Nimetamatu

Walter Benjamin kirjutas 1934. a Kafka loomingu kahest tõlgendamisviisist, loomulikust ja üleloomulikust ehk siis psühhoanalüütilisest ja teoloogilisest tõlgendamisest kui kahest võimalusest Kafka loomingust "põhimõtteliselt mööda lugeda", olulisest mööda minna.
Aastal 2010 ei kahtle selles keegi – eriti kui mõelda neist tõlgendusviisidest kui (justkui vältimatult) shabloonsetest ja redutseerivatest.
1964. a kirjutas Susan Sontag Kafka tekstide psühhoanalüütilisest ja religioossest tõlgendamisest juba kui "massilisest vägistamisest" (kolmandaks vägistavaks tõlgendamisviisiks pidas ta Kafka tekstide lugemist "sotsiaalkriitiliste" allegooriatena).
Nagu ütlesin, igasugused lihtsustavad tõlgendusmallid on küündimatud ja out, seda on meile piisavalt pähe taotud.
Kuid kas sellise materdamise käigus ei ole oht silmist kaotada midagi olulist – mida? Kas mitte seda, et Kafka tõepoolest ongi mingis mõttes väga "psühhoanalüütiline" ja "teoloogiline" kirjanik – nii nagu hea kirjandus seda alati mingis mõttes (vältimatult) on?
Tuleks nüüd defineerida, mida ma mõtlen siin "psühhoanalüütilisuse" ja "teoloogilisuse" all, aga ma ei tee seda, ei oska – kõige lihtsam (mugavam) oleks vist näiteks öelda, et head kirjandusteosed (nagu ehedad muinasjutudki) lihtsalt mõjuvad meile "psühhoanalüütiliste" või "teoloogilistena"... õpetustena nimetamatust (nimetagem seda nii) või vähemalt võimalustena suhestuda nimetamatuga (ja ka tolles kolmandas, nn sotsiaalkriitilises mõõtmes tegeleb hea kirjandus alati nimetamatuga, näiteks mingite aimatavate "pimeduse jõududega" või kuidas seda siis iganes ka nimetada).
Tegelikult ei ajendanud mind selle üle niivõrd kohmakalt mõtisklema mitte soov polemiseerida Benjamini ja Sontagiga (või, hoidku jumal, targutada Kafka üle), ajendiks sai tegelikult muu, nimelt –
sattusin hiljuti sirvima ühe kirjaniku allahinnatud teoseid, teda eriti või vist peaaegu üldse mitte ei loeta ja ei arvustata ja seda võiks seletada näiteks sellega, et ta on "keskmise" lugeja jaoks liiga keeruline, raskestimõistetav, iseäralik vms.
Kuid ma küsisin endalt: miks ka mina, just mina teda ei loe?
Ja ma tulin mõttele, et asi on selles: tema tekstid on minu jaoks liiga "õhukesed" – kõigest (kirjanduslikkusest ja kohati lausa lummavast "tekstuaalsusest") hoolimata ei ole nad minu jaoks piisavalt "psühhoanalüütilised" ja "teoloogilised".
Lühidalt, ma ei taha öelda, et me peaksime häid kirjandusteoseid lugedes alluma kiusatusele tõlgendada neid psühhoanalüütiliselt ja teoloogiliselt (minus näiteks ei tekita hea kirjandus üleüldse mingit tõlgendamiskiusatust), aga me peaksime neid lugedes tajuma sellise kiusatuse võimalust või koguni hoomama selle põhjust - see ongi hea kirjanduse tunnusmärk.
(Veel: on tekste, mis võivad mingitel hoomatavatel põhjustel tekitada küll kiusatuse pidada neid "teoloogilisteks", kuid mis lõppkokkuvõttes sulguvad siiski "rahulolevalt" iseendisse, tekstuaalsusse, mõjudes ikkagi õhukeselt: literatuurselt.)