Nagu kaks tilka vett

"Isa rääkis mulle nõnda:
(…) Pea meeles poeg: sa pead käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud. Hoolitse selle eest, et nad tunneksid sulle kaasa. Ühel päeval, kui sa kulged mööda elu rännuteed, mõistad äkki, mida sa pead tegema, ja miski ei takista sind enam. Siis saavutad vähemagi vaevata aumärgid, mida ihaldad. Au ja kuulsus on sinu päralt, ilma vähemagi pingutuseta. Meie vanaisad, sõja isandad, valitsevad kõiki sõjaõnnistusi, ja kui sa aupaklikult paastud ja end surmani januga piinad, siis need antakse sulle.
(...)
Enne kui midagi tegema hakkasime, tõime alati tubakaohvrit. Arvasin muidugi, et see on midagi tõesti vägevat, ja olin väga õnnelik. (...) Sain ju aru, et Vägede Riituse liige, olgu see mees või naine, erineb teistest inimestest, ja mina tahtsin kangesti olla nõid, mitte enam tavaline inimene."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia", tlk H. Krull)


"Seda kutset saada, Stephen, ütles preester, on suurim au, mida Kõikvõimas Jumal võib inimesele osutada. Ühelgi kuningal või keisril siin ilmas pole toda võimu mis Jumala preestril. Ühelgi inglil või peainglil taevas, ühelgi pühakul, isegi Õndsal Neitsil endal pole toda võimu mis Jumala preestril: võtmete võimu, kinnisidumise ja patust lahtipäästmise võimu, eksortsismi võimu, mis võib Jumala loodud olenditest välja ajada kurjad vaimud, kellel on nende üle meelevald, võimu ja voli sundida suurt Taeva Jumalat laskuma alla altarile ning võtma leiva ja veini kuju. Milline kohutav võim, Stephen!
(...)
Kui tihti oli ta näinud end preestrina, rahulikult ja alandlikult rakendamas toda kohutavat võimu, mille ees tundsid aukartust inglid ja pühakudki! Kuidas armastas ta hing tolles ihas salamisi meeliskleda!"
(James Joyce, "Kunstniku noorpõlveportree", tlk J. Rähesoo)