitlejate rahuldamata ja talitsemata tungide) sfäär.
3.
Nüüd tuleks loogiliselt järeldada, et etenduse kolmas osa on esitatud Freudi kolmanda psüühikainstantsi ehk siis Ego (Mina) vaatapunktist ja võta või jäta: nii tegelikult ongi.

Etendus mängitakse uuesti maha, kuid nüüd ei näe me mitte prooviprotsessi (nagu esimeses osas) või lavatagust kirgedemöllu (nagu teises osas), vaid etendust ennast (etendust etenduses, teatrit teatris).
Ego funktsiooniks on olla vahendaja Superego (perfektsionistliku lavastaja) nõudmiste ja Id'i ihade (näitlejate tõrjutud, kuid alati vallanduda ähvardavate kirgede) vahel ehk siis – säilitada publiku (avalikkuse, ühiskonna) pilgule illusioon nagu toimuks etendus veatult, nagu funktsioneeriks Teater nii nagu ette on nähtud (Mina kuvand ei mõrane, kuskilt ei pragune, Miski teda lõhki ei kisu, Superego teda ei piina ja ei süüdista).
Näeme selle osa jooksul, millist vaeva sellise illusiooni säilitamine Ego’lt (näitetrupilt, teatrilt üldse) nõuab.
Vulgaarfreudistlik visand aitab ehk mõista, kui autorefleksiivselt laetud on NO73 oma metatasandil.