Nii palju inimesi

Ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju on linnas inimesi.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.