Kellegi järjehoidja

Kellegi teise (topelt)iha ja selle iha mõistatus.
Mitteminasus.

Aga tegelikult,
milline õnn saata oma elu mööda vahipostil tukkudes, keset olematut, ainult kujuteldavat, nimetamatut või juba ammu kaotatud lahingut (sellest kaotusest midagi teadmata) – ja täita ikka oma kohust…

Hoida ikka veel järge – kellele, milleks?
Rumal küsimus! Kõigile, kel sellega midagi pistmist võiks olla: see on siin, see (mingi) koht…

Kannatust!
On nii palju võimalikke maailmu ja aega on küll…

Ja – ahhh – milline peen peidukoht vedamaks ninapidi oma ettemääratud saatust…

Fr. Tuglase "Rahutu rada" (alapealkirjaga "Elu- ja kirjandusloolist") anti välja 1973, ei olnud seda varem lugenud, ka sirvinud mitte, laenutasin selle hiljuti TÜ Akadeemilisest raamatukogust (Rävala pst 10) – aga neid komme olen lapsepõlves kindlasti söönud, ei mäleta küll hästi, olid sellised ümmargused, moos sees, odavat sorti, nii-öelda vähenõudlikule maitsele, ilmselt müüdi lahtiselt (paberil nimetus puudub, pakun, et mingid "Marja" näiteks…).

Sentimendid, nostalgia… ei, mitte seda.

W. Benjamin on kirjutanud asjade "aura" kadumisest (mehhaanilise reprodutseerimise tulemusel) – aga kuidas saab millestki, mis on algusest peale, juba olemuselt massiline, näotu ja nimetu, põhimõtteliselt prügi, tarbimise hädapärane eeldus ja tühine, kõrvaldamisele kuuluv jääknähe,

kuidas saab millestki sellisest nagu üks KOMMIPABER midagi enamat kui ta ise on… kuidas ta hakkab sind kõnetama… vestes sulle (ka) sinust, näiteks su juhmist, justkui poolunes mööda saadetud lapsepõlvest.
Ja su praegusest rahutusest.