Kiri Mati Undile

Mind kummitab see kiri Mati Undile, mis oli mitmeid päevi meie trepikoja teadetahvli serval.
Kiri oli aastast 2001 või 2004, täpselt ei mäleta, igatahes aastaid tagasi saadetud. Ilmselt kirjakandja eksituse või vale aadressi tõttu – jah, aadress oli seal vist puudulik – oli see kiri sattunud mõnele meie trepikoja postkastile (Unt elas tegelikult kõrvalpüstakus), libisenud aga postkasti ja seina vahel, sinna kiilutult aastaid oodanud, sel juulil remondi käigus, kui postkastid uutega asendati, sealt aga esile tulnud ja kellegi poolt siis aupaklikult stendi servale asetatud.
Seal ta siis seisis mitu päeva – iga kord tulles või minnes seisatasin ja silmitsesin segaste (ebausklike) tunnetega. Oli see saadetud Undile tema elu ajal või hiljem? Vist ikka elu ajal, aga kujutlesin miskipärast, et hiljem (postuumselt).
Võtta see ära? Mida sellega teha? – Toimetada Lii Undile, kes elab kusagil kaugel Indias?!
Ühel päeval oli see kiri kadunud – ei tea, kuhu? Aga see kuidagi rahustas mind, tundsin nagu mingit kergendust.
Kes söandaks avada võõra kirja, kirja, mille adressaat on teispoolsuses?
Ma arvan, et see ei olnudki kiri, see oli nagu mingi kaart või kutse, see oli välismaalt – nii palju tegin välise vaatluse teel kindlaks.
Nüüd tuli pähe, et oleksin võinud selle kirja viia Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi, Janika Kronbergi kätte isiklikult, see oleks seal vormistatud säilikuks (ma olen ise seal seda tööd teinud).
Mitte midagi ei tohiks jääda "kohatult" ripakile siin- ja sealpoolsuse vahele. Undi arhiivis oleks siis tulevastele põlvedele üks kummaline säilik – avamata kiri Mati Undile.