Näod: eile, pühapäeva hilisõhtul

On neid, kes linnajagudes uidates vaatlevad ja oskavad tähele panna arhitektuurilisi erinevusi ja kihistusi, sellest lähtudes aistida ka mingit koha vaimu, genius loci’t.
Aga inimesed? Laias laastus siis linnaosa, aga miks mitte ka kvartali või tänava inimesed – kas pole ka nemad mingi oma vaimuga…?
Või tuleks nad – nende iseäralik vaim (või pigem olek?) – lugeda osaks koha vaimust, üldisest atmosfäärist?
On see eri tegurite (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike) koosmõjusid haarav täheldamine: sellel tänaval või selle linnaosa bussipeatustes (vm) on nad, inimesed kuidagi teisiti, teise olekuga – et nad on kuidagi teises meeleolus, liiguvad kuidagi teises rütmis, seisavad kuidagi teistes poosides… ja see ei ole tajutav (ettekujutatav) mitte üksikute "isendite" tasandil, vaid mingi keskmise põhjal, mingi piisava hulga ja korduva "mustri" korral.
Kindlasti on taolistes tajumustes ka spekulatiivsust, mingit kujuteldavat osa, midagi peent ja hämarat ühtaegu ja eks triviaalsustki (- sattudes teisele maale, teise kultuuri või lihtsalt linnast maale või vanalinnast Koplisse (jne) on sellise tajud ju tavalised, aga ikkagi...).
Jah, kindlasti on ikkagi kohal, nagu ka massil see otsustav (määrav) mõju – ma võin olla mõnes teises kohas, teisel tänaval, teises linnajaos küll võõrkeha, juhuslik külaline, kuid siiski sulada "massi", ühtsesse mustrisse, saada märkamatult osaks selle vaimust, rütmist ja meeleolust.
Sellised tajumuslikud eristamised paistavad siis eeldavat ka mingi oma "paiga" tunnetamist, isiklikku kuuluvustunnet mingisse kohta, tänavale, linnaossa, mis on nii-ölda null-astmeks, millekski omaks, harjumuslikuks ehk – nende tajumuste eelduseks on mingi üllatav võõrusekogemus: sa pead olema sattunud kõrvale oma harjumuspäraselt orbiidilt – teise linnaossa, mingile uuele tänavale… ja sul peab olema aega neid, sealseid inimesi, nende nägusid (kõrvalt) jälgida… nagu minul eile, pühapäeva hilisõhtul, trollis, mis sõitis Mustamäele.
Mulle tundus, et ainult pühapäeva hilisõhtul on inimesed selliste nägudega – mitte "tühjad", vaid kuidagi rahunenud, justkui rahu leidnud nii oma suurtest eluplaanidest kui ka väikestest igapäevastest soovidest, sest sel vahe- ja rahuajal, pärast kõike (lõppenud nädalat) ja enne kõike (uut nädalat) on kõik (juba) olnud ja kõik (alles) ees; või: kõik, mis olla sai, see oli; ja kõik, mis tulla saab, see tuleb – ja ainult need inimesed, kes sõidavad Mustamäele.