Esitagem rohkem idiootlikke küsimusi

E. Epneri vestlus üle-eelmises Sirbis (11.11.2010) kahe kunstikriitiku, õppejõu ja kuraatori M. Scotini ja A. Brinkmanisega – miski jäi kripeldama,
mingi ärritus, rahulolematus...

Kui noppida vastustest välja põhilised steitmendid (muu diliitida), on tulemuseks selline (ringlev) mantra: "... institutsioonid hoiavad tänases kunstimaailmas kõike kontrolli all... valitseb küll liberaalne suhtumine kunstiturgu, teiselt poolt püütakse tugevdada aga turvalisusideoloogiaid... majanduslikud eesmärgid ja kultuuriline tulemuslikkus on ühendatud... ja kodifitseeritakse ainult juba aktsepteeritut... uut ja täiesti "sõltumatut" ei aktsepteerita absoluutselt… oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla, kuid kultuuris valitseb neoarhailine süsteem, mis soovib asja kontrolli all hoida... "
Mis siin häirida võiks? –
Ega ei leiagi nagu esmapilgul millestki kui küsitavast kinni hakata, v. a. ehk väide, et "oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla…" – Kes meid selleks sunnib? Kus, mis "meediumide" kaudu see sundus toimib?
Küsida võiks ka nii: Kas institutsioonid peaksid samuti kogu aeg muutma või kohandama oma arusaamasid kunstist (kui "meie" oleme selleks väidetavalt mingite protsesside – ? – mõjul sunnitud)?
Kas see peaks toimuma mingi "avatuse" või muutuse kui sellise, muutumise kui iseväärtuse nimel?
Millele tuleks "avatud" olla?
Ja kus siis õigupoolest sünnib ja elutseb too uus ja "sõltumatu" ja pidevalt muutuv kunst, mida neoarhailised institutsioonid kunstina kodifitseerida ei taha…?
Kerge ärritusega võiks (juba) lugeda aga järgnevat mõtteavaldust: "Leksika, mis varem erines, on ühtlustunud ja kunstivälja sekkuvaid võõraid nähtusi ei ole enam võimalik otsekohe ära tunda" – Millal on suudetud uusi ja võõrad nähtusi kunstiväljal kohe ära tunda, kohe kunstina kodifitseerida? Millistel (ajaloolistel, ühiskondlikel) tingimustel? Kelle poolt mõtestatuna ja kellele või millele (mis "epohhilistele" muutustele näiteks) vastu tulles?
Ja millistest võõrastest kunstinähtustes jutt konkreetsemalt käib (ma saan aru, et sellised nähtused juba kusagil vohavad või vähemalt pulseerivad ootevalmilt).
Kõige enam ärritab mind (vist) ikkagi järgnev mõtteavaldus: "Kuigi "kunsti" ja "kunstniku" mõiste on muutunud, mõtleme neist ikka samamoodi nagu XIX sajandil. Neid vanamoodsaid mõisteid hoitakse elus, haagitakse need "autorsuse", "eraomandi" ja muude sääraste mõistete külge. Olulisim on aga kunsti sidumine "väärtusega". Kunstil peab alati olema justkui mingi väärtus – kas majanduslik, sümboolne, ideoloogiline või mõni muu. Kunstiteos läheb hinda siis, kui ta on miski, millest saab mingigi väärtuse välja imeda."
Mida on tahetud? –
Kunstniku ja kunsti või üldse kunstilise tegevuse mõtestamine (ehk siis selle mõtestamine, mis on kunst ja mis ei ole kunst) on aja jooksul ju tõepoolest muutunud, aga kas mainitud kategooriad peaksid üldse kaduma, kas neid ei peaks üldse "elus hoidma"?
Millega need siis asendada?
Või tuleks kunsti ja kunstniku mõistete tähendust veelgi enam nihestada, teisaldada, laiendada – mis suunas, kui palju ja põhimõtteliselt: miks?
Kas muuta need mõisted veelgi sumbuursemaks, hajuvamaks vms?
Ja mida tähendab kurtmine selle üle, et kunstilt eeldatakse (ikka veel) mingit väärtust?
Milline oleks kunst, millel puudub väärtus – nii esteetiline väärtus (mida loetelus miskipärast ei mainita) kui ka ideoloogiline või sümboolne, intellektuaalne, sentimentaalne jne väärtus?
Kas mingil objektil või tegevusel ei tohikski olla mingit suhteliselt eristuvat või hoomatavat väärtust? Ja kas seejuures ei tohiks olla ka mingit raami, keskkonda, esitluskohta vms, mis sellise väärtuse võimalikkust meile signaliseeriks, selle võimalikkusele vihjaks?
Eriti: kas objektil või tegevusel ei tohikski olla mitte mingeid seesuguseid väärtusi või tunnuseid, mis aitaksid neid eristada (väärtustavalt esile tõsta) teistest, mittekunstilistest objektidest ja tegevusest?
Mis hakkaks eristama kunsti argiobjektidest ja -tegevustest?
Kas kunsti ei peaks üldse hindama?
Või tuleks hinnata küll, aga kuidagi teisiti – mis alustel?
Kas meil tuleks loobuda neist väärtustest, mis on aegade algusest alates (ja tegelikult siiani) kunsti defineerinud – näiteks kultusväärtusest, esitlusväärtusest, ideoloogilisest või kogukondlikust väärtusest (iidses mõttes siis rituaalsest väärtustest)?
Mis oleksid siis üldse kunsti funktsioonid?

"Kes ei ole kodifitseeritud maailmas sees, seda ei aktsepteerita" – Jah, aga kuidas siis teisiti? Kust hakkab jooksma piir (kes sees, kes väljas) või polegi ideaalsel kunstiväljal enam piire vaja?
Kellele (mis teenete eest, mis hinnangute alusel) tuleks siis maksta?
Kõigile? Mitte kellelegi?
Kes seda kunsti siis vajaks? Kõik? Kes tahes?
Ükskõik kes?
Mida kunst peaks minuga (või mina kunstiga) tegema?
Miks mul (rahval, inimkonnal) seda kunsti vaja peaks olema?

"… kui ei tee oma kunsti teatud moodi või kui ei esitle teda teatud moodi, siis ei saa ka osa privileegidest, näiteks publikust, toetustest, näitustest jne…" – Kurb küll, aga kui mingit väärtust ei olegi nagu õige kunstist "välja imeda", siis millest ikkagi nood privileegid ja toetused?

Kas on nii, et idioot jõuab rohkem küsida, kui tark vastata?
Või on nii, et tark tahab rohkem teada, kui idioot jõuab küsitavusi õhku pilduda?