Kiri Mati Undile

Mind kummitab see kiri Mati Undile, mis oli mitmeid päevi meie trepikoja teadetahvli serval.
Kiri oli aastast 2001 või 2004, täpselt ei mäleta, igatahes aastaid tagasi saadetud. Ilmselt kirjakandja eksituse või vale aadressi tõttu – jah, aadress oli seal vist puudulik – oli see kiri sattunud mõnele meie trepikoja postkastile (Unt elas tegelikult kõrvalpüstakus), libisenud aga postkasti ja seina vahel, sinna kiilutult aastaid oodanud, sel juulil remondi käigus, kui postkastid uutega asendati, sealt aga esile tulnud ja kellegi poolt siis aupaklikult stendi servale asetatud.
Seal ta siis seisis mitu päeva – iga kord tulles või minnes seisatasin ja silmitsesin segaste (ebausklike) tunnetega. Oli see saadetud Undile tema elu ajal või hiljem? Vist ikka elu ajal, aga kujutlesin miskipärast, et hiljem (postuumselt).
Võtta see ära? Mida sellega teha? – Toimetada Lii Undile, kes elab kusagil kaugel Indias?!
Ühel päeval oli see kiri kadunud – ei tea, kuhu? Aga see kuidagi rahustas mind, tundsin nagu mingit kergendust.
Kes söandaks avada võõra kirja, kirja, mille adressaat on teispoolsuses?
Ma arvan, et see ei olnudki kiri, see oli nagu mingi kaart või kutse, see oli välismaalt – nii palju tegin välise vaatluse teel kindlaks.
Nüüd tuli pähe, et oleksin võinud selle kirja viia Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi, Janika Kronbergi kätte isiklikult, see oleks seal vormistatud säilikuks (ma olen ise seal seda tööd teinud).
Mitte midagi ei tohiks jääda "kohatult" ripakile siin- ja sealpoolsuse vahele. Undi arhiivis oleks siis tulevastele põlvedele üks kummaline säilik – avamata kiri Mati Undile.

Mitte ei meeldi

Lugesin viimasest "Eesti Ekspressist", et üheks tulevikutegijaks arvatud Kristjan Holm - siit tema stiilinäide - ei olegi vaimustuses Veiko Õunpuu "Sügisballist", mis "liiga kunstlik, liiga ilus".
Niisiis (oehhh) ei olegi ma ainus, kes filmi-"Sügisballist" suuremat ei pea, veel vähem pean ma Õunpuu "Tühirannast".
Mõlemas hinnatud filmis on "kunstlikkus" või ütleks siis nii, et need visuaalsed ja auditiivsed NUPUD, millele vajutatakse, et vaatajas teatavat reaktsiooni (näiteks teatavat EHEE'd või OHOO'd või AHAA'd või näiteks naistel ka ÜHÜÜ'd) esile kutsuda, minu jaoks LIIGA alasti, ilusti alasti.
Minu teada ainus, kes avalikult on "Tühiranna"-filmi mittemeeldimist tunnistanud, on vanameister Arvo Valton Mati Undile pühendatud mälestustekogumikus "Undijutud": "Kahju, et selle ainetel tehtud film nii lahja välja tuli".

Nagu kaks tilka vett

"Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtan neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. (…) Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad. (…) Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia."

(Mati Unt. Vaikimisest. 1986)

"As Peter Sloterdijk put it: "More communication means at first above all more conflict". This is why he is right to claim that the attitude of "understanding-each-other" has to be supplemented by attitude of "getting-out-of-each-other’s-way", by maintaining an appropriate distance, by implementing a new "code of discretion".
European civilisation finds it easier to tolerate different ways of life precisely on account of what its critics usually denounce as its weakness and failure, namely the alienation of social life. One of the things alienation means is that distance is woven into the very social texture of everyday life. (…)

Perhaps the lesson to be learned is that sometimes a dose of alienation is indispensable for peaceful coexistence."

(Slavoj Žižek. Violence. 2008)